01. aprill 2012
1.aprill
Sündis Aprill. Mitte nali, vaid väike valge utekene. Ta on Oikuitoreda esimene laps. Oikuitore on minu kalli Hedvika noor utt, niisiis on Hedvikal nüüd kaks plikat. Ja meil kokku viis väikest jäära ja neli utte.
Tarmo pakkis hommik otsa asju, et taas reisile minna. Kolm üürilisepiigat tirisid Kusti abiga oma suuremaid asju hoovimajja. Ja Soone Saara sõidutas oma kanüüli haiglasse, kuhu mujale.
Palatinaabrid kallistasid mind, nagu kauast sõpra. Tean nüüd õige mitut uut ja huvitavat elulugu. Mu ravumikotikesed tühjenesid tänu mõnusale lobisemisele – saan hea vene keele praktika – üllatavalt kiiresti. Siseosakonda saabus veel viis minusugust niidisittujat – vabandage väljenduse pärast – nii et, inimesed, see sunniku rota viirus on endiselt täiel võimsusel liikvel.
Koju jõudes – järgnevat arstid ei loe! – vaatasin mehetanaise pilguga üle töötoa, pesin kaks masinatäit pesu (ja imetlesin, kui puhtaks Anneli ja Mari-Liis olid sauna küürinud), koristasin kogu maja, vedasin lammastele puhta allapanu, talitasin hobused (ja õpetasin nad eesti keeles ropendama, kui heinad jäid kanüüli taha kinni), korrastasin kuuri, kus koerad (andku nad mulle andeks, kui see oli tegelikult mõni puid tassiv inimene…) olid ühe puuriida ümber lükanud, saatsin viis üliolulist kirja (neist üks kurblugu, et ma ei saa ühelgi moel James Caudrey trenni minna, kanüül käeseljas) ja pidasin rea eluliselt olulisi kõnesid, ehkki oli pühapäeva õhtu. Esiteks – silo põllult koju ja hobustele ette. Teiseks – uus koorem heinu. Sellega on sitasti. Ülisitasti. Kõigil on otsas. Loodan Märjamaa-Valevile. Tal on väga palju heina – aga väga vähe aega. Olen valmis teda põlvili paluma. Kolmandaks abitööjõud. Nii tallis kui laudas on pask põlvini – isegi aprillinalja korras polnud see sealt iseenesest lahkunud. Käed, mis hoiavad arvutihiirt ja telekapulti, ei tee paraku talutöid. See pole aprillinali, vaid fakt. Mulle ei tehtudki täna, muide, ühtki aprillinalja. Sotsiaal-Sooru telefon oli väljas. Ja – jälle tuli väikeste asjade jumal appi. Homme kui haiglast tilkumast tulen, võtan Elari kaasa. Ta on positiivne, vilgas ja OMA. Ausalt öeldes ei taha ma ennast ka sita teemadel valede tasanditega siduda.
Tahaksin homme kanüülist – see kõlab nagu refrään, sunnik – vabaneda. Selleks, et hommikul kell kaheksa haiglas olla, pean kell kuus tõusma. Loomad tuleb ju ära talitada. Nabin ühtlasi hoovimaja neiud kaasa – nad ei pea pärast tormilist kolimist ja totaalset keskkonna muutust kohe esimesel tööpäeva hommikul jalgsi bussipeatusse kappama. Enne linnasõitu tuleb tänane viimane masinatäis kuivama panna. Tee peal tanklast läbi sõita. Tagasiteel Elar ja kassitoit kaasa haarata…
Oo, esmaspäev, ma tulen! Ja tulevad neli ette valmistatud lugu. Ja tulevad väljasõidud neljaks uueks looks. Misjärel ajakirjad on nii ette täidetud, et pääsen taas raamatukäsikirjade juurde. Annaks taevas, et turvaline ja kergendatud tunne hoovimaja asukate pärast püsiks. Luban töötada viie mehe eest, et see turvatunne ja lootusrikkus kestaks…