26.jaanuar

Talvepuud. Mööblivedu. Saalipesu. Autode keelitamine. Räimepraadimine. Ja projektid-projektid-projektid. Rahvusvahelises võrgustikus oleme nüüd sedasi üleval:

Organisation Ingli puudutus – Angel’s toutch – runs cultural centre and studio for youth in ancient watermill near Rapla in mid-Estonia.

Several seminars, trainings, concerts and performances take place in our watermill Kuusiku Altveski.

Our studio for kids and teens MINA OLEN – I AM trains children’s abilities and talents and uses theatre as multidiciplinary method, motivation and feedback.

We’d like to show our performance I AM about Peru-indian boy who comes to Estonia to study – an hour long, 11 dances and lots of fun.

We have 2 more interdiciplinary projects on process – “Hello, Africa!” about integration and “Lost at sea” about environmental and social catastrophy and the solution.

There are 20+ kids in our studio and we’d like to have partner-groups of the similar kind all around the World.

Ja nüüd ma küsin – kas see on see uus finantsmuster, mis avab kinnikiilunud kraanid?

*

Marissalt:

Hirmud meie elus – miks nad on ja kust nad tulevad?

15. jaanuar 2018 kell 10:19

“Meie kõigi sees on mitmeid hirme, hirm tuleviku ees, hirm läbi kukkumise ees, hirm et mind ei armastata piisavalt palju, lähedaste kaotamise hirm, hirm kõige uue ees, hirm sügavuste ja kõrguste ees, hirm paanika ees, surmahirm – neid on väga väga palju. Kui seda niimoodi vaadata, tekib küsimus et mis ühiskonnas me elame? Hirmuühiskonnas? Kas me päriselt tahame kogu oma elu täita ja elada koos hirmudega, lasta end juhtida hirmudel,” küsib oma mõtiskluses hüpnotisöör Maris Saar.

 

Kõik hirmud on tulenenud kas alateadvusest või mõistusest. Alateadlikud hirmud on tihti sügavad hirmud, mis on tekkinud kas olukordade kogemise kaitsereaktsioonina või võetud üle oma vanematelt. Nimelt on väikesed lapsed väga altid üle võtma oma vanemate hirme nende energiast. Lapsed on väga tundlikud ning isegi kui vanem oma hirme sõnaliselt ei väljenda, oskab laps need tema energiast üle võtta. Mõistusest tulenevad hirmud on tihti ületatavad ka lihtsalt „jõuga läbi minnes”. Näiteks mõistusest tulenevad teemad on ma ei saa sellega tööl hakkama, äkki selles asjas kukun läbi jne – ehk siis hirmud, mis näiliselt on suured aga tegelikult mitte sügavad. Nende tuumpõhjusteks on tihti sügavamad hirmud või hirm hirmu ees.

Alati ükskõik millisega hirmuga tegeledes on lahenduseks vaja otsust enda sees. Tegelikku otsust, et kas inimene on valmis tegelikult oma sisse vaatama ja hirmuga tegelema või mitte. Üks suurimatest teemadest, mis näiteks mu enda elus on olnud on hirm vee ees, selle ees, et mu jalad ei ulatu põhja. Selle all on surmahirm. Kogesin seda väga elavalt meie viimases enesearengu laagris Egiptuses, kus käisime grupiga snorgeldamas ja sukeldumas. Mul võttis tükk aega, ennem kui usaldasin maskiga oma nägu vette panema – aga see rahu, mis sealt tuli, oli imeline. Samas teises kohas snorgeldamas, ujusin paadist kaugemale ning tagasi ujumine polnud enam lihtne – äkki tuli paanika, keha hakkas kangestuma, hingamine muutus pinnapealsemaks ning läks šokki, palusin lähedal olevatelt inimestelt abi ja mind tõmmati paati – ma ei suutnud ise rahuneda. Mul tekkis surmahirm.

Olukordades, mida ise kontrollida ei suuda, on surmahirm lihtne tekkima. Oma hirmust üle saamiseks, panin end kirja sukeldumiskursustele – minu jaoks tõeline väljakutse. Muidugi, ennem seda lasen oma koostööpartneril Siimul ka endale hüpnoosi teha, kuid seda hirmu on väga hea lahendada ka reaalselt sellele olukorrale vastu astudes – sest sukeldudes, nagu ma Siimu käest kuulsin – on vajalik maksimaalne enda usaldamine, sest surmahirm on kiire tekkima kui tekib pinnapealne hingamine ja tunne, justkui õhku ei oleks.

Igalühel meist on võimalik oma hirmudele ühte või teistpidi vastu astuda. Selleks on tegelikult vaja vaid otsust enda sees. Võta see teadmine sisse, et sa teed seda. Tee vajalikud sammud. Ära end väga piitsuta kui sa korra või paar korda läbi kukud – võta uuesti end kokku ja mine edasi. Elu ongi liikuv graafik, nagu börsiturgudel, kord alla aga siis jälle kõrgemale ülesse.

Julgust südameisse,

Maris Saar

Mina olen Maris Saar (hüpnotisöör Marissa), ja ka minugi elus on olnud palju hirme. Paljudest neist olen ise läbi astunud, väga palju on mind toetanud mu koostööpartner Siim, et neist läbi astuda – aga kõige selle taga on alati olnud otsus. Ka hirmude ja oma sisemise jõu leidmise teemad on sees meie uues online enesearengu kursuses, kus iga nädalase teema kohta saad endale harjutused, millele isiklikult anname koos Siimuga tagasiside ning samuti saad iga nädal endale ka teemat toetava hüpnoosi. Kogu kursust läbides võime garanteerida, et teed läbi väga suure sisemise arengu. Loe lähemalt: www.toelinemina.ee.

 

*

Naise elu on õnn…

*

Tsirkusehobune ikka tohib olla – publik vaatab, et on ilus, loomakaitsjad kräunuvad, et ahistatakse – ise naudid ja õpid läbi elu trikke juurde

*

Hagali Ralfilt:

“Igaüks meist on pandud siia,
sellesse aega ja sellesse paika,
et tema isiklikult otsustaks inimkonna saatuse.
Kas Sina arvasid,
et Sind pandi siia millegi vähemtähtsa pärast?”
– Lakota pealik Vaatav Hobune

Hei hea teekaaslane.

Saabusin mõned päevad tagasi suusatamast. Kodusel metsateel nägin karavani tee ääres seisma. Süda läks raskeks. Majale lähenedes nägin tulesi metsas. Meel läks väga raskeks. Viimased metsakübemed kaovad maja ümbrusest. RMK krundil käib lõikus. Pimedas ei saa aru milline on laastamise ulatus. Natuke toas toimetamist ja lähen küüni magama. Küünis läheb vahepeal valgeks. Harvesteri tuled heidavad valgust ja varje küüni sisemusse. Justkui jälitajad otsivad viimaseid metsakübemeid. Hommikupoole ärkan pimeduses. Keegi liigub küünis. Rex magab rahulikult mu jalgadel . Ilmselt mõni kodutu kass otsib sooja. Harvesteri prožektorite valgusvihk liigub läbi küüni. Keegi võpatab mu jalgade läheduses. Justkui lumivalge kass, aga kõrvad. Need on pikad ja võpatavad. See on Jänku. Tal on hirm, ta on segaduses ja otsib varju. Kodu on hävitatud. Vaatan ta silmi. Jänes magab avatud silmadega. Ta on shokis. Silmades on kurbus ja arusaamatus. Täielik tühjus. Ta on koos minu ja koeraga. Mujal on müra, kolin ja langevad puud. Mul hakkab kurb ja paha. Klomp on kurgus. Tunded tahavad minust üle rullida. Mõtlen metsale, loomadele, Eestimaale…

Minu jaoks on Eestimaa mets, meri ja rahvas. Metsa rahvas. Miski eriline meelelaad. Palju seda veel on. Kui on, siis kauaks? Mujalt maailmas on selline meelelaad kadunud. Euroopas täielikult. Aasias ja Lõuna-Ameerikas on midagi taolist veel näha.
Istutakse lõkke ääres. Korjatakse marju ja seeni. Keedetakse teed ja süüakse elusat toitu, mida lõkkel valmistatakse. Puud selleks korjatakse metsa alt. Tuuakse allikast või laukast vett. Käiakse paljajalu. Paljud julgevad nii tegutseda. Kasvõi mõned päevad aastas. Siis uputakse rutiini. Läänes tassitakse kogu kaup metsa, lastakse grillil soojaks. Puhtus, steriilsus. Selle taga on hirm. Hirm elada.

Aga jänku on endiselt küünis. Valgeneb. Ta istub avatud küüniuksel ja lihtsalt on. Temas on nõutus kuhu liikuda, mida edasi teha. Ma ei oska öelda mida teeksin, kui mu kodu on ühel hetkel kadunud. Lõigatud 4 või 3 meetristeks juppideks. Kindlasti tean aga et oleksin tasakaalust väljas. Ma ei tea täpselt oma tunnet. Võibolla on see võrreldav tundega lapsepõlvest.

Minuga naaberhoovis päevast päeva mänginud koer oli jäänud auto alla. Käpad liikusid. Ta niuksus. Silmad olid tohutu kurvad. Minu silme all kadus neist elu. Ta ohkas ja oli läinud. Matsime ta hoovi. Kui kodu on läinud ja sa tead, et lähema 15 aasta jooksul kasvab sinna võsa kõrgusega 4 meetrit. Tüve läbimõõduga 4-5 cm. Tean täpselt milline on raiesmik 5, 10, 15 aasta pärast. Liigirikkus on kadunud. Vohab kask või lepp. Kuused on selle varjus poole meetri kõrgused. Samasugust võimsat laant ei pruugi kunagi tagasi tulla, mis maha lõigati. Minu ja selle jänese eluajal kindlasti mitte enam. Kooslus on kadunud. Ka neid inimesi, kes metsast nii hoolisid pole enam. Kui 15a tagasi Koppelmaale kolisin, oli siin tõsine põlismets. Kaartidel olid laid alad, mis tähistasid RMK rohekoridore, kuhu raiet ei lubata. Alad pidid jääma loomadele liikumiseks ja elupaigaks. Nendel aladel on nüüd raiesmikud. Jänes ei tunne kaarti. Ta ei tea kuhu minna.

Ka mina ei tea kuhu ja kuidas edasi. Esimest korda tunnen tõsist lootusetust. Miski siin süsteemis on väga valesti kui jänes tuleb küüni. Ta küsib minult kui teadmamehelt, mida teha. Ta tuli protseduurile. Tema ja kogu mets on stressis. Ma ei tea vastuseid jänese küsimusele, aga ma lähen neid otsima.

Täna olen ma autis. Aga ma võtan ennast kokku ja otsin vastuseid. Ma pean miskid väärtused oma elus täiesti ümber hindama. Kuskil on ju lahendused. Ma tean.

Paikest Sulle.
Otsi sinagi vastuseid . Kui leiad, jaga minuga. Koos oleme tugevad.

ETTEVÕTMISED

31.01 Täiskuu matk Pesa talus
Täiskuu taevalaotuses. Lähen metsa, et koos kuu ja loodusega ennast kosutada. Täielikult särama panna. Niiet kui Sul sama plaan, siis võid kampa tulla:
http://www.hagal.ee/31-01-taiskuu-matk-pesa-talus/

09.02 Minu selle aasta väljakutse
Kui soovid tegeleda päris asjadega. Ära on tüüdanud kõikvõimalikud puhastused, needuste mahavõtmised, kursused, siis loe edasi siit:
http://www.hagal.ee/9-02-pesa-talu-minu-selle-aasta-valjakutse-planeerin-oma-elu/

Minu raamatut Rännakud Harmooniasse võid nüüd jälle minu käest saada kui tuled matkale või protseduurile:
http://www.hagal.ee/rannakud-harmooniasse/

Ralf

*

31.jaanuaril kell 19 esietendub noortestuudio MINA OLEN nimilugu Kuusiku Altveskil

 

Tantsuline lugu elust enesest jutustab Peruu indiaanipoisist, kes saabub vahetusõpilasena Eestisse ja avab siin koos tantsuõpetajast emaga tantsukooli.

Teostus Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu

Abiks Terje Luik

Marje Berlokko, Heli Vahing, Liina Meta Kuuskman, Evald Piirisild

Osades Virgo Juurik, Indira Murutar, Helena-Riin Rähni, Kaidi Alamaa, Elis Alamaa, Mari Pärnoja, Emma Brigitta Kuulpak

Etendus tuleb rahva ette tuluõhtuna.

Kohtumiseni Altveski loovuskosel!

https://www.youtube.com/watch?v=Z_unL-U51f0&feature=youtu.be

*

Noortestuudio MINA OLEN tuleb välja oma esimese etendusega

Helerin Väronen

Kuusiku Altveski Loovuskosk on nüüseks aasta aega tegutsenud. Eelmise aasta kolmekuningapäeval tuli MTÜ Ingli Puudutus iidsesse vesiveskisse rentnikuks. Talgute käigus puhastati ruumid minevikukihtidest ja alates maikuust on veskis toimunud mitmed kontserdid, maalipäevad, koolitused ja etendused.

Peale suvist etendust „Südamesalu salavägi“ ei tahtnud näidendis kaasa teinud noored laiali minna ja sügisest alustasid nad Altveski hoonetes koos käimist. Nüüdseks on noortestuudio MINA OLEN jõudnud Rapla, Kehtna ja Märjamaa vallavalitsuste ning Hasartmängu maksu nõukogu ja KÜSKi väestamisel sinnamaani, et omandatud näitlejaoskusi ja tantsusamme näidatakse tantsulises lavastuses „Mina olen!“, mille esietendus toimub Kuusiku Altveskis 31. jaanuaril kell 19. Peale seda hakkab etendus mööda Eestit tuuritama.

Käisime noorte proovi piilumas ja saime tunda, kuidas üks etendus valmib. Enne proovi algust tabas silm üht eriti suurt ämblikku ringi sibamas, eks ta tulnud ikka noortele õnne ja õnnestumisi tooma. Nagu proovides ikka, oli segadust kohati omajagu – kes mida ütlema peab, kunas muusika mängima hakkab, kus kellegi jalg või käsi asetsema peab. Aga nagu lavastaja Terje Luik vahepeal hõiskas: “Meil on looming““

Näha oli, et lapsed ise nautisid kogu seda protsessi. Eriti paistsis see silma koreograaf Regina Evert-Tammistu seatud tantsudes. Kokku on etenduses 11 tantsu, mõni rahulik, mõni tempokas, osa eesti laulude järgi, muist inspireeritud kaugematest põlisrahvaste tantsudest.

Kui natuke etenduse sisu avada, siis see jutustab loo noorte enda leidmisest, oma juurte tunnetamisest ja arusaamisest, kes me oleme. Kuue Eesti tüdruku juurde saabub õpilasvahetusega latiinopoiss, peruu indiaani tarkusi õpetama ja ise õppima. Etenduses kajastuvad nii mitmedki tänapäeva noorte murekohad. Näiteks see, kuidas nett ja nutitelefoni on võimust võtnud. Või see, kuidas paljude laste vanemad elavad raha teenimise pärast kaugel, muutes oma võsukesed pangakaardi-lasteks. Või arusaamine, et noored ei oska enam meie põliseid rahvatantse, kuigi tahaks ju neid teistele edasi õpetada.

Etenduses tuuakse välja ka see, kuidas ühiskonna poolt on noortel küsimuste-surve, kelleks tahad saada – ja kuidas vanemad läbi laste oma unistusi kipuvad täitma. Tegelikult pole aga laps oma vanema omand, saades iga päevaga ise aina täislikumaks ja käes oma rada.

Vaatluse all on ka eestlaseks olemine, näiteks see, et me juured on väga kirjud, kuid häbi selle pärast tundma ei pea. Eestlane peab pidevalt ellujäämise nimel võitlema ja ehk ka seepärast on meil kombeks tundeid mitte tunda ja mängida nutiekraani taga peitusemängu. Kuid uutel põlvkondadel on võimalus seda muuta, tulla välja vanadest mustritest, lõpetada ohvrirolli mängimine ning näha, et kogu maailm on tema kodu.

Etenduse loomingulise osa, tekstide ja tantsude eest vastutavad Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja Heli Vahing. Dekoratsioon maaliti koos Marje Berlokkoga. Osades Virgo Juurik Latiinopoisina, Tammistu tema emana, Murutar vestjana ning Eesti tüdrukuid mängivad Kaidi Alamaa, Elis Alamaa, Indira Murutar, Helena-Riin Rähni, Mari Pärnoja ja Emma-Brigitta Kuulpak. Etenduses kõlavad eestikeelsed lood on linti laulnud-mänginu Brigita Murutar ja Paul Neitsov.

Sel suvel Altveski kõrval Vigala jõel katastroofikomöödias „Merehädalised“ on kaasatud juba enam kui 20 noortestuudio last, õppetöö vesietendusega algab kevadisel pööripäeval.

 

 

https://www.facebook.com/katisaara.vatmann?hc_ref=ARSOsb0ZKX9g1kqPZTHnQGHyRO9sTWLcaumWdUf3EWVg4ycsPn6oerUAHcgamCs5zjQ

kõiki nädalapäevi on 4 – kes seda nädalapäevade Rahakotti jagab, saab vastavalt Feng Shui veendumustele 4 päeva jooksul raahhi 😉 Kui olete selle loitsu 11 minuti jooksul sooritanud, asuge siiski oma erialatöö juurde, millega raha teenida – seda soovitab juba Soone Saara

*