Facebook
06. veebruar 2018
5.-6.veebruar
Malaika – nakupenda malaika… Soone talus on seoses erinevate ideede ja suundade, mõtete ja jagamistega üsna palju swahiili-buganda-luganda keelt uuritud. Ja teada saadud. Ei midagi uut – oma enese pealiskaudsust. Laulsime Kristine Tšebaniga – praegu Abakhani kangapoe bossitar – 8.klassi lõpupeol duetti – ma kitarril saatmas ja puha – laulu Malaika – nakupenda malaika.
EILE, 35 aastat peale seda sain teada, et malaika on ingel, nakupenda tähendab “ma armastan sind”. Ja kui juurde lisada mlinzi, saame Kaitseingli – mlinzi malaika.
Muudkui laulame – teadmata, millest. Aga näe – ükspäev teame. Ja kritiseerime oma lapsi, kes võõrkeeltes lauldes sõnadesse ei süvene. Ise oleme samasugused lapsed.
Meie vanadest tekstidest ja päevikutest, raamatutest ja postitustest saab meie nähtamatu Lugu, mis on olemas ka tekstidena loetamatutena. Erinevalt raamatutest, mille me oleme puust ja punasena jäädvustanud – ja mida avades imestame ka ise: a-mina-vä… jäävad kustutatud netipotsatused vibrasabaks. Mitte teistele sorkimiseks.
Õekene Alexis Varnum ütleb, et rännakute aeg on möödas – kui eelmistel aastatel oli uue hea ilma kuldsesse energiasse sisenemise eel transformatsioonil sellest abi, et kooserdasime iseenda Lugu pidi eelmistes sajandites-riikides-eludes, siis nüüd on see juba asjatult koormav.
Meie aju kogeb nagunii lisaks transformatsiooni-vapustusele pidevat mitmel teljel kudumise koormust – olme-looming-perehaldus-projektid-lapsed… Kui vanu asju meelde tuletame, kipub tõesti silm peast välja minema, nagu kõnekäänd käänab. Kolmas silm. Sest praegustes vibe’ides kaevame vanu mustreid ja õpitut, läbitut ja kogetut üles tuhnides oma tulevikule auku. Sopsti aina tagasi sinna, kust tuleme.
Oleme teada saanud, et tuhatkond kehastumist tuleb sooritada.
Teame, et mõnel meist on neid juba üle 700, mõnel ligi 900 taga.
Mida kõrgem Mina, seda pikem vari. Ka see on Mina. Aga mitte üha taaselustamiseks.
Seega tegi Brigita Murutar oma blogis kannatusterada – ränk sünnitus, nii tema kui tütrekese piirilkäimine, millest mina siin ÜLDSE ei jutustanud, et karmi energiat mitte väestada – tähtede taha saates õigesti. Aga miks tema siis raamatukirjutamisega riskib – nagu papa Paul Neitsov hõiskab?! See ju jääb. Ja ilmumise hetkel on juba ära olnud.
Mummi Katja keerutab juba 5 aastat üht oma suurteost faile ja ajukäärusid pidi. Täna vägavarahommikulgi lappasin selle raamatu folderi lahti – ja küsisin endalt: miks. Miks ma – ca 60 raamatu autor – eelistan noortele ja nende teejuhtidele näidendite kirjutamist, siin-ja-praegu sooritusi raamatutesse raiumisele? Ehkki justkui peaks…
Ju kirjutan ka. Ja ilmselt proovib ka tütar ära, kuidas on, kui on.
Kui on nii, nagu Marlene Dietrich koos režissöör-armastaja Joseph von Sternbergiga salvestatut üle vaadates analüüsis ennast juba nagu materjali, kolmandat isikut: TEMA. Teistele õpetuseks ja… hoiatuseks 😉 😀
Märgilisena saadeti mulle teade, et KIK – oo, jumalikud lühendid mu töölaual ja vaevatud peanupu sees… Keskkonna Investeeringute Keskus, noh! – sobib keskkonnateadlikkuse meetmega äkeste Merehädaliste ja Ingli Puudutuse 5aastase saaga finantseerijaks. Proovime.
Mu keskmise tütre veebruarialguse uusaastalubadused on muide täiesti ajapihtased – 21 aastat tagasi venitas ta ise Tulemisega seni, kuni Rotist sai Pühvel – palju õnne tänaseks sünnipäevaks, Jan Ehrenberg – ema Kaie Ehrenberg ja papa Aivar, kas mäletate… 😉 Gribi saab 21 reedel. Nüüd läheb veel kõva nädal, enne kui Kukk läheb ära Koeraks – nii et meil kõigil on aega veel… Oma lubadusi kokku ja lahku mediteerida 😀
Oma uusaastalubaduste potsatuses küsib tütar, kuhu panna äraolnud riided. Mina viin neid regulaarselt Rapla Kirbukasse. Oi, ilmselt on sealt natukene kõbinatki kukkumas – unustasin juba 😀 Riided on teatavasti meie aura pikendus. Kui need vabaks anname, vabaneb ka väli uuteks vibradeks. Aga vana vibra eest raha võib ju ikka võtta 😀 😀 😀
Mu juudist vanaisa-Vatmann rähkleb präägu hauas ringi – TÜDRUKUD, MIKS TE OMA ÄRAOLNUD IHUVARJUDE OKSJONIT EI TEE!?!?!? – aga spst, et juut Aleksander ise oli sellist sorti Mees, kes töötas, kirves kummaski käes – mitte ei pidanud panka ega pandimaja 😉
Kuna täna on KÕIK ümberringi pidetud ja vaakumis, on õige veel ühtteist jagada.
Minu vestlus sama-parve-linnuga, kelle igapäevaseid kanaldusi mitmed tuhanded neelavad – ja mis eile paar tundi hilines.
Mina: Tänu taevale! Täna ootasin Sind eetrisse kuidagi eriti teravalt.
Õekene: Kas sul endal kõik on korras? Kuidas sa ise ennast tunned?
Mina: Oleme kallitega, nagu ühendatud anumad – vaheldumisi mul kumm täis, tema zombi – ja siis vastupidi, tema hoos ja mina maas – vasak puusaliiges ja vasak kurgumandel manitsevad – ka hoos-päevadel paluks rahu Näen ümberringi väga mullis, eemalolevaid, hõljuvaid inimesi – ise vist samasugune – õnneks puude-viljade-majapidamistega sehkendamine hoiab jalad maas ja mingigi maanduse sees
Õekene: Praegu on, ja, huvitav seisund, ma ise ka ei mõista mis on, vahest tundub nagu oleks aju väsinud.
Ta mitte ainult ei lülitu välja, vaid töötab aeglasel raginal, nii et isegi motoorsete majapidamistööde ajal tuleb endale häälkäsklusi anda, et lollusi ei teeks.
Mina: Seni nii armsad-viljakad hommikutunnid kell 5-8 kuluvad… pliidi ja ekraani vahtimisele, ilma et tavapärasest efektiivsusest jälgegi oleks.
Mees ja lapsed taaruvad 10. käsu peale voodist välja – ega ärka mõnel päeval ÜLDSE.
Ise magades teisi tagant sudides kohuseid täites väsib aju veel enam ära.
Ideaalis peaks praegu kusagil Aafrika mägedes lapiti maas taevasse vahtima – null mõtet.
Aga selle asemel on ees projektide tähtajad, et ära elada – kaks truppi ootavad tekste…
Õekene: Samad mõtted siin pool…..
Ja kui keegi lisapalveid esitab, hammustame jube kergesti.
Enesekaitse.
Mina: Maalida on praegu ülilihtne.
Seljaajuga.
Aga sõnad… oo boooožeeee – mitte üheski keeles ei taha tulla. Pekstes.
Loomad, muide on ka mingis ebatavalises letargias.
Magavad palju. Püstijalu. Igas asendis.
Ka need koerad-kassid, kes siin meie braidis üksteist väga ei armasta, vajuvad ükskõikselt ristirästi lösakile.
Noored loomad mängivad automaatpiloodiga – ja kukuvad poole tralli pealt loobudes külili – äääh, kevadel mängin edasi 😀
Õekene: Ilmselt seda kõike tuleb vaid üle elada, me muutume ja see protsess pole meie võimus.
Peame hakkama saama sellega, et kõige kallimad, kelle nimel tegutseme ja kes on samuti hangunud ajudega, külvavad igal sammul enda ümber saasta ja kaost, teevad jaburusi ja on oma ohmususega tükati mitte enam naljad, vaid ohtlikud.
Kui oled ise juhm, on kodakondsete valvamine head tuju kaotamata tõeliselt tõsine töövihikuülesanne.
Seda enam, et nad köhatavad ja luristavad ilma, et seda märkaksid – aga see-eest kogu aeg.
Ma lubasin hetkel ennast kontrollida oma abikaasal, sest tema näeb nagu eemalt.
Mina: Normaalselt funkava ajuga oleks see kõik tšepuhhaa – ise pooletoobine – on kõik üle jõu.
Keegi peabki tegelikult igaüht meist jälgima – sest me olemegi automaatpiloodil – ja vajame kaitset.
*
Mispeale palusin parimalt, mis mu elus juhtunud – lisaks neile, kelle olen ise sünnitanud 😀 – andeks. Kallis, mu pireduse tingib sisemine ärevus – PIDEVALT on tunne, et olen midagi olulist unustanud, et peaksin mingi muu dokuga tegelema, mitte sellega, mis hetkel lahti – ja ilmselt on see sama transformatsiooniragin, mida Sina nimetad kannatamatuseks. Olulisim – ma ei taha mingil juhul Sulle haiget teha. Ja veel olulisem – Sa ei pea ühelgi hetkel arvama, et mu käredus on Sinust tingitud. Armastan Sind kogu hingest, kullakene.
*
Õekene sõnastas sama teksti pikemalt: Me kõik teame , et oluline on kohalolu, õppida elama siin ja praegu. Tihti inimesed, kes on valinud endale valgusekandja tee, kes omavad suurt energeetilist potentsiaali taas suruvad ennast sisse vanadesse mustritesse, hirmudesse ja piirangutesse selle asemel, et tunda ja jagada armastust ja õnne. Me tihti jääme pendeldama erinevate seisundite vahel. Miks me pendeldame? Sest meie enda aru provotseerib meid. Mõtete elavad minevikus või tulevikus, me pidevalt midagi ootame,kahtleme, võrdleme ja teeme hinnngud. Meie aru ei saa elada siin ja praegu, sest lihtsalt on igav. Ja me tihti jääme jahvatama seda, mis näiteks juhtub alles homme: viisit ametniku või arsti juurde. „Mida ma panen selga, mis kell ma pean kodust välja minema, mis bussiga on parem minna“ ja muud tühjad asjad. Käesolevas hetkes on olulised vaid sinu tunnetused ja see ongi ainuke reaalsus, millest sõltuvad tuleviku sündmused.
Meis on olemas suur Hinge potentsiaal kuid me teadlikult jätkame muretsemist enda tuleviku eest, mängime vanade reeglite järgi, kulutame oma energiat vanadele mustritele, kuid sellega varastame energiat ise endalt. Kunagi kehtisid vanad reeglid, mis panid meid elama mälestustega või tuleviku plaanidega, tollel ajahetkel see oli vajalik. Kuid praegu muutume meie, meie füüsilised kehad, muutub aeg. Meie keha rakud on salvestanud programmid, mis pidevalt juhatasid meie tähelepanu probleemide lahendamisele, kuid praegu meil on võimalik sellest vabaneda. Me saame keskenduda positiivsel, kõik ongi lihtne.
Iga kord, kui sinu peas toimub mõtete jahvatamine: kahtlused, võrdlemine, süüdistamine kohe tuleta endale meelde, et sinu mõtteid rohkem miski ei toeta, on jäänud vaid vana harjumus. Küsi enda käest: Miks ma seda valin? Mis on selle põhjus? Kust ma seda võtan? Miks ma olen veendunud, et peab juhtuma nii, mitte teisiti? Sinu reaalsuse loomine algab valikust. Kui tekkib taas mingi mõtte, mis paneb sind kahtema või kartma lihtsalt märka seda mõtet ja ütle: „Sa pole rohkem mulle vajalik“. Parem tunneta oma keha, sinu probleemid nagu ise leiavad lahendused, kui sa oled sisemises tasakaalus.Sinu tuleviku sa lood seisundiga „siin ja praegu“. Küsi oma aru käest, mida see mõtleb tuleviku kohta? Sa võid kuulda hirmu, pomisemist ja kõike muud, kuid mitte konkreetset vastust. Arul puudub informatsioon kuidas elada loome, armastuse ja Hinge realiseerimise maailmas. Meie aru ei mõista protsesse, mis praegu toimuvad, siit tuleb ka eitamine ja kommentaarid: „Kas keegi usub seda jama“ kuid ka see on valik. Uutes energiates aru funktsioon on panna sõnadesse see, mida sa tunned oma südames, selleks on vaja kuulata ja liituda oma Hingega ja kehaga. Õppi tunnetama ja armastama oma keha, tunneta kohalolu ja ole selle eest tänulik.
Praegu me elame huvitavas muutuste ajas, mis toovad erinevad füüsilised ja emotsionaalsed seisundid. Tõusnud vibratsioonid raputavad meist välja kõike seda, mis on vastuolus. Need inimesed kelle süda on „suletud“ võivad olla sügavas stressis ja vahest võivad käituda imelikult. Kuidas suhelda inimestega sellel vahest keerulisel ajal? On olemas üks lihtne reegel: kui sa alustad suhtlemist vasta sõnadele, mida teine inimene sulle räägib ja tegevusele või sammudele mida ta teeb, ürita näha sõnade ja tegevuse taga tema tunded, mis inimene tunneb, siis sul on kergem leida õiged sõnad või sa mõistad, et parem on lihtsalt vaikida.
Emotsioonid on seotud minevikuga, tunded aga tulevikuga. Esialgu mõista, et kui sa suhted inimestega sa vestluse käigus kingid enda vibratsioonid. Piisab sellest, et sa oled sisemiselt rahulik ja tasakaalus, sellistel hetkedel sind läbib Jumalik energia ja siis sa saad armastusega rääkida tava asjadest. Praegu on palju näha tigedust, ärritust, viha, kurjust kõik see tuleb välja inimestest. Paljud jäävad sellesse kinni kui enda loodud lõksu ja taas toodavad seda, millest on vaja vabaneda. On oluline õppida kõigele reageerima armastusega, mitte võitlema, ega osutama vastupanu. Miks me kardame olla siirad, miks ei oska näha teistes inimestes head, miks ei oota mõistmist? Kui inimene on tige, käitub ebaadekvaatselt, ei suuda mõista seda mida sa räägid või provotseerib sind-siis see on tema probleem, mitte sinu. Ole kaastundlik ja mõista, et nii temast tuleb välja varjatud valu, mida ta rohkem ei suuda endas kanda. Õppi olema siiras ja kui sulle keegi meeldib ütle temale sellest. Kiida inimest, mitte selleks, et panna endale punkt „kui hea ma olen“ vaid enda sisemisest tundest siis sa oled enda sisemises ressursis. See aitab sind igapäevastes dialoogides, ütle inimesele 2-3 toetava sõna, mis puudutavad tema südant.
Just vanad hinged on tulnud siia ja töötama inimestega, sest ainult avatud südamega nad saavad kontakteerida suures koguses inimestega ja samas mitte olla tühjad ja taas iga päev kinkida inimestele oma valguse kiirekesed. Kõik kontaktid inimestega on kui kingitused teine teisele. Praegu energiad on kiired saab kiirelt tagasi seda, mida sa oled andnud. Ära karda olla inimlik, kahjuks me tihti kardame ise ennast, oma tarkus, oma teadmisi. Peamine, et sa mõistaksid, mida inimene tunneb kui sa temaga räägid. Tihti inimene, kes on ärritunud, vihane või tige ei mõista mida ta teeb, sest sellel ajal ta tunneb armastuse puudust ja tegutseb nagu automaat ja tema sõnade taga seisab tühjus, sellistel hetkedel tema süda on suletud, ta on üksi ja puudub usk, et ta on kellelegi vajalik teda nagu polegi, piisab sellest kui sa ütled vaikselt: ma armastan sind või too teda tagasi reaalsusesse: näiteks märka midagi ilusat „kui ilus ilm on akna taga või kui ilus kampsun sul on täna seljas“. Sellega sa viid teda välja hävitavast programmist ja sattud otse tema südamesse. Peamine on külvata seeme sest sina oled valgusekandja. Ära karda olla siiras ja sa märkad, et inimestel sinu kõrval kergem hingata.