30.aprill

Täna ma arvutan läbi öösee on hirmus, see pole mu töö… – sorry, Hando Runnel! 😀 – tegelik poees kõlas küll – täna ma luuletan läbi öö, see on lihtne, see polegi öö. Minu süvasüdamlik tänu Iris Haibale – tema piiritu vastutulek andis võimaluse parandada-täiendada projekti, mis renoveerib Altveski suure saali. Nii palju siis nõia-Saara luualennust 😉

Eelmisel ööl tegin sama – mitte täiskuu, vaid kahe kop-meetme projekti tõttu. Kaks üsna mahukat-keerukat projekti valmisid tänu Lamborghini sünkroonile. Altveskile viimaseid meetreid kanalikallast puhastama minnes ei leidnud ma Twiggy-piggy-hipsteri võtmeid.

Kuna mees läks afropoodi tööle, olin mina koera ja talle ja töömehega Altveskil levist väljas. Täispikk tööpäev arvutis tabeleid täites – ilma interneti põhjustatud katkestusteta. Kusjuures ka telefoni rääkisin tütardega tühjaks.

Nii et mu ainsad arvutist väljas käigud olid Chicki ja Lamborghini idüll Südamesalu salaväe platsil maja taga. Realistlik meel rõõmus, et laupäevasteks teeme-äratamisteks on kanali kaldad paljad, kõik valmis… Ent tegelikult olin kusagil enda kõrval. Üdini rahulik, usaldav ja armastav – keskendunud koera ja talle mängule.

Sealt tuligi jõud kirjutada täiskuuööl kella neljani. Ja arukus palvetada tänasesse päeva totaalne sünkrooni tulevärk.

Pärast hommikust projektide teele lähetamist-palvetamist – saagu-saagu-saagu viisin talle karja – ta käitub seal nagu pätt mis pätt. Kuna tema ema on mummi, inimene, peab ta end väljavalituks. Kargleb mööda pikutavaid uttesid, kellest kaks on kohe-kohe poegimas – tüütab jäärasid ja kõik pissivarud jätab toasoleku aegadeks.

Mehed jagunesid Altveskile ja poodi, minu päeva pingelisim osa oli sillamaterjali tekitamine ja paiga eelväestamine. Rida läbirääkimisi olid nagu riigieksam. Ära tegin. Ei kaotanud närvi, tõin talle tuppa, võtsin Chicki kaasa ja lendasin puuhoovi. Kus sündis õnnistatud kohtumine Ülo Vooglaiuga. Oleksin selle pärast peaaegu nutma hakanud – papa Vooglaid oli seal lindude pesakastide materjali valimas. Ja teda nähes teadsin – kõik on hästi ja läheb aina paremaks. Seda teadmist kinnitas puuhoovi saabunud taat, kes mõtles koos minuga mehejoonistatud sillaprojekti üle ja läbi ja me täpsustasime materjalide omadusi. Aitäh!

Kui metsatallu lammasteveo kaubiku järele leekisin, kingiti mulle taevast sõnnikulaadijate sünkroon. Kuna mu oma mehed olid kõik oma töödele laotunud, ei teadnud ma metsatallu minnes, mismoodi kaubiku valmispakitud saepurukotte täis saan – aga tühisõit olnuks ju nõme. Ent seal olid just väetisenõutajad, kes lahkesti bussi täis laadisid. Järgnes mu lemmiklehma musi, perenaise pakutud räimeõndsus porganditega – ja ma ei jäänud überkoormaga porri kinni ka 😀

Seejärel tõin sae ja õli Altveskilt Soonele, et koduhoidjal homme lisaks talle lutitamisele tegevust oleks. Homme viin 5 lammast Lagedile, sõidan koos pererahvaga Vihterpallu – mis laseb mind korraks välja bermuda kolmnurgast Soone-Altveski-afropood.

Tagasi tulles vahetan autod ja seejärel võtab veel üks projekt kolmanda öö. Excel-luualend-triplet 😀

Kolmapäev tuleb lihtne päev – projekti lõpetamine ja lähetamine, õnnis arvete kirjutamine, sillamaterjali vedu puukojast Altveskile, noortestuudio laiendatud tantsutrenn ja äkki saab enne laupäevaseid talguid isegi magada?

Tänan õnnelikke juhtumeid, mis tuletavad meelde, milleks see ja need kõik. Täna, kui koeraga kahekesi ringi amokkisime, astus Chick elektriakna lülitile, lasi akna alla – ja ma viskusin kurvis talle järele, nii et sain sindri sabapidi autosse tagasi.

Koju jõudes avastasin, et tall O’Raha oli aia alt välja pugenud ja paanitses võrgu taga. Kui talle järele läksin, rahunes neiukene maha ja vupsas tuldud teed aia tagant tagasi koplisse.

Kui see pole kaunilt sümboolne sündmus, siis mis see on 🙂

*

Stella Shaktilt nädala alustuseks: Hurraaa! Rõõmusõnumid 😀
Küll olen unistanud ja mõtisklenud ja tunnetanud ja teinud oma tähelepanekuid ja saba-harjutusi, aga lõpuks see ongi VALMIS!
Loe edasi, kui
* soovid tunda suuremat õnnetunnet seoses RAHA-teemaga
* tahaksid elada niimoodi, nagu SULLE MEELDIB
* tahad olla täielikus külluse ja rikkuse voos IGA PÄEV?

Uus kaugseanss PÕHJALIK RAHAVOO ÕNNISTUS peale aastatepikkust ettevalmistust siin: http://www.stellashakti.com/kaugseanss-uus2

*

Volbripuhune luualugu Mummilt. Minult noh 🙂

Selline lugu. Eelmisel aastal samal ajal otsisin luuda. Riisiluuda. Kummalisel kombel ma seda kogu Raplast ei leidnud. Nii on mul Soone talus elumajas kaks mugavat suurt harja oma kühvlitega, kaks väikest harja oma kühvlitega ning hoovis üks teede ja treppide, teine püramiidi puhastamiseks.

Altveski kultuurikeskuses on meil üks suur jõuline saalis-töökojas-koridoris, teine iidne pehmekene olemise ruumide ja köögi jaoks – pluss paar käsiharja ja kolm kühvlit, millest üks, rohmakalt valtsitud plekist, meeldib mulle imelikult väga.

Millegipärast on mu pilk erinevates kodudes ja kontorites alati jäänud sealsetele harjadele-luudaadele – alles seejärel tolmuimejatele ning alles viimaks puhtusele. Õieti sellele, mis järjekorras millist puhtust selles kojas oluliseks peetakse. Ja see tähelepanekute jada ei ole tingitud faktist, et töötasin 14-20 eluaastani igal suvel sanatoorium Estonias sanitarina.

Nii talus kui kultuurikeskuses, kus on keskmisest pehmelt öeldes rohkem lapsi ja loomi, pühin põrandaid iga päev. Kui vaja, 3-7 korda. Põhjalikuma puhastuse puhul teen kogu kojas õige mitu meditatiivset ringi. Vana tõde ju, et tube ja kappe, rõivaid ja kuure korrastades korrastame ka iseennast.

Anname kätele-jalgadele töökäsu – mõtted lõpetavad tasapisi kõrvadevahelise ahviralli, saabub mõteteta siin-ja-praegu-olek – millest väljudes on kosmosest kaasa toodud süvateadmised, lahendused, äratundmised ja pusletükkide paikalibisemised.

Harjaring, tolmuimejaring, lapiring, mopiring.

Fiiberlappe ja uipu-modern-moppe võib turule ja tarre tulla milliseid iganes – tõeline tulemus oleneb hoopis sellest, mis järjekorras, millise taotluse ja meeleoluga me ruume ja panipaiku ette-kätte võtame.

Samasugune meditatiivne salasuhe on meil ju ka toiduvalmistamisega.

Jõulukuisel Uganda-retkel jälgisin üha süveneva ja vaimustunuma huviga, kui siiralt rõõmsa keskendumisega kõigi piirkondade KÕIK naised oma kodasid ja läveesist puhastavad ning pesu pesevadpesevadpesevad.

43 miljoni inimesega ekvatoriaalriik on samavõrd kui paradiisliku kliima, taluviljade, maavarade, vihmametsade, tantsude-trummide, lummavate meahelike ja loomaliikide külluse maa ka alaliselt lehviva pesumere ja kõõpsivate-sahisevate-kriipivate luudade maa.

Ükskõik, kas Kampalas, Ntungamos või Jinjas – kell 6.30 algab päikesetõusuga luudade ühendkoor ning eranditult IGA luuaga naine naeratab päriselt. Ei piinle sellepärast, et ta peab. Iga päev. Muidu tuleb taud. Ta tahab rahvarohkuse ja energeetilise sigrimigri sees koos oma kojaga olla paigas ja puhas.

Mõnel Victoria järve äärsel hommikul tajusin, et luuad on midagi šamaanitrummi ja tiibeti kellade laadset. Kusjuures puhastavad-väestavad ühtaegu nii füüsiliselt kui vibratsiooniliselt.

Meie kultuuriruumis tulevad luuad teemaks üks kord aastas – volbriaegsete lennuvahenditena. Ent järelikult teadsid nii Blocksbergi mäe tõsised tegijad kui Väike Nõid, et luuas on vägi. Luud on maagiline ese. Puust ja okstest, riisist ja vitstest. Fiiberkähmakas plastvarrega siiski vist nii väga ei roki…

Suvelavastuse dialoogide ja kultuurikeskuse noortestuudio rahastamise projektide kirjutamise asemel tegin ükspäev teiseeile nii Soonel kui Altveskil suurpuhastuse. Nagu ikka – mõteteta meditatiivsest olekust väljudes oli kõik paigas. Luud kaasa arvatud.

Minu luud ootas mind pühapäeva keskpäeval Rapla kaubanduskeskuse kampaaniakasti. Üks ainus. Elegantne ja käepärane riisiluud. Tuli ise pihku ja algatas puhastusmaratoni. Kaks 12tunnilist päeva jutti. Selge, et pärast luudamist teeb tubli tüdruk tolmuimeja-lapi-mopi ringid peale. Aga luud on… LUUD. Võimalik, et semantiliselt pole tähtsusetu ka samasus luudega-kontidega mitmuses.

Minu luudamist jälgiv äi küsis, miks ma tolmuimejat ei kasuta. Kühvlitäis-haaval talvetaaka ahju tuuseldades ja koos alateadlike taotlustega ära põletades kinnitasin, et mina ja mu luud kahekesi oleme efektiivsemad kui kõik maailma nilfiskid-kärcherid kokku. Mediteerisin ja metleerisin – venekeelsest sõnast „metlo“. Loitsisin ja leviteerisin. Taotlesin ja täitusin. Ja luualennu lõpetuseks, kui OMA LUUA ahju kõrvale puhkama ja laadima panin, teadsin – ta on üksnes minu, mitte jagamisteks – nagu juukse- või hambaharigi.

Ja siis laadisin mõnuga ka ennast – Nopri juustu ja suitsuvorsti võileibadega, magustoiduks rosina-kohupiimakreem – ja lõpetuseks… salaja veel natukene vorsti 😀

*

Meil on kevadel MINA OLEN etendused veel 4.mail Vääna-Jõesuus, 18.mail Valtu koolis, 2. ja 9.juunil Rapla üritustel – suvel on Merehädaliste proovid, tantse juba õpime – ja neid va katastroofikoomilisi mängime augustis. Septembrist algab töö turulooga Tervist, Aafrika! – selle ettevalmistustöödeks lendame mehega mai lõpus taas Ugandasse.

Aga seni – nauditagu meie ülivõrdeid-pälvinud lugu MINA OLEN.

*

See on lugu latinopoisist, kes tuleb Eestisse ja jääb. Ja mitte üksi. Miks ja mida tegema, näete etendusel. Lisaks noortele mängime ka meie koreograaf Reginaga tükis ise kaasa. Mõnuga mängime. Ja arutleme, miks inimesed varjuvad ekraanide taha, miks nii paljud noored kasvavad vanemateta, kui keeruline on vastata küsimusele, kelleks tahad saada.

Puudutatud saavad kõik vaatajad. Oleme juba ära hellitatud hiirvaiksest jälgimisest, südamest-naerust ja liigutuspisaratest, mida publik meile kinkinud on. Iga vaataja on pärast etendust kinnitanud, et teab vähemalt korraks selgemalt ja helgemalt, kui oluline on võimalikult sageli ja veendunult öelda: MINA OLEN!