22.-29.aprill

Teadmiseks teistele lambakasvatajatele: kui teie lammas poegib tunde, määgib monotoonselt ja pärast poegimist ei liigu paigast, ehkki talle eest siiski hoolitseb, pole tema emakat üle vaadates midagi head oodata. Mina oletasin, et teine tall on risti emakas. Kui mehed talinast töölt jõudsid – 5 tundi pärast noore ute veidra käitumisega poegimist – lasin Virgol talle peale istuda, läksin käega sisse ja… emakas oli soolikaid täis. Utt oli poegides emaka täielikult rebestanud. Mis tähendab, et peremees tuli köögist pliidi äärest terava noaga ja…

Nüüd jookseb erakordselt kihvti kirju välimikuga jäärajõnglane mul sabas. Ainult esimese öö undas, enam mitte. Paduka- ja rahepäevadel hoidsin teda toas, Chick oli põhiline lapsehoidja. Praeguste päikesetundide ajal on ta karjas. Papa Mörri kaitse all. Ükski mamma teda loomulikult ei amme ega emme. Mis tähendab, et loodan lähipäevil mõnd uut poegimist, võimalust orvukene looteveega lõhnastada ja järgmine poegija ära petta. Eeldusel, et tal endal kolmikuid pole. Kui vee nüke ei õnnestu, on mul 3-4 kuud lutitamist. Tore. Või siis mitte väga.

Üdini tore on, et pühapäeval tegime meestega Altveskil järgmised paar riita puid ning rookisime võsast ja kändudest puhtaks majapoolse kanalikalda. Esmaspäeval puhastasime teise kanalikalda. Ja viisime sisse leader-meetme parandused – mida ma meheta teha poleks osanud, olgem ausad.

Teisipäeval käisime Tallinnas tegudel, kolmapäeval toimus kõik see lambajama. Neljapäeval kirjutasin küski kontrollide toodud märkmikku käsitsi valmis Merehädalised, mida nüüd arvutti nügida. Reedel tegelesin Soone pesude, varjualuste ja üldpuhtusega.

Laupäeval ehitasime hobusekopli ümber – külateeni välja, et niitmist ei oleks. Tee äärde ilmunud hobused ja koplisse ilmunud uued talled vaimustasid üleaedset peni, mis omakorda vaimustas Chicki, aga ärritas Bellat. Ausalt, mulle tundub mõnikord täitsa tõsiselt, et tore oleks elada merevaatega korteris, kus kõige suurem koduloom on ämblik. Siis ma ei vinnaks emakarebendiga hukka läinud lamba uipu-rasket nahka püstkoja peale ega roniks iga paari tunni tagant üle aia, et orvukest lutitada.

Kusjuures samal ajal tuleb kirjutada kaks kop-meetme ja üks leader-meetme projekt. Ent kui ma korteris üht ainsat ämblikku kasavataksin, ei veaks ma kindlasti ka noortestuudiot, mille jaoks kiki neid meetmeid ridamisi kirjutada. Kusjuures tuju tõstab, et kulka 9 projektist 2 said osalise rahastuse. Raamatud. Kes neid veel loeb?

Tõsi, raamatuid ja näidendeid kirjutada meeldib mulle mõnevõrra rohkem kui projekte 😀

Sorrikene, projektihaldjad, ärge solvuge, ma annan oma parima.

*

Meil on kevadel MINA OLEN etendused veel 4.mail Vääna-Jõesuus, 18.mail Valtu koolis, 2. ja 9.juunil Rapla üritustel – suvel on Merehädaliste proovid, tantse juba õpime – ja neid va katastroofikoomilisi mängime augustis. Septembrist algab töö turulooga Tervist, Aafrika! – selle ettevalmistustöödeks lendame mehega mai lõpus taas Ugandasse.

Aga seni – nauditagu meie ülivõrdeid-pälvinud lugu MINA OLEN.

*

See on lugu latinopoisist, kes tuleb Eestisse ja jääb. Ja mitte üksi. Miks ja mida tegema, näete etendusel. Lisaks noortele mängime ka meie koreograaf Reginaga tükis ise kaasa. Mõnuga mängime. Ja arutleme, miks inimesed varjuvad ekraanide taha, miks nii paljud noored kasvavad vanemateta, kui keeruline on vastata küsimusele, kelleks tahad saada.

Puudutatud saavad kõik vaatajad. Oleme juba ära hellitatud hiirvaiksest jälgimisest, südamest-naerust ja liigutuspisaratest, mida publik meile kinkinud on. Iga vaataja on pärast etendust kinnitanud, et teab vähemalt korraks selgemalt ja helgemalt, kui oluline on võimalikult sageli ja veendunult öelda: MINA OLEN!