23. juuni 2012
23.juuni
Mõnel hommikul on hea märjaks saada – see puhastab. Vihm peseb puhtaks nii ihu kui hinge. Sellise puhastava vihma käes ei hakka külm. Seisad ja hingad ja sirutad end vihmale vastu – ja maailm on võrreldamatult ilusam kui õige pisut aega tagasi. Kui veel kuiv olid. Kui kuulasid varahommikul telefonist kostvat rõvedat sõimu. Väga rõvedat. Ma ei soovi sellest rääkida
Mitte sõnagi ega nimegi rohkem kui et esimene voor sõimu lennutas mu voodist välja. Jätsin täna ööseks magamistoa ukse lahti – tulemus oli und hakkiv idüll. Lilli ja Taavet mõlemad koos poegadega ronisid mulle kaissu ja korraldasid öö jooksul mitu lõbusat ringmängu.
Mobiilihelin sellise idülli peale on juba ise üsna rebestav värk. Ja kui telefonist valatakse kõrva terve kaskaad roppusi, on ikka tore laupäevahommik küll. Vaevalt sain kohvivee keema panna, kui tuli teine sahmakas. Kolmas valang tabas mind, kui kükitasin kutsikate juures ja vaagisin, millist lisatoitu ja kui palju neile anda. Siis hakkas mul ausalt öeldes endast päris kahju.
Kui märg viss oli joodetud, märjad hobused söödetud ja kallistatud, märjad kanad ära rõõmustatud selle haljasmassiga, mille Reti ja Mihkel eile tõid, olin juba läbimärg ja enesetunne läks iga hetkega paremaks.
Viimase talitusena jalutasin lauta, lambad tulid emmeeeee-tades välja, läksid ämbrite juurde otra nosima, mina mõtlesin munade järele minna… isver, praegu meenus, ma ei toonudki mune pesadest ära! Sest lauda uksel tuli mulle vastu keegi suurt kasvu tall eriliselt šefilt musta-valge-kirju näo, kaela ja sabaotsaga. Erinevalt tavalistest – sündides poole väiksematest! – talledest ei pugenud ta ema kõhu alla peitu, vaid astus mulle otse silma vaadates vastu. Tema ema – nooruke Kormoran, kelle tõi siia Lauri-Kare Laos, kelle kaksikõde Kakaduu läks hiljuti Järva-Jaani Gerly Meistri perre ja kes said vahetatud noorte jäärade Kangelase ja Oimaivõi vastu – oli poja julgusest pisut ähmis. Poiss seisis, jalad kindlalt maas, mu vastas ja küsis, kes ma selline olen ja miks ma kahel jalal käin.
Niimoodi siis sündis Jaan.
Mu uttedel ongi kombeks pegida just mingitel tähtpäevadel – mullu sündis 24. veebruaril Omariigitar. Tänavu 21. märtsil mu sünnipäeval Mister – ja 1. aprillil pisitilluke Aprill. Nüüd siis väga eriline, jõuline ja lummav Jaan. Vaatan teda praegu aknast – näeb välja, kappab ja mängib nagu kuuvanune tall.
Jaani sünd pole ainus ime, mis täna juhtus. Tundsin järsku, et mul on krunniga FB profiilipildist üliväga siiber. Kui juba Jaani pildistamiseks läks, pildistasime mind ka. Tõime Jaani pildistamiseks tuppa – muidu oleks mu viimne, niigi poolsurnud fotokas paduka käes saba andnud.
Järgnes üliaeglase arvuti tõttu üsna vaevaline jukerdamine FB piltidega. Esitlesin oma 5000 sõbrale Jaani – nii üksi kui iseendaga, oh edevust 😀 Ja laadisin enam-vähem vändaga kiirust lisades uue profiilipildi üles. Selja taga aknal peegeldus fotoka välk, mis andis mu meelest feissile buki jaoks sobiliku kuma – ehkki profid nimetavad sellist fläššbäkki lihtsalt praagiks. Ja siis juhtis üks sõber – päriselus ka sõber, mitte ainult FB tasandil – mu tähelepanu maagilisele nähtusele: välk maalis aknale, visuaalselt lambakopli kohale, Eestimaa kaardi!!!
Misjärel saabus midagi väga proosalist. Lihunik, kelle Mihkel ja Margareta Raplast ära tõid. Oli teine – muidu väga viks ja vaga vend – juba eile jaanima hakanud ja aiatee jäi talle kitsaks. Aga kõik asjad olid kaasas. Kui nägin teda toimingut ette valmistamas, tuli tavaline kindlustunne – töö tegi temast tavalise tema enda (mis läks muide töö lõppedes kohe üle ja tubli eesti mehe keel käis kõneldes jälle ümber kaela seitse tiiru sõlme :D).
Aare oli lihunikule abiks, nii et kuni me noortega poes käisime ja kuni Reti Mihklile hommikusöögi tegi – tema armastav käsi sipsutas muide „vaeste rüütlite“ peale soola asemel suhkrut 😀 – saabusid juba soojad lambatükid. Kuulatasin oma südant. Rahu ja vaikus. Järelikult pesi hommikune vihm mu hinge ka etteulatuvalt puhtaks.
Noortele sai kaasa üks kints ja üks ribirida. Kummagi töötlemiseks sai Margareta retseptid mu minialt Kaisalt. Kui nüüd sool ja suhkur, pipar ja kaneel omavahel sassi ei lähe, peaksid lapsed vägagi tõhusa jaanisööma saama.
Mina pakkisin lambatükid, Aare korjas laudas tapajäägid kokku, vedas verise allapanu välja ja kattis põranda värske põhuga, nii et sündmuspaigast sai jälle väike mõnus laut – kus sündis täna hommikul Jaan.
Kuni saun küdes ja halud grillsüteks põlesid, kirjutasin mina Pärnu Postimehele lugu. Seda lõpetades märkasin teleriekraanil teadet, et on üks vastamata kõne lauatelefonilt. See on meil untsus – sisse helistades kutsub kurvalt, aga tegelikult ei helise. Üks vastamata kõne Ameerikast. Minu ema.
Mis ma nüüd teen?
Hakin toorsalati, teen dipikastme ja sätin kolm päeva laagerdanud sašlõki valmis. Naabri Anne on sauna kutsutud kella seitsmeks. Mingi võhivõõras Valtu mees helistas ja lällas paar tundi tagasi, et nad astuvad sõpradega meie lõkke äärest läbi. Loodetavasti on nad astumise ajaks juba horisontaalis.
Emale tagasi ma ei helista. Ei taha hommikustega analoogseid emotsioone. Ma ei ole halb tütar. Mõtlen oma ema peale iga päev. Aga selleks kallist kõnehinda maksta, et kuulda, kui valesti ma kõiki asju teen, kui valesti valin ja üldse kui valesti elan – tänan, ei. Seda, mis nihu on läinud, näen ise vägagi klaarilt. Ja seda, miks kohatised pange panemised vajalikud ja õpetlikud on, tean ka. Aga teie ärge pange pange – õppige teiste vigadest (seda ei tee tegelikult mitte keegi siin ilmas :D) – nautige hunnitut jaanivihma. Sääski pole ju!