27. august 2012
27.august
Preeriakoja pealik Marko Aleksejev on üks andekamaid ja nauditavamaid kirjutajaid, kelle tekste olen lugenud – need on üleval www.preeriakoda.edicypages.com blogis ja neid võiks olla palju rohkem – paraku võtab Eesti kergejõustikukoondise juhtimine suure osa Markot Preeriakojalt endale ja see on paratamatu, ehkki kahju. Kui siit metsa poolt vaadata 😀 – ta ütleb näiteks: „Vahelduseks iseenda imetlemisele hakkame nüüd enda ümber ringi vaatama ja imestama. Sündmustest ette rutates olgu juba ähvardatud, et meie lähedal on selliseid asju, mida enne pole nähtud.“
Tobuheema on näiteks üks selliseid ennenägematuid lähedasi asju, kui siit metsa poolt vaadata. Kui olin hommikuse talituse järel eilse lõkke koomale kühveldanud ja lehmadele-sigadele-lammastele nende õunad korjanud, lasin hobused õunaaeda… ja ehkki Bohema on päevast päeva väravast edasi-tagasi käinud, ei julgenud ta täna jälle tulla.
Mu kirjutajapäeva alustas Kerli kiri: „Olin just pliidi ääres Soone Kati Hobulausujate lambaleent keetes otsustanud, et ükskõik mida ma sul ikka kirjutada ei lase. Olin ajakirjanikega harjunud diktofoniga ja detailsete küsimiste- jutustamistega a kaks-kolm tundi et saada hea lugu. Aga siin- kui Jumal annab tunnikese pärast niisama bla-bla- blad… Mida pekki!
JA SIIS MA LUGESIN!
Ja juuksed tõusid püsti! Ja veri hakkas keema! Ja silmade eest hakkas virvendama!
………
Ja siis ma sain aru mis vahet on Kirjanikul ja lihtsalt ajakirjanikul!
AITÄH, KATI!“
Tihedale tekstitööle järgnes sügav Äikeseuni. Nii sügav, et ma ei kuulnud ei äikest ega seda, et lapsed tõmbasid kogu elektroonika välja. Ärgates ja lastele süüa tehes oli üks väike vastik Vikri avamise hetk – vinguviiulis kommenteeris üks tädi Anneli, et teda absoluutselt ei huvita, kuidas Murutar jälle… Mind ka ei huvita. Ja tädikest ei pea huvitama, kui väga Vatmann ei taha sel kombel ei kroonikatesse ega vikritesse sattuda… ja tegelikult… pohlad!!!
Hoopis elulisem ja olulisem oli, et minuga võttis ühendust Hagali-Ralf, kes tahab näha mu suhtlemist hobustega – õigupoolest tundub mulle iga päevaga rohkem, et selles on vist tõesti midagi erilist. Enda jaoks küll tavaline, ent iga päev toimub midagi kirgastavat.
Kõike muud kui kirgastav on iga päev mu tubli tagumiku külge kleepuv järgmine ja järgmine vihaleht: „56134663 Palun helista sel numbril? Luban sa ei kahetse.“ Tegi viis smsi. Helistas mõned korrad ja ähvardas külla tulla. Järjekordne kõneaja-sissetuleku-elukohata lötapüksist rögalörts. Ja sellegi jakiduu tasakaalustasid hobused.
Nad jäid ajutise päikese käes mu kirjutusnurga akna taha tukkuma, vehkisid sabadega putukaid minema – ja koputasid sel kombel aknale. Hobused koputasid aknale, mina lükkasin akna pärani – ja nemad vaatasid haigutades üle mu õla „Väikest maja preerias“. Kuni ekraanile ilmusid hirnuvad hobused ja minu viis musirulli… hirnusid vastu. Molud toas. Oo, mida kuuldemängu!
Mina aga olin mõtteid-südant-taju-pidi Preeriakojas. Võrratu inimene ja õilis ettevõtmine. Kirjutamine jäi paraku pooleli, ehkki lootsin enne Aarele järele sõitmist valmis saada – arvuti kaotas pooleks tunniks vööööödi, oipolundra! Kartsin juba, et kõik mu tekstid on läinud. Mõned restardid, juhtmete ümber tõstmised ja oigamised mõjusid.
Ja siis töötas meil juba kaks arvutit – Kerli oma ka. Kulla sõber jättis oma mehe Jaanika juurde ja tuli Garfieldi vaatama ja oma teksti täiendama – kujunes ligi neli väga intensiivset tundi. Misjärel tegin kiire pistriste Reeda juurde – millele järgnes pikk tihe telefonivestlus Jaanikaga. Ja enne ma arvuti juurest ei lahku, kui Kerli ja Marko tekstid on korras. Nojah kui, siis ehk mõneks tunniks tuttu 😀 Ent kui ma seda teen, siis kirjutamissessioonide vahel püüan ka unes näha midagi sellist nagu kirjeldab Marko oma päevikus:
Kulda on, hõbedat ka ja vääriskivi värvi metsad
05. september 2011 – Preeriakoda
Astudes hoogsal sammul sügisesse on hea meel ära märkida, et kõik on kaunis. Puud hakkavad peole sättima ja rohurindes on juba hoogsat mustrit ja õige mitut sorti sooja värvi. Õhtul on udu üle maa ja hommikul on kaste kõrte vahel ämblikuvõrkudes ning päike igas kastepiisas.
Aga lisaks sügise värvidele ootab preeriakoja laagriplatsi lähistel jalutajaid alati võimas ja igihaljas kuusik, mis lõppeb järsku “pokudega” sooserval ja edasi juba väikesed ja müstilised rabalagedad muhedate rabasaartega. Siin-seal kasvavad kõverikud tammed ja kõrged kadakad. Iga päev sörgib laagriplatsi kõrvalt läbi üks väga ilus ja sportlik oja. Tegelikult ei jookse ta seal ainult päeval vaid tema mõnusalt vulisevat astumist kuuleb lausa ööpäevaringselt. Ojas ulbivad väikesed vesiroosid ja kaldal vohavad võhumõõgad ning kevadel on varsakabjad kallastel majakatena roigaslaevadele teed kätte näitamas. Ja otse loomulikult on meie laagri taguses ojas ka kõvasti kulda, nagu igas heas metsiku lääne jõekeses. Kes külma ei karda saavad hoogsalt sõeluma tulla.
Meie tammiku tukka kuldab varasuvel ohtralt õitsev orhidee – kuld käokinga. See kuldsete kingadega lill on Eestimaa kõige uhkem orhidee. Soolapid on suve alguse varahommikutel aga hoopis hõbedastes tupp-villpea õitest ning rabaveerel on tavaline Kuradi sõrmkäpp.
Sarapuud on just praegu pronksjates pähklites, põlluveerel ametüsti vääriskivi värvi põldmarjad, kraavikaldail fluoriidsed kalliskivid – vaarikad ja siin-seal rubiini värvi metsmaasikad. Kuusikutes vasksed kuuseriisikad ja puravikud, mustrit ja lisab punane kärbseseen.
Igasuguste kuldsete ja hõbedaste kõrval on muidugi ka selliseid süngeid ja musti ning kavalaid ja kangeid. Toomingas näiteks paneb metsamehele ja matkajale jalga taha ja silmuseid üles, vahel kisub teine lausa riietest või krabab mütsi peast. Ja kui sa tema tülika torkimise väljakutsena vastu võtad, siis selgub et see peenike must kõverik on nii visa, vetruv ja täpne, et sa pigem tunnistad enda allajäämist. Aga talvel heastab toomingas kõik oma krutskid, siis saab temast väga hea räätsaraami painutada, seest täis põimida ja siis muudkui üle pehme lume metsadesse marssida. Seda me teeme oma külalistega ka sel aastal kindlasti.
Nii, et kes suurema osa aastast suve taga nutavad, neil oleks paras aeg hakata endale rohkem rõõmu tegema avastades ennast õues aastaringi õnnelikuna.
Marko, oh kirjuta veelveelveel!