1.-2.mai

Okaskrooniga Jack Sparrow. Mina 😀 Töörahvapüha hommikul olin mitmel rindel mobiliseerumisest, täiskuust ja seletamatust ärevusest – õieti seletatud, vt. Www.valguseveedatar.ee – okaskrooniga. Tunne selline. Mind uurides otsustas kallim koos minuga lambaid Lagedile transama tulla. Ja kui koos tema ja Virgoga lambad metsataadi kaubikusse lennutatud, ütleski ta, et näen välja ja käitun, nagu Jack Sparrow. Tegelikult on Johnny Deppiga samal päeval sünnipäev hoopis Indil.

Eks okaskrooni pälvisin ka olematu vererõhuga mööda varahommikust lauta sprintides. Lagedile läinud stiilne viisik – Mörr, Esta, Edit, Anastassia, Alfa juniorita – tuli kinni püüda nii, et keegi ei jookseks otsa keset lauta seisnud ja juba tasapisi tuhutanud Sädele ega ka jalge vahel siblivatele O’Rahale ja O’Koerale.

Virgo jäi Soonet ja töömees Altveskit haldama – ja meie kaasaga saime ülimõnusa ja elamusliku päeva. Mitmeid tunde omavahelist – ja ääretult kenade inimestega vestlusi nii Lagedil kui Vihterpalus, kus sõpradega koos üht majapidamist külastasime.

Igal hetkel oli õhus tõdemus: täpselt nii, nagu mõtled või ütled, läheb. Ja uuemal ajal KOHE.

Kui olime metsatallu kaubiku tagastanud ja lambakotlette söönud 😀 😀 😀 – kuidagi palju seda va lambavärki justkui… – avastasin kodus rõõmuga, et kuivõrd Mahtra Mörr läks uude koju, oli noor Ayavastel tema rolli ja õnneks ka südamliku-aruka stiili üle võtnud.

Pärast kodule pai tegemist minu-kirjutatud Õnne 13 saatel, mida telekas praegu kordab, tulistasin endale rõõmsaks üllatuseks paberile 3 teksti visandid, leidsin õhust paar olulist uut ideed Merehädaliste lavastuse jaoks – ja kroolisin uude päeva meede 3 koostamise laineharjal.

Hommikul avastasime armsamaga, et olime mõlemad unes näinud üht ja sama eluperioodi. Kui sedalaadi energeetilist sidet on keeruline mõõta ja tõestada, siis ühes bioväljas levivat ühendust väetitega, kes sinust sõltuvad, on silmaga näha. Pruugib mul toa ühes otsas kirjutuslaua taga asendit muuta – ja toa teises otsas magav lutipoiss Lamborghini liigutab samuti, tõstab pea ja kontrollib, ega mummi temata kuhugi lähe.

Seda jäära väetiks nimetada on muidugi ilmne vähendus. Nii arukat nädalavanust olendit pole ma iial näinud. Ülbet ka 😀 Toas olles hüppab ta mööda laudu ja pliite – õues kargab kõigile lammastele ja kassidele selga. Naljakas on.

Ja leevendab puhastumisi-lahkumisi-loobumisi. Lambaid transades möödusin Jüril kadunud Signe majast… õnneks helistas samal hetkel peni-Jordani pere. Aastapäeva puhul. Täpselt aasta tagasi läks Jordi Kullamaale – kus ta on täpselt õige koer õiges kodus.

Kodusid on muidugi mitmesuguseid. Mu mees läks täna hommikul omletita tööle, sest lauta ei saanud munade järele minna – Säde poegis. Kaksikud poisid Ramm&Stein. Kuna mul on täna olnud ka töömehe juhendamine, sillamaterjali sehkendamine Raplas – siis Altveskit kütma sõitis Regina enne mind – tänantänantänan!

Ja ma luban, et lähen pärast stuudionoorte kodudesse laiali vedamist KOHE magama.

*

Meil on kevadel MINA OLEN etendused veel 4.mail Vääna-Jõesuus, 18.mail Valtu koolis, 2. ja 9.juunil Rapla üritustel – suvel on Merehädaliste proovid, tantse juba õpime – ja neid va katastroofikoomilisi mängime augustis. Septembrist algab töö turulooga Tervist, Aafrika! – selle ettevalmistustöödeks lendame mehega mai lõpus taas Ugandasse.

Aga seni – nauditagu meie ülivõrdeid-pälvinud lugu MINA OLEN.

*

See on lugu latinopoisist, kes tuleb Eestisse ja jääb. Ja mitte üksi. Miks ja mida tegema, näete etendusel. Lisaks noortele mängime ka meie koreograaf Reginaga tükis ise kaasa. Mõnuga mängime. Ja arutleme, miks inimesed varjuvad ekraanide taha, miks nii paljud noored kasvavad vanemateta, kui keeruline on vastata küsimusele, kelleks tahad saada.

Puudutatud saavad kõik vaatajad. Oleme juba ära hellitatud hiirvaiksest jälgimisest, südamest-naerust ja liigutuspisaratest, mida publik meile kinkinud on. Iga vaataja on pärast etendust kinnitanud, et teab vähemalt korraks selgemalt ja helgemalt, kui oluline on võimalikult sageli ja veendunult öelda: MINA OLEN!