18.august

Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud – ütles Rebane Exupery väikesele printsile. Albert Schweitzer kirjutas terve raamatu “Aukartus elu ees”.

Mina olen oma ellu kutsunud hulganisti hobuseid, koeri, kasse, kanu…

Kanade puhul on asi lihtne. Nende aedikus kinni pidamine on nende jaoks piin ja endale jube, sest tajud iga rakuga, kui kellelgi sinu kodukondsetest on halb. On kaks valikut – nad elavad vabalt – ja mitmed neist lähevad rebasekutsikatele söödaks – või vaevlevad mitte-väga-kaunilt kaua. Söövad-munevad-söövad-munevad. On see elu?

Koertega on umbes sama. Kui hoiad teda ketis on tema ülesanne süüa-essuda-süüa… Ja seda kõike valju lõugamise saatel. Ta ei saa sigida ega selle ümber sagida. Kasvõi teoreetiline sigimine on põhjus, miks koerad kodu kaitsevad. Rebased ja külalised on koera jaoks territooriumi ohustajad. Pole territooriumi, pole ka kohta, kus kutsikaid kasvatada. Aga kutsikate saamine on looduse käsk ja ürgne kutse.

Suurel kollasel Bellal on olnud kolm pesakonda kutsikaid. Kõik suurepärastes kodudes. See on elu eest vastutaja kohustu – inimene peab leidma oma pereliikme beebidele õiged pered.

Sama saab sündima sügusek saabuvate väikese triibulise Chicki kutsikatega. Ka neile on kusagil valmis pandud pered, kes neid väga ootavad. Seda teades suutsin indlevat Chicki vaid ühe päeva kinni hoida. Edasi sai… sedasi. Sheigiga 😀

Seesama elu eest vastutamise seadus kehtib lammaste kohta. Jah, kui mu – enamasti üle talve peetavana 10pealine – lambakari röögib mind nähes, nagu kui kõnniks kahejalgne söödaämber, luban nad vardasse ajada. Mõnikord juhtub seda ka.

Aga tegelikult on 8 aasta jooksul enamus meie talus sündinud ligi 100 tallest läinud oma teed elusalt. Meie juurest on saanud alguse seni 11 uut karja. Praegu on meil 3 heas eas utte. 3 noorekest utte. Üks jäär, kes peab kevadeks uted paksuks pistma – ja siis oma teed minema, kaasas paar utte, kes pole tema sugulased. Uus kari jälle.

Edasi toimetab meie kodus orb-tallest tüütult leidlikuks – et mitte öelda plbeks – kasvanud jääraks kogunenud Lamborghini. Hüppab hoogu võtmata üle 1.50 aia ja muud taolist toredat. Aga on veel kaks noort jäära. Vennad Ramsteinid. Mis neist saab? Mina otsustan. Ja mees teeb, kui mina otsustan.

Ja kes on see, kes otsustab teisiti, kui mina olen otsustanud? Viisin trakeenitar Taja suvitama selleks, et ta naaseks koju varsaga. Kaks kuud on möödas – mära pole innelnud. Kas sellepärast, et ta pole täkuga üldse kohtunudki? Või sellepärast, et seda varssa pole vaja? Või ta seab sihi tulevas mais ühte teise talli, kus on palju täkkusid?

Võib ju oletada, et tema hormoonid lõi segi põud ja kuumus. Võimalik, et neiukene poleks ka kodus senise kellavärgina funganud. Võrdlusvõimalus kui teadluslikkuse alus puudub.

Transformatsioon, portaalide läbimine… see niikuinii.

Niikuinii jääb võiduka lõpuni minuga 26,5aastane kurt ja pisut kangete liigestega Maruusja.

Mannil ja Shival on meie majapidamises kindel koht – nii palju kui meil lapsi käib – ja neid ikka käib – on nad kõik kõhuli ponikoplis.

Mina võin ju lähitulevikku näha nii, et meil on kodus kaks suurt ratsut ja ponimajandus, lambad ja kanad – aga ehk näeb Looja isikkoosseisu teisiti? Ja mina muudkui otsustan…

Kas võib olla nii, et hobuse otsus mitte paljuneda viitab mu tulevikule mujal?

Ugandas pole poniparki, kohalikud on juhatamata hobustega töötama. Eesti tõugu hobused sobiksid sinna suurepäraselt. Miks neid seal juba pole? Sest transpordi hind ajaks nende hinna utoopiliseks. Lisaks kohalike õpetamine. Kui Jumal lõi eesti tõugu hobused siia, näib nende koht olevat siin. Ja Jumal naerab, kui inimene plaani peab.

Miks ma seda arutelu ketran? Sest olen terve päeva tabeleid joonistanud, arvutanud, oma kodukondsetele näkku vaadanud – ja selgusele jõudnud, et on aeg Sibelius, 2,5aastane täpiline poniruun, tema uude koju müüa.

Mis küsimuse meile kallimaga igal võimalusel kogu lähikond esitabki? Eile juba rääkisin.

Miks me ei abiellu? Loomulikult on hetki, mil tahaks oma Elu Armastusega ametlikult laulatatud olla – ent siis algab arutlus liinil ratsionaalne-emotsionaalne-spirituaalne.

Ratsionaalne tasand ütleb: meil on ladusam arendusi-projekte tõugata, kui me pole ametlikult abielus. Meil on arukam kummagi kinnisvara lahus hoida. Liiatigi pole meil ühiseid lapsi. Kusjuures – nagu näitab ümbritsev vabaabielude maastik, pole uuemal ajal lapsedki asjade ametlikustamise argument. Meie lapsed on VTK – varsad-talled-kutsikad.

Emotsionaalne mitteabiellumise põhjus on eelkõige pisitõsiasi, et ma olen juba 3x seda seepi proovinud. Tänan 5 tervetubli lapse – ja nende 5 lapse eest.

Aitäh meeleolukate suveetenduste eest – triloogia “Pulmad” kuulub mu üle-eelmisse ellu. Sellele järgnes 4aastane tsölibaat – puhastumine. Ja peaauhind. Uus võimalus. Uus elu koos tõelise Armastuse, alistumise ja pühendumisega. Millest tulenevalt spirituaalne põhjus mitte ametlikkuda on tõsiasi, et ma ei pea tänase Eesti pitsateid pädevaks, kuna nad ei ole pandud taevariigi seaduste järgi.

Kuivõrd meil mõlemal on Allikaga otseühendus, ei kujutle ma ka kirikuametnikku laulatustehingut sooritamas. Kui, siis Kesk-Aafrika mägedes – paberite ja kljäksatiteta. Mis peamine – me ei tohi oma harmoonilist, loovat, süvenevat ja arenevat sünergiat kinni pitseerida ja lõpetatuks tarretada, sest… me oleme Abielus.

Mis tunne on olla abielus? Kui minult seda küsitud on, olen taibanud, et just siin ja praegu ma esimest ja ainsat, üha loovat ja täienevat Abielu elangi.

See on süvenev tunne ühisest hingamisest ja südameüdini teineteise tajumisest. Teame teineteise mõtteid ja tundeid ka siis, kui oleme eemal. Tunneme iga rakku ja pisimatki hingust, näeme teineteist läbi – ja mõistame-armastame ka neid omadusi, mida nimetatakse nõrkusteks-puudusteks – mis tegelikult seda pole. On sünkroonis liigutused kohvikannu tõstmisest ohete ja aevastusteni. On selgelt adutav põimumine energeetilisel ja aatomite tasandil. Leppimine ja leebumine. Pidev pühendumine ja üha uute tasandite avanemised. Järjest uued ülesanded – nagu kogu Elugi on ju teekond, protsess. Siin ja praegu on igal järgmisel hetkel uus väljakutse.

Ei mingit omamist, üksnes üha arenev Olemine. Isede loova liiduna. Mis välistab kontrollimise. Piiritu usaldus ja austus. Soojade lainetena saabuv hingeliigutus vaheldumisi vaba naeru pahvakutega. Sügavad ja siirad arutlused ja pihtimused tihedalt täidetud vaikusega vaheldumisi. Harjumus parimas mõttes. Valutud vaidlused. Hell hoolimine igas hingetõmbes. Nii lihtne tunne ongi olla Abielus.

Sinu teekaaslastele võib tunduda, et oled suhtesse uppunud. Nimetad igas teises lauses mistahes teema puhul tema nime – mina näiteks robitan alailma 😀 – -ning temast eemal olles oled poolik. See ei halva lausa – aga su ise on tema isest igal tasandil sõltuvuses. Siiski pole see va ja-ma-ei-maga-ja-ma-ei-söö seisund.

See on peen- ja lihtmateriaalne alaline ühendus. Sulle tundub, et ta muutub üha kaunimaks. Ühesst küljest on see fakt ka – tõeline Elamine annab toonuse, mis elustab naha ja äratab lihased, põletab rasvad-mürgid ja tekitab silmisse päris pilgu. Teisalt muudab abielu paarilised sarnaseks. Nii, nagu me maaline iseennast, maalib ka meie energia ja kehaline lähedus kaasasse meid ennast.

Taevas tahab, et me meeldiksime endale. Partneris kangastub su enese peegeldus. Mida kaunim tundub kaasa, seda kaunim oled ise. Ja seda lähemal taeva tahtele armastada iseennast.

Uues heas ilmas on üks uus reegel. Kui vanas tsivilisatsioonis ütles kirikuõpetaja: ärgu inimene lahutagu seda, mille Jumal on kokku pannuds, siis nüüd on uus tasand. Ärgu inimene – ei ametniku ega spirituaalina – torkigu nende vahele, kes on taevas kokku pandud.

Ametnikud tõmbavad vibra sageduse alla. Kui pulm-etendus on möödas, on KÕIK möödas. Tõelises Abielus on kõik alles ees. Alati. Ja iga uus päev on senise elu parim päev.

*

MIS KIIRENDAB UNISTUSTE TÄITUMIST?

Looduse seaduseks on olla tõene ja harmooniline.
Et seda harmooniat kogeda, on tarvis usaldada elu, et kõik on täpselt nii nagu olema peab. Siis saab võtta ka vastutuse ja seeläbi ka enda väe tagasi, mis annab võimaluse luua just seda, mida süda juhatab.

*

 

Hea Looja, selgita mulle-lapsemeelsele, MIKS???

Ühel vägavarahommikul kuulsin paduvihma lunastavat häält. Lõpuks ometi! Mitmekuise põualeitsaku järel on mu hobuste koppel kõrbekollane ja lammaste aedik põlenudpruun. Taevase vihma põrin katusel oli sel koidutunnil nii leevendav ja lohutav, et ma ei raatsinud silmi avada.

Ja kui avasin… ärkasin. Järjekordsesse põuahommikusse, mil juba aovalges lähenes kuumus 30-le.

Kõik ilmajaamad üle maailma lubasid sama seisu veel vähemalt kuuks ajaks… Istusin tulisele isamaa pinnale oma kuivade kaevude vahel. Ainsam veesi nirises vaikselt ja hirmunult… mu silmist.

Hea Looja, ütle palun oma lapsele, miks SEE KÕIK meiega juhtub?

Kirjutatud on: nii, nagu taevas – nõnda ka maa peal. See on taevariigi seadus. Kui inimesed eksivad universumi seaduste vastu, tabab neid nuhtlus. Ühe inimese eksimused näitavad end haiguste ja ebaõnnena. Iga päev lahkub keegi. Kes läheb tähtede taha puhkama, kes pageb põlevalt isamaalt. Ellujäämisvaist käsib nii.

Eks minagi vaen sagedamini, kui tunnistada tahaks: põgene-võitle-põgene… Kuhu? Planeet on inimkonna kui viiruse käes tervikuna nii haigeks jäänud, et meie vihmad on juba nädalaid kesk-Aafrikas. Ugandas algavad vihmaperioodid tavaliselt septembris. Nüüd on punased mudaojad halvanud lihtsal ja loomulikul moel põllumajanduslikud-käsitöised 43 miljonit inimest. Kes ju ometi elavad taevariigi seadustega üsna kooskõlas. Järelikult on Emake Maa inimkonda kui tervikut välja sülitamas.

Maarjamaa katastroofilisele põuale eelnes juba mitmeid aastaid majanduslik-poliitilist ikaldust. Täna tõstab pead jõuline liikumine maksud-Lätti-igale-poliitikule-isiklik-vastutus. Tahaks kogu hingest loota, et me pole sellega hiljaks jäänud ja juba liiga kurnatud. Eestlased teatavasti vaikivad ja varjavad viimase võimaluseni, kui hullusti asjad on. Ometi me näeme juba mõnda aega, et iga eluala esindajad on rahata.

Proovisin meedias jutustada, et rahast tühjaks on voolanud nii tuuleenergeetikud kui õpetajad, nii talupidajad kui teadlased. Sõpruskonnad on lagunenud, sest inimestel pole väge kokku sõita ega kuraasi otse ja omadega rääkida, et meil kõigil on ühtviisi peenike pihus. Minu avalikust sõnavõtust tegi kollameedia kahjurõõmsa nupu: näh, Murutar üksi on vaeseks jäänud! Nii naljakas!?

Kirjanikud ja muusikud, kultuuritöötajad ja koolitajad olenevad ettevõtjatest. Leivaisad omakorda olenevad suhetest riigiga.

Kui riigivõim käib roheliste energeetikutega kohut, et praeguseid monopoliste soosida, on sissetulekuta kujutledamatult paljud omavahel seotud inimesed ja nende pered.

Jumal, Sul ligemal… võiksid juba meie maale ja rahvale eneregeetilist julgeolekut ja iseseisvust toota paljudpaljudpaljud tuulegenekad. Selle asemel kuuleme torpedeerimise põhjendust: kui panete 3 või 30 tuulikut sünkroonis pöörlema, võite nad käivitada.

See on sama, nagu nõudmine, et 3 või 30 lammast astuksid karjamaal üht jalga ja lehmad mäletseksid ühtses valsirütmis.

Kui lolliks meid peetakse? Lausa solvav on valitud-kutsutud-seatud rahvajuhtidelt kuulda nõudmisi stiilis „tooge veebruaris metsast maasikaid“ – nagu muinasjuttudes, kus hea ja kuri on sama selgelt vastandunud, nagu meie rahvas ja näilised juhid.

Oh Issand, Sa näed – ja ei mürista – elame lahinguväljal, kus illusoorsed ülikud tühjendavad riigikassat ja kurnavad rahvast.

Targad on öelnud, et rahvad hakkavad mässama, kui majanduspoliitiline ja looduslik põud satuvad sünkrooni. Nälg ajab nomaadideks. Ometi võiksime oma väikese riigiga olla õnneliku lõpuga muinasjutt. Piltlikult öeldes käsitöö-toode. Praegu on u kvaliteedi, isikupära ja turvalisuse mõõde käsitöisus.

Kui vahepealsetel hämaratel aegadel häbeneti maajuursust ja käsitöisust – ainult masinad tundusid olevat tegijad – siis nüüd on selge, et masinlikud protsessid viivad meid kindlalt ja kiiresti maailmalõpuni. Ka eestimaailmalõpp on väga suur kaotus.

Hea Looja, õpeta meile, kuidas luua parimas mõttes käsitööriik, kus tundlikud ühiskonna peegeldajad looksid laule kus-Jumala-kohas-ma-elan-ja-miks-mul-on-olla-siin-hea…

Armas Jumal, anna meile jõudu paralleelmaailmad ühte viia, kõverpeeglid kaotada – uskuda, loota ja armastada nii, et me oleksime tõesti Sinu näo järgi loodud.

 

*

www.kv.ee/1686903

Eksklusiivne pakkumine ainult üks kord ja üksnes Teile!

Kuusiku mõisakompleksi kuuluvatele Altveski-Vesiveski maadele müüakse veel vaid üks kinnistu ehitusloaga otse Vigala jõe kaldal.

Edumeelne kogukond, kes peab ligi 300aastases vesiveskis kultuurikeskut, näeb uue naabri ja koostööpartnerina kas tarn-pokude välu ja veskipaisu vahele oma kodu rajavat hea maitsega peret või vabaaja-turismi-alast ettevõtjat, kes soovib koos kogukonnaga kasutada ainulaadseid võimalusi.

Põhjala Vahemere hingusega miljööväärtusliku krundi juurde kuulub energeetilise lisaväärtusena Südamesaluks pühitsetud kuuskede ring. Natura toetusealune ala sobib lammaste ja veiste karjatamiseks.

Ühtaegu nii privaatne kui unikaalsete puhkus-ettevõtluse perspektiiviga 1001 võimaluse maa on heade juurdepääsudega, maalilise vaatega Loovuskosele ja majesteetlikule veskihoonele. Asub Raplast 5 ja Tallinnast 55 kilomeetri kaugusel.

Ühise tuleviku loomise kaaslasteks on Altveski kultuurirahvas, Kuusiku mõis, tall, lennuväli ja sõbralik vallavalitsus. See on maailma ainus nii väärikas ja väärtuslik pakkumine!

66901:001:0267

*

Kui su palgeil kustub naer,

kui pisaraisse loojub helk su näol

ning murejões end leiad sa –

su kõrval seisan ma,

nagu sild üle vaevavete

siis ma laotan end…

 

Ööst kord päeva loob meile aeg

ja kui on käes see päev,

leiab õnn me juurde tee.

Vaid meeles pea, kui vajad mind veel,

su juurde ruttan ma,

nagu sild üle vaevavete

siis ma laotan end…