19.-27.august

Küll on minul imeline amet. Oma erialatöö tegemiseks vestlesin täna hommikul 2 tundi õde Alexis Valguseveedatariga, misjärel lebotasin 2 tundi õde Meeli Lassi massaažilaual. Kirjutamiseks. Aga kogesin nii paljude asjade paikaasetumist, iseenda keskmesse naasmist. Seda, kui oluline on mitte ühelgi lapsel lasta end tühjaks tõmmata, hinnangutesse uputada ja ära kasutada. Ja kui oluline on koostee ja kokkukuulumine oma mehega. Head ajakirjalood saavad 🙂

Mis on vahelduseks projektide ja aruannete kirjutamisele, puude ja vanaraua vedamisele lausa õnnistus.

Tõusin neist toolidest selgusele jõudnult.

Soone talu lõpetab lammaste pidamise. Saadaval:
O’Hara (Ogalik + Kaerajaan), tema tütred O’Koer ja O’Raha (isa Mahtra Mörr), Säde ja tema pojad vennad Rammsteinid (Mörri pojad), lahkunud Lotte ja Mörri luti-orb Lamborghini (lõpetas pärast paari nädalat kammitsas üle aia hüppamise), Pipi + Ayavastel ja nende võsu Tsõganka. Karja parenduseks sobivad O’Hara ja tema tütred – kelle kõigi peale sobib Ayavastel. Lamborghinist saaks teise karja boss – ülimalt arukas, südamlik ja ettevõtlik. Kambaga kaasa kõrvatangid – ja ka Lagedi Esta kõrvanumbrid

*

Kui ühel päeval ütled-mõtled, et oled valmis kasvõi ainsa sendita maailma lõppu lendama ja teisel päeval mõtled-ütled, et tahaksid kogu maailma valgustatud jõukana hallata – kuidas saaks siis Jumal su soove täita? Hoiab status quod ja ootab ära, millal oled valmis parimaks võimalikuks lahenduseks.

Täiskuu statement saab kirja sellepärast, et on õigeim, kui kirjutan enne kollaseid “kolleege” ise: panen oma talu müüki.

Kuulutuse portaali minnes vallandavad šaakalid ilmselt räparahe rubriigist kuidas-sa-võid-pidid-ju-olema-eeskuju-ja-elav-näide-mismoodi-väike-naine-oma-unistust-elab-ja-muinasmaad-loob…

Talule uue väärika omaniku leidmine võtab aega – seega leiavad kõik siinsed asukad sobiva koha ja lahenduse. Majavaimuga on vesteldud, aru peetud. Ajalugu on siit läbi viinud kõik katsumused ja kuulid, mis on tabanud kogu Eestit. Nüüd ootab majapidamine elujõulist peret – loodetavasti sellist, kes peab minuehitatud tallis oma hobuseid, laudas lisaks lammastele ehk lehmagi – ja saab 2020.aastale lähenevas Eestis hakkama.

Mind kurnab liigne vaimne-füüsiline-finantsiline koormus siin täiesti asjata välja. Eneserebestamise mõte võiks olla talu üleandmine oma lastele – aga keegi neist pole sellisest elulaadist huvitatud. Kellel on oma maakodu, kellel pühendumised võõrsil, kes valinud üllatava, aga kindla linliku tuleviku.

Lapsepõlves on nemadki olnud kiindunud minu poputatavatesse talledesse-varssadesse-kutsikatesse. Nibin-nabin osalenud – ent nähes, et see rassimine puude-vete-lumede-heinte-putukate ja poegimistega ei lõpegi, eemale tõmbunud.

Riburada on mu 5 järglast pesast välja lennanud. Ja me teame, et emade rajatud majapidamisi lapsed üle ei võta. Igal oma Tee. Millest räägivad kõik mu raamatud ja näidendid.

Minu mees on 1,5 aastat hämmeldunult mu rähklemisi jälginud, kõiges vajalikus muheda imestuse ja imtelusega osalenud. Ta on kuulanud-peegeldanud mu otsatuid arutlusi – milleks ja kuidas, keda ja kui palju talus peaks olema, et kõik oleks kontrolli all ja ise jääks ellu. End talu, Altveski ja tööretkede vahel jagades. Meenutagem, et üha arendatavat kultuurikeskust, kus tegutseb noortestuudio, on meil 1000 ruutu…

Talus hooldab kopleid paar hobust ja mõni poni, kümmekond lammast ja tosin kana. Kui nendest loobuda, kasvaks võsa mõne aastaga akendest sisse. Kuna olen paljupõlvkonnalise linnatüdrukuna õppinud loomi pidama-kohtlema, võtan enamuse loomrahvaist moel või teisel järgmisse eluperioodi kaasa. Nii Altveskile kui Ugandasse.

Altveskile rajatud paralleelmaailm tähendab üheaegset näidendite ja raamatute, ajakirjalugude, projektide ja dokumentide kirjutamist. Õppe- ja teatritööd ja samas kahe suure majapidamise kütmist-puhastamist-varustamist. Ja sadade kilomeetrite kaupa ümber Rapla kupatamist. Tööretked kõikjale üle Eesti veel lisaks.

Kui südamesõbratar Terje Luik küsis, kas müün oma 8 aasta hiigeltöö tulemusel loodud elulaaditalu armastuse ohvrina mehe vastu – ja jään Loo lõppemise puhul, ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla! – kuuse alla, vastasin: kõiksugused kaalutlused näitavad, et pigem ähvardavad igatsorti lõppemised hoopis senise eneserebestamise lõputu jätkumise puhul.

Pole loota, et lapsed võtaksid üle Murutari majamuuseumi ja oleksid silmili ema ehitatud talli ja pandud katuse ees. Ei saa tahta, et nad minuga Altveski kultuurikeskust vedadeski meeskonna moodustaksid. Senisel moel orkester-buldooserina jätkates – lisaks veel üleaedsete tõreduse kastmes, samal ajal kui Kuusiku kogukond on nii Oma ja toetav kui üldse olla saab – jätaksin end ilma helgest eluõhtust.

Selle va helge visioneerin hoopis Rubaresse rajatava rantšo ja restoranina koos oma loomadega. Millele on lisaks nõudlus, aga pole pakkujaid. Meie lisapagasiks on mehe 10 Uganda-aastaga saadud kogemused ja võrgustik. Altveskist, Tervist, Aafrika!taluviljade kauplusest ja Uganda rantšost koos lisadega moodustub orgaaniline tervik. Milleni mina ilma talu uutele üritajatele müümata ilmselt ei ela…

Üritajad… Üritus on teatavsti peesseläinud katsetus. Olles pidanud pikki süvavestlusi sõpradega väga erinevatelt elualadelt pedagoogidest raamatupidajate, ettevõtjatest usujuhtideni oleme jõudnud järeldusele, et Eesti riik on oma rahvaga totaalses sõjas. Kuidas muidu on meie kõigi kontod tühjad ja kuhu iganes vaatame, vaakum. Mis üha süveneb.

Mina olen kirjutajainimesena aastaid elatist teeninud nii meedia- ja kirjanikutööga kui tegusatele inimestele tekstide kirjutamise ja toimetamisega. See on taganud mõõduka, näiliselt turvalise rahavoo, millega arved maksta ja mõistlikult võetud krediidid teenindada. Rõhk sõnal näiliselt.

Praegu kirjutan rahavoogude nimel projekte, millest maksavad arved kultuurikeskuse õpetajad-juhendajad – sesmõttes, et projektidest saavad tasu nemad.

Minu seni nii turvalisena tundunud koostööpartneritega on praegu kahte moodi lood. Osad kauaaegsed ostavad üha uusi saari ja hotelle ega vaja enam mu teeneid – järelikult ka mind ennast mitte. Teine osa on sama tühjade kontodega kui mina. Eesti riigi abiga.

Neil on ammu tootmisvalmis energeetikaüksused, mille käivitamine ootab kohtuprotsesside taga riigiga, kes hoolitseb selle eest, et “täiesti läbipaistev ja korruptsioonita” monopol ei saaks kahjustatud tõeliste rahva teenrite poolt.

Minu kõhna kanni torgib see suurprojektide peetumine selle võrra, et torpedeeritud leivaisad ei saa minult erialaseid töid tellida, ehkki vajaksid neid praegu enam kui kunagi varem. Nii lihtsat nõiaringi pidi suretabki riik välja ka minusugust tööhobust – keda mu mees nimetab õnneks siiski nooruslikuks sporthobuseks.

Veel. Mul oleks paar võimalust olla üsna ruttu hoopis surnud kronu, mitte sporthobune ega pegasus. Kui läheksin tööle kultuuri- või projektiametnikuks, poleks minust enam Altveski loovuskose juhti.

Kui läheksin tööle ajakirjanikuks, satuksin keset kõike seda, mida ma oma koju ei taha. Produtseeriksin halbade uudiste mürgipilvi ja lämbuksin neisse.

Kui läheksin kooliõpetajaks, osutuksin loomataltsutajaks, kes peab õpihimuliste-võimeliste laste arendamise asemel taltsutama erivajadustega lapsi, kellele mõeldud koolid on ükshaaval suletud.

Kui end sedasi surnuks ajaksin, poleks minust nagunii talu ega loomade pidajat – ega Naist tema üheski funktsioonis.

Olen murdumatu optimist. Usun Altveski ja Aafrika muinasmaadesse. Ja tallu tulevasse peresse.

Sest mu seni ehitatud taludes elavad täna õnnelikud inimesed. Võrtsjärve ääres on mu suurekskasvanud laste segasummasuvila. Raekülas eesti-norra paar, kes on seal lasterikkaks saanud. Lius eakas soome paar, kes kasvatab hurtasid ja veedab kvaliteet-eluõhtut.

Soonel rassitud 8 aastat on olnud pikim ühele majapidamisele pühendumine. Ega pea termineerima eluaegse vangistusena. Mu ekvatoriaalrantšo, ananassiistandus ja Altveski uus katus – olen teie poole teel – ja jõuan kohale täpselt õigel ajal.

Võiks ju komistada vana ilma mustritesse – maavanaema pannkoogid… Jäädes ootama, millal mind sellisena vajatakse, ma ei ela, vaid kannatan. Ja satun Teelt kõrvale kaldudes ja MINA ISEt alla surudes uppuvale laevale.

2020.aasta Brexit – jõukate EU liikmesriikide Brussels-exit – lõpetab paratamatult enamuse toetustest, mille peale lootvate laenude-liisingutega seejärel enam ei põllumehed ega teised ettevõtjad toime ei tule. Pankade pandiks on nende kodud.

Soovite edasi mõelda?

Mina mõtlesin. Kuulasin sisetunnet. Peegeldasin mõtteid ja tundeid kaasteeliste peal – ja panin talu müüki. Lootuses, et kuuletun Kõiksuse tahtele – mitte iseenda hirmudele. Universumis on igaühe jaoks meist valmis pandud parim lahendus – teha õigel ajal õigeid asju õigete kaaslastega kõigi osapoolte hüvanguks. Alati on kõik parimal võimalikul moel. Usaldagem ja voolakem…

…ja vaadakem kõhklustele uuesti ja uuesti otsa.

Päeval, mil talumüügijutu arvutti udisin, tekitasid mehed minus suurema segaduse kui seni.

Esiteks aitas poni-papa-Teemant arvutada, et meie poni-Mann poegib juuli alguses. Mis tähendab, et trakeenitar Taja Kuusikule-viimine tuleb kohe pärast jaani ära teha. Et hea põlvnemise ja kena väljaõppega märal oleks tegevust ja et ta ei tuiaks jõude, kuiva heina mugides kõrbes, milleks kõik meie koplid on muutunud. Tegelikult poegis Mann 4. augustil ja Taja sai paaritatud 21. augustil 😀

Kui praegu ei ratsuta ma oma vana musta Maruusjaga sellepärast, et ei taha Tajat kurvastada, siis Taja tegudeleviimise järel… jääks noor poni Sibelius üksinda koplisse, kui Maruusjaga maastikule lähen. Sest Mann tuli pärast jaani eraldi kopeldada… Valik on minu.

Kas ja kui Taja kuusikeerida, siis kas kuulata tema paaritamisel – 11aastane mära nõuab lausa vihaselt varssa – torikas Võrsikuga ennast või ohhetavaid tõupuhtuse toetajaid? Näen väheldast elegantset tori täkku iga päev ja mu süda teab, et sellest täkust varss, kellest mulle eluõhtuks tugeva jala ja stabiilse olemisega ratsu kasvab, saab heaheahea.

Ristand-Namaste ja -Nibiru ehitamise ajal unnanud skeptikud möönsid siis, kui neiukesed suureks kasvasid – ohhooooo! Nii et – mida ma nüüd siis teen???

Ja seegi ei ole veel kõik.

Mu oma mees külvas minus veel suurema segaduse.

Kuna päevadel pärast otsust talu müüki panna on tunne olnud hoopis teine – mitte lõputu kohustus, vaid ajas piiratud õigus ja võimalus just siin ja praegu elada – vaatab kallim 1,5 aastaga tuttavaks saanud majapidamises hoopis teise pilguga ringi. Ma pole siin enam dominant, vaid naine. Oleme võrdsed.

Ja see mehe pilk juurdleb, mida võiks kuhu juurde ehitada, kuidas toad arukalt ümber planeerida, maja sisemus küprokist puhastada, lisada suur klaasuks, mis viib terrassile, autode varjualune, korralikud õueteed ja külapoolne aed ja…

Selleks kõigeks pole vaja enamat kui juba olemas olev ettevõtlus tõhusalt tööle saada ja normaalselt teenida. Selleks aga pole vaja enamat kui riiki, kes nii suur- kui väikeettevõtteid toetaks, mitte ei torpedeeriks. Nii lihtsalt see ring jälle kinni sulgubki. Klõpsti!

Misjärel algab uus ring – ohissandjumalaitamind! – mees palus, et ma ei müüks meie kodu, annaksin talle aasta finantsilist atra seada… Aga minu 15 tuhhi teravat ja 35 tuhhi pikaldasemat krediiti ju ei oota. Tagasimaksete kell tiksub nüüd-nüüd-nüüd…

Olen oma elu suurimais segaduses – ja tuntavaimal ristteel.

*

Soone talu kirjeldus:

• asub Eesti ühes vanimas, Kumma külas Kehtna vallas
• talust Valtu kooli, lasteaia, spordihoone-ujulani 1,5 km
• Rapla ja raudteejaamani 5 km
• Tallinnasse 55 km
• ligi 2 hektaril asuvad täiesti renoveeritud kõigi mugavustega hooned, 6 hobuseboksiga tall on uhiuus
• ravimtaimede rikkad rohumaad on jagatud 3 kopliks – üks hobustele, üks ponidele ja üks lammastele
• talu juures metsas asub Päikesevärav, püstkoda ja indiaani higitelk
• küla viimase metsapoolse talu ainsad naabrid on meeldivad haritlased-pedagoogid
• 150ruutmeetrilise hoone esimesel korrusel on avar köök ja elutuba, kaks õdusat magamistuba, panipaik, saunatuba ja sahver otsepääsuga lambalauta – köetavad väga efektiivse ahju, lesoga pliidi ning saunaahjuga
• teisel korrusel on kolm uhiuut tuba, neist üks suure päikesepoolse terrassiga – köetavad kamina ja alt üles tsirkuleeriva õhuga
• on nii puur- kui salvkaev ning kahetariifne elektrivool
• lähikonda tekib üha uusi töökohti, piirkonnas on ohtrasti huvialaringe, sporditegevust ja eneseteostusvõimalusi
• suur osa linnas tööl käijaid eelistavad sagedasti liikuvat rongi
• eriti sobiv kodu hobustega elujõulisele perele – kõik söödavarumise ja elukorraldusliku logistika-suhtevõrgustikuga seotud suhted antakse koos taluga uuele perele edasi.
• 29201:001:1381

*

www.kv.ee/1686903

Eksklusiivne pakkumine ainult üks kord ja üksnes Teile!

Kuusiku mõisakompleksi kuuluvatele Altveski-Vesiveski maadele müüakse veel vaid üks kinnistu ehitusloaga otse Vigala jõe kaldal.

Edumeelne kogukond, kes peab ligi 300aastases vesiveskis kultuurikeskut, näeb uue naabri ja koostööpartnerina kas tarn-pokude välu ja veskipaisu vahele oma kodu rajavat hea maitsega peret või vabaaja-turismi-alast ettevõtjat, kes soovib koos kogukonnaga kasutada ainulaadseid võimalusi.

Põhjala Vahemere hingusega miljööväärtusliku krundi juurde kuulub energeetilise lisaväärtusena Südamesaluks pühitsetud kuuskede ring. Natura toetusealune ala sobib lammaste ja veiste karjatamiseks.

Ühtaegu nii privaatne kui unikaalsete puhkus-ettevõtluse perspektiiviga 1001 võimaluse maa on heade juurdepääsudega, maalilise vaatega Loovuskosele ja majesteetlikule veskihoonele. Asub Raplast 5 ja Tallinnast 55 kilomeetri kaugusel.

Ühise tuleviku loomise kaaslasteks on Altveski kultuurirahvas, Kuusiku mõis, tall, lennuväli ja sõbralik vallavalitsus. See on maailma ainus nii väärikas ja väärtuslik pakkumine!

66901:001:0267

*

Kui su palgeil kustub naer,

kui pisaraisse loojub helk su näol

ning murejões end leiad sa –

su kõrval seisan ma,

nagu sild üle vaevavete

siis ma laotan end…

 

Ööst kord päeva loob meile aeg

ja kui on käes see päev,

leiab õnn me juurde tee.

Vaid meeles pea, kui vajad mind veel,

su juurde ruttan ma,

nagu sild üle vaevavete

siis ma laotan end…