07. september 2012
5.-7. september
Täna on mu ema sünnipäev. Ta on sündinud 2. maailmasõja alguspäevadel.
„…Alles – kogu aeg, mis läind, on alles, nagu keldris moos riiuleil on. Härra Aeg, armas aeg, tagurpidi keera aeg, teisiti siis palju teeks… Ei, härra Aeg kuid ütleb, ei, anna andeks, ma ei või.“ See Saatpalu laul kõlas raadios, kui Tissut seemendamast tuppa tulin ja nutu-naeru-piiril ebaledes keset kööki maha istusin, elus esimest korda nähtud-osalusvaadeldud vasikategemisest toibusin ja plaanipärase päevaga edasi minna kavatsesin. Aga eile ei läinud ükski asi nii, nagu kavatsesin – mõttes oli kahe loo kirjutamise ja üha koguneva parandamist vajava pesu jonksu-vuristamise päev – ja üldse pidi eile olema üleeile ja täna möödunud nädal ja…
Üleeile, kui meie Indiisuga Tallinnas müdistasime, andis Tissu Aarele õhtuse lüpsi ajal väga kõnekalt mõista, et ta indleb. Aare hoiatas, et indlev lehm lõugab päev otsa ja üritab kõigile selga ronida. Mina tegin pärast Aare tööle ja Indi lasteaeda viimist kiire otsuse. Helistasin Reimole – see soovitas Tissu paela otsa võtta ja järve äärde tema koplisse punase pulli-Kalle juurde jalutada. Itsitasime, et perenainegi saab ehk… Okeiokei, loomakasvatajate insaidnaljad tunduvad autringiomadele brutaalsed, lühidalt öeldes polnud mul plaanis enam kui 10 km mängida etüüdi „Daam lehmakesega“ 😀 Vet. Velleste juhatas edasi kolleeg Piret Pärnamägi juurde – ta enesega leppisime kokku, et tuleb vissilt leukoosiproovi võtma ja toob ühtlasi hopadele sügisese ussirohu – ja paari tunni pärast Kehtna laudast saabunud Piret osutus Kaupo Kauri naiseks, kelle jaoks see va Kehtna on üsna kodu – ja Adele Marie õeks. Erakordselt elus ja ilus inimene – ei teinud väljagi, et hobunad õuel koos minuga korvist Tissu dokumente otsisid, sest ta on selline loompositiivne isend nagu ma isegi – loomad elutoas? Kus siis veel? – ja mul on üliütlemata hea meel, et temaga tuttavaks saime ja ta siin nii lähedal elab.
Seemenduseks valis ta oma arukuse järgi pull Hope’i – ja mõne tunni pärast saabunud tema Meistrist õde manifesteeris, et sellest seemendusest sünnib lehmvasikas nimega Haldjas. Nii saab. Kinnitavaks puhastuseks laotus lumivalge vihmakardin üle Soone. Adele Mariega kohtusime viimati, kui ta minuga siin reikirände korraldas ja Nedsoril visualiseerida aitas – edasi läks asi käest ära, nagu kõik, millel vähegi termineerunuga pistmist. Õdede Pärnamägidega suurte tegude ja loomade tegemine oli see osa plaanipäratust päeva kulgemisest, mis oli hea ja ilus. Edasi… Nii ja naa. Lasteisa Alo püüdis õhtul, kui aru pidasime, kõigis täna juhtunud košmaaripiirilistes jaburustes midagi head näha. See on alati võimalik. Siis hetketi mitte, kui seda kõike nii palju ja nii korraga on – ja tegelik päev koos oma hädatarvilike kohustustega muudkui eest ära paneb. Saba liputades. Ja sina hoiad värisedes roolist ja klaviatuurist kinni, et mitte väsimusest-kurnatusest-vapustusest nõrkenuna autoistmelt ja töölaua tagant maha matsatada.
Tegelik tänase peatüki algus pidi olema tegelikult juba üleeilne – ma ei taha tegelikult niiviisi nelja päeva kaupa paarishüppeid teha – ja see üleeilne tänane oli selline: Mida imet? Seda imet! Avesta lubas esivanemate kaitset, kui märkidena su oma koer su peale haugub, päike su talu peale läbi vine paistab – ja heale endele meeldimiseks tuli üleeile süüa piimas keedetud riisi. No ja seda imet siis, et mingil x põhjusel haukus värava najal püsti seisev Donna minu poole. Päike oli vines. Lasteaias oli hommikusöögiks piimariisisupp. Kõik nii, nagu peab!
Nägin üleeile kurja vaeva Naistele loo kirjutamisega, sest esiteks hakkisid tööd pidevad kõned ja kirjad – aga lugu on elusolend, kelle sündi ei saa edasitagasi loksutada, nagu kanni kinni kiilunud lambatalle – vabandust, jälle see va loomainimese värk. Teiseks lämmatas juba mõne aja eest vallandunud sõimu ja nõudmiste voog. Mitmeharuline ja ühejuurne. Julm ja patoloogiliselt rumal. Lähedalseisvad noored, kes ei leia oma enese rumalusest tingitud rahahädale muud lahendust kui püüda minult veel ja veel ja veel midagi nii sõna kui teoga välja peksta. Hoovimaja viimse asuka ja tema tütarde tänitamine, kui palju ma kõigile neile… võlgnen. Ammusurnud arvuti ei lähe käima ja asjad olid suvalt ja… Kuram jah, ega ma seda padajanni pakkides ja lammutamiseleläinud onnist aita tassides puhtaks küll ei pesnud. Igatahes kindel on, et ei mina pakkides ega Aare ja Mihkel tassides midagi ära küll ei lõhkunud. Küll aga pole nodile järele tuldud – ja eile leppisime Reimoga kokku, et nüüd tuleb konteiner. Ja mina maksan. Sest mulle on väga lihtne sisendada, et olen igal juhul kõigile kõige eest võlgu.
Ja ka ümberringi käib mingi meeleheitlik, endastväljas, hüsteeriline raharalli, kus sõprus ja ühtehoidmine vahetatakse veeringute vastu, maskid kukuvad kildudeks ja paljastuvad mordad, mille paljastumiseks oligi ülim aeg – mida kauem lased illusioonil end petta, seda haavatavam oled. Jumal on õnneks alati kodus, tema näeb ja teab alati kõike. See psühhootiline seisund näitab planeedil ja universumis toimuvat, aga see ei tähenda, et ma peaksin laskma end enne Uude Heasse Ilma suubumist labasel ja jõhkral kombel ära tappa. Aeg on röövimistele senisest märksa julgemalt vastu astuda – ka siis, kui endale tundub, et siis peetakse väiklaseks ja ihneks, kui ei jaga oma tööriistu ja –vahendeid, valgust-soojust-vett ja autot, ehitusmaterjale, toitu ja turvatunnet. Ikka võlgu, alati halb… Pekki need tundumised ja armastuse ära teenimised!
Tants poiste vahel perssekukkunud diili objektiks olnud subwooferi ja pesumasina ümber võttis parapäraparameetrid ja ma olen sellest veel liiga loksutatud, et päriselt aru saada, mida see madal brutaalsuseplahvatus õigupoolest siis nüüd õpetas. Eks seda, et minu püüd kõigis ja kõiges head ja edenevat näha, on kohati mulle enesele ohtlik. Ning hoovimaja luigelauljatest vanem tüdruk oli mul pärast seda, kui ta emast sinna maha jäetuna elumajja tõime, netitasime ja potitasime, perssega näos kinni – nimetas seda terroriseerimiseks, kui küsisin, mida siia jäänud asjade ja kassiga teen. Nooremal tüdrukul jäi kaasakrabatud Lassie-raamatu asjus veel õigust ülegi – kuradi mina, kes üht oma lapsepõlve lemmikraamatut tagasi tahab… Ja mis iganes see nüüd oligi, mida nende emale pärast peavarju pakkumist, asjade tassimist, pakkimist, hoiustamist, laste hoidmist-toitmist-lõbustamist veel kompenseerima pidingi – mahajäetud jama tuleb nagunii minu kulul prügimäele vedada. Aga seda ma juba ägasin 😀
Richardi palve – kirjutada lugu nende toodetavast rahvapaadist Cumulus – tuli ütlemata õigel ajal, pideva pommitamise käes muud loomet südamest kirjutada ei suutnud, tegelesingi Cumuluse tausta ja materjalide uurimise-süstematiseerimise-töötlemisega.
Kohtumine Valtu seltsimaja juhatajanna Kait Kaevaliga üleeile… ee… ükspäev… oli pärast Minni ja Aare kokku korjamist mõnus – ka tema oli mõelnud, et noored tuleb kord nädalas majja lasta, nüüd pakkusime tantsuõhtuid, arutlustunde, noorte omavastutust ja meeskonnatööd – ja olime kõik rahul ja rõõmsad. Lisaks avastasin, et oktoobrist alustab sealsamas kõhu- ja mustlastantsu stuudio. Seda pean mina näha saama!
Selle asjade ja energiate liikumamineku laine rahu ja rõõmu tiivul lubasin endale taas ja taas – ei enam vampiire, puuke, lüpsjaid… Mitmes kord ma seda juba luban??? Enda peale pahasena tegin ennastkiitvale termineerunule õela torke FBs – Ja su pere on kodus näljas… Mökk ja mage – aga ma olen siiski kõigest inimene… Ja kustkohast ma üldse tean, kas tema perel süüa on – meie siin pole tema pere. Kohe kindlasti mitte.
Me… Kes üldse on see ME – mille kohta sõber Monica teatas siis, kui oma noorte koosluse, kokku hoidmise, tööriistade-materjalide-soojuse-valguse-puhtuse jagamise üle nii vaimustunud olin, et talle see mingi eriline meie värk ei istu. Eks ma nüüd tagantjärele näen ka ise, et va meie-värk õnnestub kenasti, kui õues on soe ja chill ja minul lahkesti aega-raha-energiat-riistu-vahendeid aina jagada, kuni… Nagu alati. Läheb külmaks. Pole enam lõbus. Rutiin kestab. Kohustused trügivad õiguste kõrvale. Sealt kasvab allajäämise tundest tingitud alandus – ja saamatuse-tiivuline armukadedus – nagu sain teada eile, kui mul käis külas Avatar. Ent see oli nii tõsine riitus, et sellest tuleb eraldi jutustada.
Maailma päästmiseks panin jälle iseendale jalaga persse. Mõlema jalaga korraga seejuures. Marja teksti kirjutamise asemel kahlasin perverssele bisnisele tagasikäigu andmiseks vuuhverite hindu pidi, vaatasin eiteamillele lootma jäänu jaoks Raplamaa töökohti – taevas nägi ette oma orgunnide lisandumise samuti – üks lisa-Tallinn oli jälle juures – ja mõne tunni pärast veel teinegi. Mida rohkem tahan kodus püsida, oma loomade kaitsvas ringis kirjutada, seda vastupandamatumalt ma üha rooli satun. Kohe kui siin selle eluperioodi kokkuvõtte lõpetan, sõidangi taas Tallinna. Minu juures Tereza-nimelisena üles kasvanud ja nüüd Piret Viisimaa juures Saara nime all õnnelikku elu elava hunduga kohtuma.
Üks tasakaalustav memmeke suutis eelkirjeldatud päeva – mis täna juba enneminevikuna tundub – kauniks muuta. Vallo ema, kelle kanaks too hall osutus, kelle Bella lastele järgnedes koju tassis, keeldus minult hüvitist võtmast, kiitis ja patsutas, lohutas ja mõistis – ja mul ei jäänud oma hingerahu taastamiseks muud üle kui vahetasin vargsi Lehte Hainsalu kana vastu – jätsin memmekesele ukse taha Lehte suure ja kauni kogumiku „Üksteist ühte“ ja karbitäie kenasid kodukakaseid kanamune.
Pidasime kolmapäeval enne, kui Minniga Tallinnasse lugu tegema ja trummistuudiosse sõitsime, asjalikke ja armsaid läbirääkimisi Piret Viisimaa, Margit Petersoni, Raila, Greta, Oliviaga – ja aeg vihises pöörase kiiruga käest. Kirjastuse Hea Lugu esindaja Õie-Mari Aasmäe korraldas mulle Kadri Kõusaare raamatu Ovaalstuudiosse, ühtlasi vahetasime koostöiseid eel-silpe, Reimo lubas õhtuks ristiku maha võtta. Ootamatult helistas kaks väga värvikat ja jõulist, tumedat ent sooja naist.
Monza, kelle nime siia kirjutasin, helistas muide eile õhtul täpselt sel kirjutamise hetkel – ja rääkis mu magama. Rääkisime hobustest ja lastest, sigameestest ja vändaga vampiiridest – ja leppisime kokku, et ta tuleb pühapäeval siia – eile õhtul aga uinutas mu pool üksteist tuttu, aitäh! Ise poleks läinud, ehkki Avatari intensiivne töötlus võttis täiega läbi – õhtuks polnud halb, vaid hõre olemine – see on kõige täpsem väljend – elundid paistsid läbi, otsisid pärast energeetilist sahmakat üksteist ja iseennast ning õigel ajal magamaminek oli ainumõeldav tark tegu.
Adele-Marie – mu helesinise elevandi Nedsori visualiseerija – ilmutas end pärast pikka pausi samuti – ja selle eest tallegi aitäh! Ta on vägiselt eriline ja teatud tasanditele päris kindlasti hirmutav – aga mul on temaga põnevaid, naljakaid ja armsaid kogemusi – kaasa arvatud mõne väga teretulnud inimesega kohtumine. Mis eile juhtuski. Aga enne oli ju üleeile.
Sõitsime Imre juurde Tiskresse, tuhnisime kodanikualgatuse ja kumbki oma ala spetsialisti korras ja rollis dokumente ja panoraami, fakte ja üldistusi ja kirjutame ühe olulise loo. Minni kaifis seni, kuni meie vestlesime, muruniidurobotit – see oli naljakas mängukaaslane. Ja sellele järgnes teine. Kuna trummikoolini Ovaalstuudios jäi pisut aega, ostsime Rocca keskusest Minnile telefoni – samasuguse 35eurose lihtsa ja lollikindla musimummu nagu minul on.
Eduardo oli Indiraga taaskohtumisest rõõmsalt üllatunud, stuudio emand Terje küsis vahepausi ajal, kuidas ma küll termineerunul end ära lasin petta – tolle kaksikvend on kauni emanda juures ehitanud ja sama iseloomu erimeid ilmutanud, seega ei mõistnud Terje, mil moel küll arukas naine end maskidest-poosidest petta saab lasta – ja tema tütar Helen hõiskas Minniga trallates, et nii hea on jälle olla laps. Mu tütretiba tahab hakata korrapäraselt Eduardo juures brasiiliašamaanitrummeldamas käima – eks siis nii saabki. Mulle endale ka meeldib. Ülihirmusväga.
Kuna kunstiõpetaja Pilvil õnnestus kaks korda järjest oma telefoninumber sõlme keerata, ootas meid koduteel Meritonis tühi Mademoiselle – aga see polnud kuigi suur õnnetus, sest Tallinnas käin ma ju sagelisagelisageli ja juba õhtul saabus per FB uus kokkulepe Pilviga.
Ja trummistuudio silmisäratavast fluidumist avali ja haavatavana sain silmevahele hingematva kandilise kose subvuhverite-kõllide-kollide pärast – ma ei taha, et oleksin neid ridu lugenud.
Tere Kati!
esiteks sa oled meil tõsiselt sõna otseses mõttes sita keema
ajanud! ela oma elu! teiseks ma ei ole sulle mingi kullapai.
kolmandaks… seitsmendaks oled sa ise meile võlgu kuna me kumbki ei olnud
täiskuud soonel ja üleüldiselt kuidagi söömine kujunes rohkem meil
välja nii, et me käisime rohkem väljas, kas tõesti on elekter nii
kallis??? aga mõtle nüüd natuke järgi ja suhtleme wink. värvikat
õhtupoolikut! Ps, sorry kirjavigade eest, ole eriline kirjanik!!!!
*
Ma ei tea kuigi palju inimesi, keda rahahäda õilistaks, aga säärast
sõgedat sõimlemist ei arva ma küll end olevat ära teeninud.
Meil oli Minniga võrratu kool ja meeldivad tööd Tallinnas, nii et kuni
ülalleiduva sitakeetmise, oma elu elamise ja järele mõtlemise
kätsatusteni oli õhtu värvikas tõepoolest.
Suhtleme? Selline tülgas kraaklemine resoneerub kaunisti hoovimajas
vegeteerinud Ilme arvamusega, et siin elamine, tema laste hoidmine ja
toitmine, tema asjade pakkimine ja tassimine oligi mu eralõbu ja pigem
võiksin talle nüüd peale maksta, sest … Ah, ma ei viitsi.
Midagi on nende diilidega üliväga valesti.
Erinevalt verisulis elu-uurijatest ei arva ma, et raha saab sõnadega
välja peksta või tagastamatute laenudena kokku krattida. Raha tuleb
teenida. Seda ei saa katkiseks sõimatuna teha. Ja seepärast keeldun
katki minemast.
Nagu minupaikapanekukirjade seeriast ühes nii veetlevalt soovitati –
elan tõesti oma elu ja mõtlemist on mul ka soovitamata üksjagu – ma
nimelt elatan sellega peret.
Pidasime Brigitaga plaani, et lähiajal võiks kogu pere kokku kutsuda –
poisid-tüdrukud, vanemad ja vanavanemad – kõik on ju kõigiga kohtumata
– aga säärase ülbe sajatamise peale ei tunne ma küll mingit tungi koosviibimisi korraldada.
Kui Aloga aru pidasime, kuidas nüüd siis suhtuda – kõik me oleme kogenud, kuidas inimesed toovad paarisuhtes teineteisest välja erinevad tasandid, halvima variandi korral madalaima – ning kõigile ümbritsevatele on hea aegsasti teada saada, kes ja mis näilusefassaadi taga varjub – ja paraku ei saa ei ennast ega kedagi teist nende valet värki resoneerivate suhete eest päriselt kaitsta – räntsatas postkasti järgmine illustratsioon:
ja üldiselt kui raha maksta ei taha sebige kähku see kraam kokku
mis antud sai. kui ei siis nimetagem seda juba varguseks, sellest
aumärgist on raske ennast puhtaks pesta!
Taksin väga, et ei oleks seda alatut möga lugenud. Justkui narkarist kant üritaks pilvespäi kelleltki midagi välja peksta – kellelt, ei tea, mida – ei mäleta. Piinlik. Oi kui piinlik. Mis teha.
Aitäh. Hommikuste kirjalisade peale, indleva lehma lõugamise taustal tekkiski küsimus – kas ma hakkan nutma või meheks? Hoopis lehma hakkasime seemendama.
Koostöökirja sai koolidirektor Andres Kask, Kehtna vald sai lasteaiatoidutaotluse, Cumuluse teksti jaoks pojaga vesteldes võtsin hoogu, aga ei öelnud, et ma tahaksin, et Richard astuks minu eest välja. Mis siin ikka aatompommiga pähklit purustada. Ja fakti, mille sõnastas lasteisa – ja nii vahetati perekond, koostöö, ühtehoidmine sentide vastu – ei muudaks ka kuhjaga välja teenitud mollimõõtmine. Nii et – Jumal on alati kodus, küll tema teab ja näeb ja teeb.
Ja siis saabuski mu koju Avatar Daniel Teloselt. Pool tundi vestlesime. Pool tundi kestis näitlik seanss, mille jooksul kogetu-nähtu panen kirja pärast seedimist – see oli võrreldes kõigi seniste rännetega tõesti über-elamus – nägin väga vajalikke asju ja seoseid ning pean nüüd juba ööpäev otsa endaga aru, kas asjaosalistele neist rääkida. Seansi järel läksime Avatariga suure kuuse juurde – ja leidsime teel rabava väravakivi. Et kaitseks. Avatar ise on habras, peaaegu läbipaistev mees, kes tõstis piraka kivi mängeldes kärusse ja viis õigesse kohta. Ta tuleb järgmisel nädalal taas, koos oma väikese tütre Tildega. Ja alles tema lahkudes sain aru, et olin üle kahe tunni vestelnud ja mediteerinud, kaemusi kirjeldanud-tõlgendanud ja kivi kangutanud inglise keeles ilma, et oleksin kordagi mõelnud, mis keeles üldse jutt käib.
Postkastis käis jutt kestvalt seljaaju tasandil.
ülldiselt, polle sinu asi, ajan asja edasi, hüvasti!
Misjärel helistati ristikupõllult – mees, kelle käes see maatükk Männimägi ajal rendil oli, saatis sinna oma traktori peale – käsuga minu tagumikukõrgune suurepärane ristik maasse tuleva aasta väetiseks künda, et see tükk rendile võtta. Traktorist oli ütlemata sümpaatne turd noorsand, kes ootas lahkesti ära, kuni helistasin mehele, kes minu hinnalise söödamassi maasse üritas künda, siis Pärnusse – ja läks laialt naeratades minema. Ükski südametunnistusega põllumees ei suuda hea tundega niisugust töökäsku täita, kuitahes vahva väetis see rammus haljas ka poleks. Ja küll ikka osatakse ennast sättida, korraldada, sobitada – kusjuures meil oli Pärnu omadega jutt, et…
Minniga Aare järele sõites oli kaitseingel totaalselt meie poolel – tegelikult ristikumäsu ajal ka – see on nüüd suuremas osas õnnelikult silorullidena põlluservas – meile ei sõitnud sel hetkel kedagi vastu, kui keegi sõge jalgrattur korraliku ratta, profiriiete ja kiivriga lihtsalt mulle ette keeras ja ma üliäkilise haagi tegin, enne kui arugi sain, mis juhtus. Röögatasin joburatturi peale – ja ta keeras ka järgmisele autole ette – ja pääses sellestki manöövrist puhtalt, heldekene küll.
Reimo visiit tegi tuju heaks. Kuni mina teisi loomi talitasin, sai ta lõuatäie naerda, kui kuri Tissu Aarega kakles, seejärel analüüsis teetassi juures meie lauda ülesehitust, arvutasime söödakulu ja muid talumajapidamislikke asju – ja täiesti maagilisel moel rahunesin kõige sel päeval juhtunu järel sujuvalt maha.
Avatari-rändest läbipaistvana tegin koristusringi, kütsin ahjud ja korrastasin tööjärje. Magasin tänu Monzale poole üheteistkümnest neljani. Ja kirjutasin täna hommikul kõik vajalikud tekstid ära. Suverõõmude kordussaates oma kaunist aeda näidanud fotograaf Sigrid Absalon on peagi külla tulemas. Samas saates oma Kalajalamaja esitlenud Lauri Nebel on FBs sõbralisti ootelehel – ma pean paarsada ebasõpra elimineerima, aga see on jube aeganõudev ja ebameeldiv töö.
Valtu kool, seltsimaja ja noorsootöötajad otsustasid, et hooaja alguskogunemine tuleb koolinoortele veel suurejoonelisem teha kui lihtne koosviibimine – õige ka, iga ametnik peab oma palga auga välja teenima – ootame huviga, mis täiendusi tuleb.
Õnneks alles siis, kui Cumuluse tekst kirjutatud, saadetud ja Boatartilt kena tagasiside saadud, teatas üks kolleeg, et laupäeva ööl vastu pühapäeva helistas termineerunu talle kell kaks öösel Viru hotelli retseptsioonist. Siin pole öelda muud, kui et just samal kellaajal istusin mina pärast Vehendi koristamiskarrambat üksinda saunalaval, püüdsin sealt mitte alla voolata ning olin kogu oma väsimuse juures tegelikult väga rahul – ja niimoodi siis teine level tasapisi esimeseks hääbub, samal ajal, kui galaktika ekvaatori poole kihutav Maa tõuseb hoogsalt viienda poole ning valgustöölised liiguvad juba ka üheteistkümnendal-kaheteistkümnendal tasandil – mul on au ühe sellisega väga tihedalt seotud olla ja talle järgneda. Nii et – muidugi on oluline teada, et paralleelmaailmades laperdatakse täispäi kunagistel kangelasradadel – ent see ei puuduta meid.
Tuhat kallistust ja musi õues ringutades pühkisid kõik ebaenergiad. Puhas pesu kuivab. Loomad on talitatud, tänased kirjatööd tehtud. Ja me sõidame Minniga Tallinnasse tegudele – tänu oma koju oma loomade juurde jõudmisele läks Indil kiiresti üle nutt selle pärast, et üks kasvataja – muidu ometi nii vahva naine, mis inimestel ometi viga on!? – tõstis tema peale häält, kuna õueteksade põlved tegid põrandale jäljed ja vahetuspükse polnud – Indira juba nuttis, aga omadega sõlmes naisel oli vaja ka minu peale põrkida, et tegelikult olen mina süüdi, et teisi pükse ei andnud ja nüüd käisid teised lapsed paljajalu nende liivajälgede peal ja… Aitäh, Mann, et sa koduväravas ootasid ja Minni sinuga kohtudes hetkega unustas selle hääleka juurdluse, kes kõik selles süüdi on, et liiv on liivane. Esmaspäeval võtan igaks juhuks lapi ja mopi kaasa, et ära pühkida kõik jäljed, mida tegema juhtume 😀 Aitäh, Ingrid Kull, et kirjutasid ja oma maalidest rääkisid – et su elus on alanud uus periood. See tekst siingi sulgeb taas ühe perioodi – järgmine tuleb puhtam, helgem ja kõrgem kui ükski eelmine. Namaste.