26. aprill 2012
26.aprill
Eile õhtul uinusin Suumanni Sassi saatel. Ta luges oma luuletusi, mille kirjutas meie sõpruse aastatel. Tänan taaskord Indrek Hirve selle eest, et ta meid tutvustas. Ühe viimase eluaasta luuletuses, ise juba 80 ligi, itsitas härra Suumann nii:
Kati Murutar on
Harri Vasara loodud laul,
kaigub vabalt ringi…
Ehk õnnestub Kati Saara Vatmannil sama… Mul õnnestus vabalt peatada mälestustevoog, kuidas me Sassi ja teiste kirjanikega Kajaanis seiklesime, kuidas peagi teen Helsinki-Tampere retke. Et mitte mõttevoogu hakkida ja iga kullahinnalist kirjutamishetke säästa, panen alates tänasest neti kirjatöö alt kinni. Siis ei saa ükski empaatiasooneta sõber küsida, mis kirjutamistööd mul ikka nii väga on, et temaga tšätutamiseks aega pole. Muidugi, mis need 23 ootel artiklit ja 7 raamatut tõesti nii väga on.
Ka telefoni panen edaspidi ööseks vait, et mitte suvalistel kellaaegadel saada mõnd sms-i, mis nõuab, et ma lollusi ei räägiks, kui ütlen, et pean igaks järgnevaks rajuks päevaks korralikult välja magama.
Tänane hommik algas sellega, et Minniga lasteaeda jõudes sattusin arenguvestlusele, mis tuvastas, et Indi on väga hästi arenenud laps. Õnneks tegin boksid puhtaks pärast arenguvestlust ega esinenud oma Chanel 9-ga. Homme teen nii talli kui lauda põhjani ja lähen koos mudilaga ujulasse, et lisaks puhastumisele näha, mis asi tirtsu rühmatrennides niimoodi häirib, et ta samavõrd kui minuga aina ujulas elakski, organiseeritud trennist keeldub.
Tööde nimekiri täienes jälle – ja seejuures lohutas mõnus hommikune kiri sõbratar Aunelt, kes raha pärast üldse töötama ei peaks. Usun, et ta ei pahanda, kui siinse päevaraamatu sirvijatega jagan, kuidas elavad miljonäriprouad Eestis aastal 2012:
„Kas Sul aeda ka on? Mina olen ikka udupea aias. Olen nagu püsikülaline Sulev Savisaare ja Arne Kähri juures, kogu aeg vaja mingeid pabulaid ja juurikaid osta. Ja siis panen maha, sildid kenasti küljes. Natukese aja pärast on sildid kõik kenasti trepi peale ritta laotud. Mõnnale ei meeldi, et aeda mingeid silte pannakse. Pärast ma mõtlen, et kas oli ilus krookus või kaunis krookus ja tegelikult olid ju mõlemad. Õige tihti juhtub, et vesirott istub peenras, salvrätik lõua all ja ootab: pista aga jah see haruldane sibul mulda, kaua ma ootan. Ühel kevadel kukkus suur murelipuu mulle pähe: vesirotid olid juured läbi närinud. Kui ma veel loomapeeti kasvatasin, siis ühel suvel võisin ühest vao otsast teise vaadata läbi peetide, vesirott oli püüdlikult kogu vao peetidesse augud teinud. No ma pole miski pitsi-satsi aednik, aga lillepeenraid võtsin koomale. Oli 5 m lai ja umbes 50 m pikk. Õudne! Krookusepeenar on nüüdki pea 50 m, aga see jääb ka väiksemaks, vesirotid armastavad krookuse sibulaid. Vahel leian imelikest kohtadest õitsvaid sibullilli, eks rotid vedanud endale tagavaraks.
Rebased käivad suvel maasikaid söömas, varahommikul hiilivad kohale ja söövad ainult punaseid marju.
Aga kui sa tahad mingeid lillesibulaid-juurikaid, anna teada, mul siin paras botaanikaaed, siltideta, muidugi. Eks sa pead ise nende käest küsima, mis nende nimi on. Või siis paned ise nimed, mul paljudel sellised isepandud nimed:)
Uh, ronin üles pesu triikima, hästi ei meeldi. Ma ei tea kedagi, kes triikimist naudiks. Aga õuesttoodud voodipesu lõhnab nii hästi, siis pole triikimine ka nii tüütu.
*
Mul on tuvisuurused valged tšabod, ehk tuleb varsti mõni tibu. Väga ilusad elukad. Võid saada.
Oh hullu, just ütlesin, et ostan kääbuswyandottide paari. Varsti tuleb tuppa võtta. Ja üks poiss müüb kuldfaasanite paari.
Panin kana paabulinnu mune hauduma, näis, mis tuleb. Mul 2 paabu ema ja 1 isa. Nendega see jama, et peab aias kinni olema, ma pole veel suutnud neid dresseerida vabalt ringi jalutama, panevad kohe metsa ja kaovad ära. Jaanirotul sama ja Viljandimaal ühes peres, kust verevärskenduseks valge siidikuke tõin, pani ka isa ajama.
Niuts, pool pesu veel ees triikida, lootsin, et jõuan täna trepi ka ära pesta. Arumaeisaa, kuhu see aeg kaob. Aga hästi kaob, järelikult hea aeg. Sain täna hulga vaimutööd tehtud ja osa lillepeenraid kasitud. Vahepeal tuli veel kanamaja materjali hankida. Tööle, tööle, lobamokk!”
Mina vestlesin Kilgi-Airega, PRIAga, Reedaga. Kui Velly teksti koostasin, kiilusid sellesse aina segajad, kelle eest nii Fred Krieger kui Tauri Tallermaa hoiatavad. Läksin nii raamatupidamise, killerkoera, põhjanaabruse kui asutuste peale päris leili. Olin jah tõeliselt tige – ja näitan seda lõpuks ometi kõigile sakkijatele-hakkijatele ka välja. Kust nad muidu teavad, et mulle näiteks ei istu, kui hoovimajaemand saabub keset mu tulist tööaega küsima sigarette, mida ma küll ise peaaegu ei taha ega tarvita, aga oma aega ja iseolemist tahan ja tarvitan vägagi.
Rehvi-Mareki juures selgus, et jeebi õõtsumise-lainetamise vastu aitab ainult 500 euro loovutamine uute suvekummide eest… Oot-oot, ma kannatan veel välja, las õõtsub. Kui saabus maaturismi arve, sellisesse ühingusse kuulumise eest, kust ma pole mitte ühtki elulaaditalu huvilist ega loomade toitmise senti saanud, otsustasin – aut! Välja igast liikmemaksu ja aega nõudvast tühikäigu-kuulumisest!
Tõin Kehtnast Kalju Laiapea väimehe Mati värkima. Tegime seda üliolulist kevadtööd otse koplis, hobunad molupidi minu peos. Garfieldi paistes tagajalgu näppides arutlesime prei kui ainevahetushaiguse teemadel – proteiin pluss päike – aga ei saa ju venda boksiaresti sulgeda. Ka täiesti terve loom sureks sinna kurvastuse kätte maha.
Battaya, kes muidu püsib värkimise ajal stoiliselt nagu uinuv kaunitar, sipsis täna kõigi jalgadega. Kui neljandani jõudsime – tagumine parem – selgus põhjus, miks ta kolmel jalal seista ei tahtnud. Kabja kiilu nurgas oli torkehaav. Soone talu eelmise pererahva kõikjale kuhjatud prügimägede teene. Kuidas ma iga päev ka ei korja ja ei kooguta – ikka leian klaasi ja portselani, metalli ja muidu jubedusi – ja vaid tänu sellele, et arutlesime Matiga talumehe eetika üle, vaibus vihapurse sittajate peale üsna kiiresti. Otsustasin, et kui kabjaalune haav minu palvetamise ja puhastamise peale ei parane, viin neiu veel enne kui ta jälle indlema hakkab Nuiamäele. Rubens sobib talle suurepäraselt täkuks ja ühtlasi saab tohter Piia jalga kõbida. Kaks ühes. Seekord erandkorras mitte üks-kaks-üksteist…
Bohema kabjad – ja ka hambad – osutusid tema ea kohta väga heas korras olevaks. Madonna käitus värkimise ajal, nagu ingel. Eesel Opaal, kelle puhul Mati kohe ära arvas, et ta Kallastete supertäku auks ristitud on, jamas esimese jala puhul, aga siis sai aru, mida tehakse ja tahetakse, parkis oma karvase molu mulle kaenlasse ja jäi muhedasse meditatsiooni.
Idülli eksitas kohutav koerakisa. Donna napp pääsemine kindlast surmast sündis tänu sellele, et olin kodus ja õues. Koer, keda olude sunnil ketis pean, keeras keti mitu tiiru ümber tagumise käpa, jäi selle ikebanaga kuuriläve külge kinni, tõmbas keti valusasti pingule, hakkas rabelema, takerdus ka kaelapidi ja röökis pööraselt. Kui püüdsin teda vabastada, lõi hüsteerilises meeltesegaduses mulle kihvad käsivarde. Hüppasin talle instinktiivselt selga, surusin vastu maad, nii et ta liigutada ei saanud – ja pakkisin õnnetukese lahti. Lita rahunes hetkega, tõusis mu najale püsti, lakkus näo maruliselt üle, vabandas ette ja taha, tänas ja naeratas. Oi aeg, kui habras on PIIR…
Pakkusin eile neiu Raudnagelile vahetust – 150-sendine neopreen vöö talle, 120nene mistahesmaterjalist mulle – ja nüüd oli koos naaberküla hobumehega pagana hea sadul, hobune ja vajalik vöö üle mõõta – seda enam, et kaasnes mõtete jagamine, millest ma nii väga puudust tunnen. Üksi vastutamine, otsustamine ja rügamine on küll uhke – aga mõnel hetkel on hea teatud eluvaldkondi peegeldada inimese peal, kes valdab neid tõeliselt, mitte ainult sõnades, mis kohe ununevad.
Teda ära viies trehvasin teel rolleriga Retit, kes sõitis meiega Kehtnas kaasa. Kui värkijat tänasin ja aru pidasin, millal on õige aeg jälle kapju kõbida, tuli kõne – helistaja urises, mis värkimine, autos on meestehääled, selge, tema ei sega – ja nii ma ei saanudki teada, mis uudist ma kuulma pidin. Küll aga kaotasin selle põrkimise peale lapse ära! Kui hobumees väljus, astus ka tütar välja, et esiistmele kolida. Mina ei pannud seda tähele ja undasin Hepasse. Õnneks on see kohe Laiapeade talli kõrval, nii et lõbustatult itsitaval Retil polnud kaugele astuda. Ütles vaid, et maailmalõpp on tõesti ligi – inimesed, nende vahelised suhted ja nende teod kihutavad täiega hukatuse poole.
Koduteel vastasin kõnele, kus üks sõber rääkis, et käis ennustaja juures, kes ennustas väga halba kadu ja kaotusi, uuuauuauua. Selle imelise uudise peale meenusid järjest kõned ja pöördumised, kus keegi mingil suhteliselt tühisel, aga täpselt sihitud moel mu kummi tühjaks suudab lasta. Kes tahaks kasutada meie pere parimat jalgratast. Mõni tassiks minema talviti ainukasutatava pesumasina ja kui juba, siis ka noorema poja tolmuimeja. Mõnel läheks hädasti vaja minu ainsamat telefonilaadijat ja Minni lemmiknuustikut. Keegi arvab, et mul on liiga kobe mootorsaag ja akudrell. Seejärel võtab jalad alla mu keskmise tütre kohver. Inimesed, mis teil ometi viga on?
Selle va ennustajakõne tõttu kaotasin Kaupo Kauri ära. Ta sõitis kõhna ja kahvatuna just oma teeotsast välja, oleksin pidanud nõu küsima, kuidas põhu-sõnniku segu õigeks hunnikuks lükata, millal seda naabritele jagada – aga sinna see jäi.
Kuni Reti teed keetis, pidasin kiired läbirääkimised Salvaga, sorteerisin eilsed Velly pildid, misjuures avastasin, et nii emand Joonas kui Minni peaksid käsikäes juuksurisse minema – ja tegin Carita soovide kohaselt tema loo korda.
Tuli ootamatu Margit Düüna teenusetellimine, mis kummutas Reti pealekäimise: pese autot! See on mul tööde nimekirjas, aga kolmapäeval on ees viljavedu päramülkast ning nüüd lisandus Kilingi-Nõmme tagusesse laande ukerdamine ka veel. Keegi vedas Margitit alt ja me sõidame siis kahekesi temaga esmaspäeva hommikul üht hobust tooma. Tellisin CHBlt jälle ühepäevakindlustuse. Korraldan üksiti ühe intervjuu sinnakanti. Ja autot pesen järgmisel neljapäeval.
Minni kojutoomisele eelnes Retiga homsete-ülehomsete tööde nimekirja läbi töötamine – puuduvad, järelikult mu väimehelt oodatud riistad on laasimiskirves, üks lisa-kuvalda ja autokummi otsikuga pump osade rataste ja kärude jaoks. Reti tuleb juba homme hommikul Soonele tööle. Riksu autosse pakitakse jõusööt kanadele-lammastele. Ja ühtlasi läheb mu vanim tütar ptüiptüiptüi! Keavasse proovipäevale. Saagu-saagu ta see töö!
Tellisin vetilt 5 hobuslasele, 4 kassile ja 2 koerale marutaudi vaktsiinid – tänu millele meenus, et just täna tuleb mjäuk musimirridele anda ussirohud. Vaadina vaaruvat Lillit silmitsedes ütles vet, et seal on küll 6 poega… Ee… Mnjah.
Enne õhtust loo-kirjutamist diivanile selga puhkama räntsatades lugesin üle tänase Avesta horoskoobi. Parem õhtul kui mitte kunagi. Selgus, et olin juhuse tahtel absoluutselt kõik õigesti teinud:
Päikese päev on pühendatud surematusele. (Muidu ilmselt Donna oma ahelatest eluga välja poleks tulnudki).
See on kuuma, tervistava vee päev. Kasulik on teha kuuma vee protseduure. (Näiteks teed keeta – mitu korda tehtud)
Hea on tegelda loominguliste ja loovate ettevõtmistega, mis sümboliseerivad elu jätkuvust, igavest ja ajavälist. (Mis muu kui kõik see ühe aja/kirjaniku töö ongi – Soone talu päevaraamatu täitmine kaasa arvatud)
See on rõõmurikas, positiivne ja elujaatav päev. Ellu võib viia projekte, mis olid läbi mõeldud juba eelnevalt. (Just! Nii koostöö Matiga kui vestlus Retiga kõigest sellest just kõneleski.)
Kuutsükli 6. päev toob kaasa kosmilise armastuseenergia. Leia aega, et viibida õues ja teha hingamisharjutusi, kas või lihtsalt sügavalt hingata. (Mis muu kui sügav tingimatu armastus on järjestikku kõigi oma hobunatega kaelakuti seista, koos nendega hingata, mõtiskleda, neile väga lähedalt väga sügavalt silma vaadata – kuni papud korras.)
Telepaatiline tajumine on kõrgpunktis, unenäod on tõesed. (Jah, mulle tundub juba mõnda aega, et varsti pole enam telefoni üldse vaja.)
Hea on nautida häid lõhnu, süüdata lõhnapirrud või aroomilamp. (Ega sel lõigatavate kapjade lõhnal õieti viga ole…)
Ka meeldivate helide kuulamine soodustab kosmilisest armastusenergiast osa saamist. (Me ju valimegi endale sobiva saate ja kanali – mina kuulan täna Velly Joonase laule ja kui see pole kosmilise armastusenergia kanaldamine, mis siis üldse on…)
Tähtsad on kõik märgid, millel on ühist puu- või juurviljadega, sest need on heaolu ja edu märgid. (Sain täna pangas ühe kummastava märgi, millele kuuletusin – ja ootan nüüd huviga, milleni see viib.)
Puu või oksa murdmine ennustab lahkumist sõpradest ja lähedastest. (Mnjah, viljapuid lõikas mullu samal ajal Trummi-Inge siin omal algatusel viis päeva järjest, külvas puu otsas kükitades hulga segadust ja tüli, pärast kippus arvet esitama – ja nüüdseks on ta mu sõpraderingist lahkunud ka, tükkis oma kurjakuulutamise ja palumata nurinõuannete andmisega – huh!)
Süüa teraviljatoite, puu- ja juurvilju, seemneid, pähkleid, juua viljalihaga juurviljamahla. (Täpselt neid ja ainult neid siin täna krõbistatud ongi – sisetunde järgi.)
Soodsad värvid valge, kollane ja kuldne… (Mis oli ka põhjus, miks hobuseid värkima – ja Donnat päästma – valge dressipluusiga läksin – sisetunne käskis nii. Tõigi õnne.)
Homne tarkusesõna meeldib mulle üliväga:
Päikese päev on seotud õnnistusega, üleminekuga uude kvaliteeti, vabanemisega mittevajalikust, uudsuse, avantüüride ja uute tegude algusega. Päeva mõte on valgustumine, vabanemine, muundumine. See on puhta lehe päev, mil võib alustada täiesti uut elu. Tekivad uued tutvused, võib armuda esimesest silmapilgust. Päev on seotud sõnamaagiaga. Kui tõtt ei kannata rääkida, ole parem vait, sest ka kaastundest lähtuv ilus vale teeb sulle halba. Pööra tähelepanu igale oma sõnale ja teadvusta endale, miks ja mida räägid. Rahutus ja muretsemine viitavad, et paned end vabatahtlikult nende ikkesse. Kasulik on viibida looduses ja voolava vee ääres… Kui sinu peale langeb linnusulg, saad hea uudise. Täna võib süüa kõike, mida hing ihkab… Soodsad on erksad värvid. Juuste lõikamine sümboliseerib uue elu algust, hea on vabaneda kasututest asjadest ja ideedest, et uutele ruumi teha.
Täpselt kõik see minu ja laste homses päevas plaanis ongi! Ka Minni juuste lõikamine…
Nii, nüüd loomad tuttu, Indile õhtusöök ja täna ette nähtud Teenimise ja teenimise tekst arvutisse – selle saateks on Kahekõne (tahan Tõnu Aava näha), Ulmani-kontor, Jõekalda-Margna haiged mehed ja Kolmeraudne suurepärane taustavilkumine. Tule, oh ilus-tegus õhtu!