8.-10.märts

“Sa oled nagu Clint Eastwood – põselihas tuksatab ja ootamatust taskust tuleb poole sõnagagi hoiatamata toru: tadahh!” ütles kallim. Nii palju siis naistepäevast 😀 Kusjuures see naistepäev oli selline tööpüha, et mehel vedas, et ta oli ise sel päeval afropoes letis.

Alustasime pärast hommikust tuhavedu heinarullide lükkamisest – misjärel tõime Ohekast uued viljad. Siis puhastas Virgo pakasejärgse talli, mis väga külmade ilmadega üle kaetakse, mitte ei tühjendata – mina parandasin kopli – mis oli väljast sissepoole laiali harutatud. Rookisime lauda puhtaks ja kolisime O’Hara koos kolmikute O’Raha, O’Koera ja O’Komaga lauta.

Sellele järgnenud saunatoa koristust – heinad-pasad aknast välja kärusse, põranda leotamine ja kraapimine – ei taha ma ei meenutada ega kirjeldada. Nagu ikka, kui keegi uttedest mingitel põhjustel oma talledega toas on. Oeeeeeeh!

Sinna vahele pesin kõigi voodite pesud ja pööritasin vaipasid-tekke lumes. Misjärel tuli kogu maja pesu – aknad olid laudalüürika lõpetamiseks ristipüsti lahti ja Virgo üha küttisküttisküttis.

Meeste vahetus tuli õhtul kaheksast – Virgo Saunakülla ja peremees talinast koju – mis säästis mind tekkide kottidesse ajamiseks. Miskipärast on see töö, mida ma absoluutselt ei talu. Enne südaööd kükitasime üle kahe nädala saunas, oo imelist õndsust – elumaja on lammaste käest tagasi endale võidetud 😀

Reedel tuli arvudinas dokud-kirjad-tekstid korrastada-vastata.

Ja üle saada tõsiasjast, et kuna küski arenguhüppe projekte laekus 40, 11 said toetuse, siis mina ei saanud. Oleksin eile ilmselt uppunud ahastusse – 12 tuhhi ikkagi… – ja enesehaletsusse, kui Helena-Riin poleks otse koolist ratsutama tulnud. Pesu lapates ja hobustega siblides oli lihtsam mitte otsida vastust küsimusele, mida ma õieti siia planeedile tegema tulin – kas kirjutama projekte, mis ei saa toetust või raamatuid, mida ei osteta…

Mingid hämmahämarad ajad on – kolmapäeval, kui mees oli afropoes, kooserdasin mööda vanalinna ja Kalamaja nagu tulnukas. Inimesi pole. Lõputult asjuasjuasju täis poode, tühje kohvikuid ja viis kohkunud turisti. Inimesed on urus. Ahastavad ilmselt samasuguse eksistentsiaalse vaakumi sees nagu minagi – kurvastavad metsade ja kumaaritavad tselluliiditehase üle – jah, see Tartusse kavandatav tselluloositehas on nagu tselluliit kaunitari kannikal 😀

Inimesed ei käi praegustel aegadel üksteisel külas ega lävi mujal kui messengeris. Hiilivad kodu ja kontori vahet, kuni töökoht on. Ja ilmselt fantaseerivad nagu meiegi – aga vot rendime talu ja veski välja, saadame hobused sinna ja lambad tänna ja kolime ära ugandadesse. Mida me ei tee. Veel.

Ehkki ma tõesti ei tea, kas kirjutada veel ja veel projekte – või turuta tekste.

Täna oleme Altveskilt mitu vooru puid Soonele riita kuivama vedanud. Altveski pooled uue talve puud on pakkudeks lõigatud, pooled jupeldatutena metsast välja vedamata. Soonemetsa tormimurd samuti. Jõuame. Mina tahaksin rutem – veskihärral aega küll. Sest üks kroolib meeleheitlikult, teine nuusutab tuult ja ootab tõusulainet.

Nagu sünnib ka mu mehe kanaldatud loos Merehädalised. Ühel sügisööl põrkas kirjanik Kati voodis istuma ja ütles: „Ulgumerel kohtusid mees ja naine – kummalgi päästerõngas – kallast ei kusagil…“

Armastatu tõusis samuti istuma ja jätkas: „Naine sõudis meeleheitlikult – mees ootas tõusulainet. Kaldal prassis ja tarbis rahvas samal ajal omasoodu, aimamata, et merel kohtunud mees ja naine põrkasid omavahel kokku, kaklesid ja leppisid – aga teineteisest ei pääsenud. Lõpuks ei tahtnudki.

Kaldarahvas mõtles nende kohta kõikvõimalikke näotusi ja vandenõuteooriaid. Miks nad kaldale tagasi ei tule? Üksnes lapsed ja noored mõistsid neid. Ühel päeval kohtusid mees ja naine Leviathaniga. Kes polnudki iidkardetud koletis, vaid suuremat sorti delfiin, kes hoiatas ja andis nõu – ülemaailmne veeuputus on lähenemas, ehitage…

Ning mees ja naine hakkasid koos üha suureneva lastekambaga ujuvat linna ehitama.

Kaldarahvas aga prassis ja naeris ega kuulanud hoiatust. Kui ujuv linn oli valmis, tuligi apokalüpsis.

Ujuvasse linna ei saanud juurde võtta rohkem inimesi kui need, kes seda ise ehitasid.

Pääsesid need, kes ehitasid – ja ehkki neil oli kurb ja kahju, sõudsid tõusulainega uude heasse ilma vaid need… kes tõusulaine targalt ära ootasid ja sellega kaasa ujusid. Prassijad ja priiskajad jäid laine alla.“

See oli hämmastavalt selge ja inspireeriv kanaldus. Millele järgnes pool aastat hiljem pikk nägemuste seeria sellest, et meie reaalsus pole ainus tegelikkus. See on kõrgemalt poolt loodud kujutelm, kus meid kõiki manipuleeritakse. Meile on antud tee – arukamatele põllulaiune rada, mida pidi edasi kulgeda. Kes teelt eksib, kutsutakse tagasi. Kas teele või päris mujale.

Unenäopiirilises visioonide seerias jutustati mehele, et iga inimese jaoks oleks manipuleeritud olendi rollist väljapääs – aga selle väljapääsu ees on deemonid. Igaühe ohjeldamiseks on niiditõmbajatel oma sobiv hirm – kui sa raamidest väljud, jääd oma kinnisvarast ilma, su lastega juhtub midagi, jääd vaeseks. Neid, kes siiski vabaks murravad, peetakse segasteks.

Ometi pole praegustes leiutistes – ei keevitusaparaadis ega kosmoselaevas – midagi uut. Me korjame mosaiigitükke kokku – need on vanade tsivilisatsioonide tarkused. Nii, nagu meie DNA on kosmilist päritolu ja sellessegi saab sisestada kõike. Sõna otseses mõttes kõike.

Me paneme kildhaaval kokku kõike seda, mis meis ja kõiksuses on juba olnud. Või olemas. Paralleelmaailmade vaheline aja mõõde – aeg kui dimensioon – on kadunud. Kui me oma pusle kokku saame, lahkume planeedilt. Sellepärast ongi nii, et ühed rahvad enam ei sigi, vaid viivad oma arengut lõpule – teised rahvad sigivad. Kliimavöötmed muutuvad. Uued rahvad levivad mööda planeeti – eelmised tsivilisatsioonid lahkuvad.

Nägemused olid selged ja loogilised, pigem lohutavad kui hirmutavad. Ainus, mis jäi sel ööl mõistatuseks: kelle hääl kõiki neid tõdesid kõneles? Jumal? Ei, pigem kanaldaja ise. Me teame kõike – meie manipuleerijate soov on, et me ei mäletaks. Aga koos ja kordamööda – ent päris kindlasti – tuleb kõik meile meelde.

*

14.märtsil kell 18 etendub noortestuudio MINA OLEN nimilugu Tallinnas Taevas ja Maa heaolukeskuses.

Tantsuline lugu elust enesest jutustab Peruu indiaanipoisist, kes saabub vahetusõpilasena Eestisse ja avab siin koos tantsuõpetajast emaga tantsukooli.

Teostus Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu

Abiks Terje Luik

Marje Berlokko, Heli Vahing, Liina Meta Kuuskman, Evald Piirisild

Osades Virgo Juurik, Indira Murutar, Helena-Riin Rähni, Kaidi Alamaa, Elis Alamaa, Mari Pärnoja, Emma Brigitta Kuulpak

 

https://www.youtube.com/watch?v=Z_unL-U51f0&feature=youtu.be

*

Noortestuudio MINA OLEN tuleb välja oma esimese etendusega

Helerin Väronen

Kuusiku Altveski Loovuskosk on nüüseks aasta aega tegutsenud. Eelmise aasta kolmekuningapäeval tuli MTÜ Ingli Puudutus iidsesse vesiveskisse rentnikuks. Talgute käigus puhastati ruumid minevikukihtidest ja alates maikuust on veskis toimunud mitmed kontserdid, maalipäevad, koolitused ja etendused.

Peale suvist etendust „Südamesalu salavägi“ ei tahtnud näidendis kaasa teinud noored laiali minna ja sügisest alustasid nad Altveski hoonetes koos käimist. Nüüdseks on noortestuudio MINA OLEN jõudnud Rapla, Kehtna ja Märjamaa vallavalitsuste ning Hasartmängu maksu nõukogu ja KÜSKi väestamisel sinnamaani, et omandatud näitlejaoskusi ja tantsusamme näidatakse tantsulises lavastuses „Mina olen!“, mille esietendus toimub Kuusiku Altveskis 31. jaanuaril kell 19. Peale seda hakkab etendus mööda Eestit tuuritama.

Käisime noorte proovi piilumas ja saime tunda, kuidas üks etendus valmib. Enne proovi algust tabas silm üht eriti suurt ämblikku ringi sibamas, eks ta tulnud ikka noortele õnne ja õnnestumisi tooma. Nagu proovides ikka, oli segadust kohati omajagu – kes mida ütlema peab, kunas muusika mängima hakkab, kus kellegi jalg või käsi asetsema peab. Aga nagu lavastaja Terje Luik vahepeal hõiskas: “Meil on looming““

Näha oli, et lapsed ise nautisid kogu seda protsessi. Eriti paistsis see silma koreograaf Regina Evert-Tammistu seatud tantsudes. Kokku on etenduses 11 tantsu, mõni rahulik, mõni tempokas, osa eesti laulude järgi, muist inspireeritud kaugematest põlisrahvaste tantsudest.

Kui natuke etenduse sisu avada, siis see jutustab loo noorte enda leidmisest, oma juurte tunnetamisest ja arusaamisest, kes me oleme. Kuue Eesti tüdruku juurde saabub õpilasvahetusega latiinopoiss, peruu indiaani tarkusi õpetama ja ise õppima. Etenduses kajastuvad nii mitmedki tänapäeva noorte murekohad. Näiteks see, kuidas nett ja nutitelefoni on võimust võtnud. Või see, kuidas paljude laste vanemad elavad raha teenimise pärast kaugel, muutes oma võsukesed pangakaardi-lasteks. Või arusaamine, et noored ei oska enam meie põliseid rahvatantse, kuigi tahaks ju neid teistele edasi õpetada.

Etenduses tuuakse välja ka see, kuidas ühiskonna poolt on noortel küsimuste-surve, kelleks tahad saada – ja kuidas vanemad läbi laste oma unistusi kipuvad täitma. Tegelikult pole aga laps oma vanema omand, saades iga päevaga ise aina täislikumaks ja käes oma rada.

Vaatluse all on ka eestlaseks olemine, näiteks see, et me juured on väga kirjud, kuid häbi selle pärast tundma ei pea. Eestlane peab pidevalt ellujäämise nimel võitlema ja ehk ka seepärast on meil kombeks tundeid mitte tunda ja mängida nutiekraani taga peitusemängu. Kuid uutel põlvkondadel on võimalus seda muuta, tulla välja vanadest mustritest, lõpetada ohvrirolli mängimine ning näha, et kogu maailm on tema kodu.

Etenduse loomingulise osa, tekstide ja tantsude eest vastutavad Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja Heli Vahing. Dekoratsioon maaliti koos Marje Berlokkoga. Osades Virgo Juurik Latiinopoisina, Tammistu tema emana, Murutar vestjana ning Eesti tüdrukuid mängivad Kaidi Alamaa, Elis Alamaa, Indira Murutar, Helena-Riin Rähni, Mari Pärnoja ja Emma-Brigitta Kuulpak. Etenduses kõlavad eestikeelsed lood on linti laulnud-mänginu Brigita Murutar ja Paul Neitsov.

Sel suvel Altveski kõrval Vigala jõel katastroofikomöödias „Merehädalised“ on kaasatud juba enam kui 20 noortestuudio last, õppetöö vesietendusega algab kevadisel pööripäeval.