6.märts

Parim stardiasend on… pepuli 😉

Ootan neljapäeva, mil Virgol on jälle aega meile appi tulla – puhastame tallid-laudad ja kolime kolmikud lauda esimesse boksid, toome viljad ja käime Twiggi-Piggy-hipsteriga ülevaatuses. Mida seni teeme? Peame talinas ise oma afropoodi, sest üks müüja on koolis, teine talisuplejate suurüritusel – kütame ja kahlame heintes. Arvake ära, kuidas pedant end tunneb, kui tal on neli lammast toas…

Vähemasti mul endal pole kaks viimast päeva palavikku olnud.

Homme mõtlen välja, kas tahan kirjutada raamatuid, projekte või näidendeid – või kõiki variante 😉

Täna tegin midagi hämmastavat – pistsin Telliskivvi jõudes tema poetänava igasse poodi oma tilkuva nina ja tahtsin vahelduseks näha, kuidas inimesed välja näevad ja mida seljas kannavad 😀

Nad on oma butiikide ja silmapaaridega mõnevõrra… huvitavamad kui lambad.

Ja lakkamatult arvutis-telefonis krooliv mees 😀 😀 😀

Mõne päeva eest Kuusiku paisjärve ääres kogunenud inimmasse vaadates mõtlesin – mida ja kuidas küll inimestele pakkuda. Neid endid. Aga kuidas nad teada saavad, et neile pakutakse neid endid?

14.märtsil kell 18 etendub noortestuudio MINA OLEN nimilugu Tallinnas Taevas ja Maa heaolukeskuses.

Tantsuline lugu elust enesest jutustab Peruu indiaanipoisist, kes saabub vahetusõpilasena Eestisse ja avab siin koos tantsuõpetajast emaga tantsukooli.

Teostus Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu

Abiks Terje Luik

Marje Berlokko, Heli Vahing, Liina Meta Kuuskman, Evald Piirisild

Osades Virgo Juurik, Indira Murutar, Helena-Riin Rähni, Kaidi Alamaa, Elis Alamaa, Mari Pärnoja, Emma Brigitta Kuulpak

 

https://www.youtube.com/watch?v=Z_unL-U51f0&feature=youtu.be

*

Noortestuudio MINA OLEN tuleb välja oma esimese etendusega

Helerin Väronen

Kuusiku Altveski Loovuskosk on nüüseks aasta aega tegutsenud. Eelmise aasta kolmekuningapäeval tuli MTÜ Ingli Puudutus iidsesse vesiveskisse rentnikuks. Talgute käigus puhastati ruumid minevikukihtidest ja alates maikuust on veskis toimunud mitmed kontserdid, maalipäevad, koolitused ja etendused.

Peale suvist etendust „Südamesalu salavägi“ ei tahtnud näidendis kaasa teinud noored laiali minna ja sügisest alustasid nad Altveski hoonetes koos käimist. Nüüdseks on noortestuudio MINA OLEN jõudnud Rapla, Kehtna ja Märjamaa vallavalitsuste ning Hasartmängu maksu nõukogu ja KÜSKi väestamisel sinnamaani, et omandatud näitlejaoskusi ja tantsusamme näidatakse tantsulises lavastuses „Mina olen!“, mille esietendus toimub Kuusiku Altveskis 31. jaanuaril kell 19. Peale seda hakkab etendus mööda Eestit tuuritama.

Käisime noorte proovi piilumas ja saime tunda, kuidas üks etendus valmib. Enne proovi algust tabas silm üht eriti suurt ämblikku ringi sibamas, eks ta tulnud ikka noortele õnne ja õnnestumisi tooma. Nagu proovides ikka, oli segadust kohati omajagu – kes mida ütlema peab, kunas muusika mängima hakkab, kus kellegi jalg või käsi asetsema peab. Aga nagu lavastaja Terje Luik vahepeal hõiskas: “Meil on looming““

Näha oli, et lapsed ise nautisid kogu seda protsessi. Eriti paistsis see silma koreograaf Regina Evert-Tammistu seatud tantsudes. Kokku on etenduses 11 tantsu, mõni rahulik, mõni tempokas, osa eesti laulude järgi, muist inspireeritud kaugematest põlisrahvaste tantsudest.

Kui natuke etenduse sisu avada, siis see jutustab loo noorte enda leidmisest, oma juurte tunnetamisest ja arusaamisest, kes me oleme. Kuue Eesti tüdruku juurde saabub õpilasvahetusega latiinopoiss, peruu indiaani tarkusi õpetama ja ise õppima. Etenduses kajastuvad nii mitmedki tänapäeva noorte murekohad. Näiteks see, kuidas nett ja nutitelefoni on võimust võtnud. Või see, kuidas paljude laste vanemad elavad raha teenimise pärast kaugel, muutes oma võsukesed pangakaardi-lasteks. Või arusaamine, et noored ei oska enam meie põliseid rahvatantse, kuigi tahaks ju neid teistele edasi õpetada.

Etenduses tuuakse välja ka see, kuidas ühiskonna poolt on noortel küsimuste-surve, kelleks tahad saada – ja kuidas vanemad läbi laste oma unistusi kipuvad täitma. Tegelikult pole aga laps oma vanema omand, saades iga päevaga ise aina täislikumaks ja käes oma rada.

Vaatluse all on ka eestlaseks olemine, näiteks see, et me juured on väga kirjud, kuid häbi selle pärast tundma ei pea. Eestlane peab pidevalt ellujäämise nimel võitlema ja ehk ka seepärast on meil kombeks tundeid mitte tunda ja mängida nutiekraani taga peitusemängu. Kuid uutel põlvkondadel on võimalus seda muuta, tulla välja vanadest mustritest, lõpetada ohvrirolli mängimine ning näha, et kogu maailm on tema kodu.

Etenduse loomingulise osa, tekstide ja tantsude eest vastutavad Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja Heli Vahing. Dekoratsioon maaliti koos Marje Berlokkoga. Osades Virgo Juurik Latiinopoisina, Tammistu tema emana, Murutar vestjana ning Eesti tüdrukuid mängivad Kaidi Alamaa, Elis Alamaa, Indira Murutar, Helena-Riin Rähni, Mari Pärnoja ja Emma-Brigitta Kuulpak. Etenduses kõlavad eestikeelsed lood on linti laulnud-mänginu Brigita Murutar ja Paul Neitsov.

Sel suvel Altveski kõrval Vigala jõel katastroofikomöödias „Merehädalised“ on kaasatud juba enam kui 20 noortestuudio last, õppetöö vesietendusega algab kevadisel pööripäeval.

 

*

Mummi

 

Mummi Saara on Lamba aasta Jäär, kes saab 21.märtsil 51aastaseks. Mitmed Teadjad nimetavad teda küll Hobuse aasta Kalaks – sest arvutavad Asju aegade jooksul pöördunud planeedi järgi. Lammas või Hobune – igal juhul alfaemane karjajuht, kes kohtleb nii oma lihaseid kui enda juhitava noortestuudio MINA OLEN lapsi ning nii oma talus peetavaid hobuseid-lambaid-koeri-kasse-kanu – aga ka metsas ja võõrsil elavaid nähtavaid ja nähtamatuid rahvaid võrdsetena.

Ta on kõiki oma 5 last ja tänaseks 5 lapselast alati tervitanud kingituse, saatuse saadetud teekaaslase – mitte omandina. Ta on oma lastega täpselt samamoodi, nagu oma hingelise-vaimse-spirituaalse-intellektuaalse Perekonnaga lävides nii lapselikult aus ja avameelne, et satub otsekui muinasjututegelane pidevalt tähelepanu keskpunkti.

Lapselapsed – ja nüüd juba mitukümmend noortestuudio last – kutsuvad teda Mummiks.

Järglased ja järgijad avastavad üha, et Mummi elu on nagu ameerika mägedena kihutav film. Kord raju komöödia, siis katastroofipõnevik – aga enamasti ikkagi õnneliku lõpuga muinasjutt.

Saara jagab nii tütarde kui poegadega – nüüd ka nende tütarde ja poegadega – kõiki elu jooksul saadud kogemusi-oskusi-teadmisi ka sõnadega, mitte ainult sõnadega. Mitte kunagi ei ole nii, et käige mu sõnade, mitte tegude järgi.

Lastega õlg õla kõrval rühkides on ta üles ehitanud laste isa elamise Võrtsjärve ääres, siis majapidamise Pärnus Raekülas, seejärel talu Liu majaka all ning nüüd Raplamaal Soone talu. Ema kannul niites-saagides, müüri ladudes ja sõnnikut kühveldades on tema lapse ära õppinud nii naiste kui meeste tööd, sest Mummi on otsustanud: tema kari jääb ellu. Kusjuures tema kari on temaga alati kaasas. Nii lapsed kui lapselapsed on kallis kingitus, millele ei otsita hoidjaid ega ärapanemise kohti. Elamist õpetab elu.

See on üsna paratamatu, et väike, aga väga väekas Mummi meenutab üha suureneva lasteparvega koos liikvele minnes nii kaubanduskeskuses kui lennujaamas alati midagi tabor-uhodit-v-nebo laadset. Kuna ta on oma lapsi enesestmõistetavalt siis ja seal imetanud, kus titt tahab, võis see vabalt juhtuda nii kinosaalis kui loengut pidades – noorim, täna 11aastane tütar sai rinda 3 aastat.

Alates vanimast, 28aastasest täna 2 lapse isast, on Saara võsud igal tööl ja üritusel emaga kaasas olnud. Mistõttu Mummil on tänini väga valus meenutada, kuidas poissi 14aastasena ema saatjana Püssirohu keldrisse vastuvõtule ei lubatud. Ja et tal polnud enamuse lastega oma 40.sünnipäeevaks Itaaliasse lennates piisavalt raha, et vanimat kaasa võtta…

Et raha jätkuks, pole Mummi ei enda ega teekaaslaste mäletamist mööda mitte kunagi puhanud. Koos 4kuise esiklapsega Tartust Pärnusse sanatooriumi sanitariks, Hiireuru nõudepesijaks ja Pärnu Postimehe ajakirjanikuks manööverdas Mummi end liinibussiga… millest jäädi maha. Laste isa kihutas oma ema punase sapakaga bussile järele, peatas Ikaruse – ning Mummi lennutas pardale 7 kotti, Zekiwa titevankri ja lõpeks iseenda koos titega.

Kui vanim tütar, nüüd 26aastane 2 lapse ema oli pooleaastane ning vaja oli kahe mudilasega Tartust Võrtsjärve äärde jõuda, läks ta – üks põnn käe kõrval, teine kaenlas, jalgsi maanteele ning neid peale võtnud villis viis nad mõistagi sihtpunkti kohale – ehkki endal päris sinna asja polnud.

Praegu armastab megaema vanu, isikupära ja elulooga stiilseid autopanne – kui juba, siis täiega. Ning neil on nimed – Dolly Parton, Voldemar Kuslap, Twiggy-Piggy-Hipster…

Kui kellelgi lastest vaja, annab Mummi talle auto või püksid jalast ära. Päriselt ka – nii on juhtunud! – ja üllatub hetk hiljem, et käib ise jala ja püksata.

Võimalik, et see heldekäelisus on natukene armastuse ostmine ka. Sest aegajalt ei kõlba sedasorti täiel rinnal Elav Mummi mõnele oma lastest. Kellegi lapseks sündimine näib teatavasti vahel karmi karmana. Saara on südameüdini veendunud, et keegi pole kellegi omand. Ta on tähtede taha ja tagasi õnnelik selle üle, et Kuusiku Altveskil tema armastatu Roberti algatusel loodud kultuurikeskusesse tekkis noorte endi soovil stuudio MINA OLEN, kuhu tuleb üha enam 5-75aastaseid Lapsi. Mispeale naasevad ema juurde ka pausil olnud ihuviljad – uudishimu ja rakumälu toob neid pärast jonnimisi uurima, mis asja kõik need soojad ja tingimusteta armastavad hinged selles sõgedas leiavad.

Sealt leitakse piiritut pühendumist ja ainult iidsetele hingedele omast lapsemeelset Teadvelolekut. Kui tema papa Harri Vasaraga samal päeval sündinud pojatütre nabanöör oli just läbi lõigatud, helistas ta ja küsis: noh, kumb – tüdruk?

Kui keegi lastest mingi küsimusega helistab, kuuleb ta kõigepealt mitu minutit sõnavalangut hetkeolukorrast Soonel-Altveskil – ja seejärel sõnastab ema ise küsimuse, sest ta Teab. Alati.

Mida enam varjatakse, sed selgemalt teab. Kuuleb kõneldes ja näeb pimedas.

Lapselapsed – iseäranis vanim tütretütar – jäävad sageli mitmteks minutiteks Mummile sirgelt silma vaatama, sest sealt silmade tagant leiab Lugusid. Kõigilt mandritelt ja rahvastelt – ja Taevariigi seaduste järgi elamisest.

Aga ka lugu sellest, kuidas Mummi käis kord Liust keset paksu lume ja pakasega talve Kroonika peol. Koos 2- ja 6aastase lapsega, kes olid just tuulerõugetest paranenud, aga veel üle näo tihedalt briljantrohelise täpilised. Furoori põhjustasid nad niikuinii. Tegelik Lugu on aga selline, et nad jäid südaööl koduteel mõnesaja meetri kaugusel oma talust tuisuvaaludesse kinni.

Murutar, kes pole vaatamata oma isa eestindamiseelset nime Vatmann kandmisele sellest kaubamärgiks töötatud nimest vabanenud – ega tahagi! – jättis põngerjad sooja surisevasse autosse magama, kääris maani musta kitsa kleidi üles ning kahlas siidisukkade välkudes läbi hangede lähima taluni. Peremees ärkas, põrnitses lävel seisvat ilmutust, lubas end appi sättida – ent juba oli härmas tulnukas ukse kõrvalt lumelabida haaranud ja tuisuöhe kadunud.

Kaevas õhtukleidi raginal auto hangest välja, jättis labida omaniku väravasse kenasti püsti – ja viis oma lapsed koju. Kumbki rohelisetäpiline kullake autost süles voodisse, kallimusipai – ja näh, miskit erilist ju ei juhtunud. Aastaid hiljem arutati juba täiskasvanud seikluskaaslastega,et selline see Elu ongi.

Paaritatakse koos lambaid, nähakse kutsikate sündi, võetakse varssasid vastu, lutitatakse ka kõige igerikumad talled elule – ning kui Mummi ilmub vastu hommikut sõnnikust-looteveest-ternespiimast tilkudes õnnelikuna koju, polegi ju mõtet küsida, mida värki öösiti mürame. Selge, et kellelgi sõpradest oli mullikal ränk esmapoegimine. Ning kindel, et kui Soone Saara kutsuti appi – ja ta tõi koos vissiga mitu tundi pöörates-pingutades-pressides vasika ilmale – siis juhul, kui sündisid kaksikud, pani pererahvas neile nimeks Kati ja Saara.

Ühel õhtul, kui Mummi oli kõige ja kõigi kuhjumisest üle kriitilise piiri väsinud ja puhkes arvuti taha talle sülle roninud vanimale tütretütrele kuklasse nutma, sosistas too väikevennale: ära praegu autoga mängi – Mummi on kurb, arvab, et me sõidame ära – ja siis on Mummi veel kurvem.

Misjärel ütleb nõrkusehetke eest andeks palunud ja sõpruse eest tänanud Mummile: pole hullu, kõik läheb hästi, võta heaks palun jah.