14.oktoober

Kolm keeldumist. Õieti iseendale keelamist. Esiteks ei sõida ma täna häälejumalanna kontserdile, ehkki mulle kingitaks see. Kulud. Indi homne koolipäev. Ja mu enese homne töötähtaeg… Teiseks ei luba ma endale homme Heli tantsuõhtut Kristiines. Ravimtaimed ja väetantsud. Kangesti hea ja vaja oleks – aga Indi ülehomne koolipäev ja kogu ülejäänud lauluke. Ma ei sõida kuhugi ainult ühe asja pärast. Tallinnasse on kolm lugu kogunenud – teen Tallinna-päeva kahe raamatukäsikirja vahel puhta pea ja lehena – kuhugi pooliti pendeldada ei saa. Ja kolmandaks on Žanna Pitševskaja kontsert mu koolikokkutulekuga samal õhtul. Igrajut maltšiki voinuuuuuuu!

• ·

Unenägu äsjane: kiirustasin Tartu perbüroosse, kus kell 11.11 oli kaks abiellumist. Siiri Sisask – välistrepil, kontserdiga, heleroheliste laternate ja dekooriga. Ja sees üks mu tuttav arst, keda ma sada aastat näinud pole.

Viisin Indi endise ämma-äia juurde hoiule, läksin ise mingit asja ajama – seda asja ajades peeti mind igal hetkel kinni – mingid lõputud naisteseltskonnad aina tahtsid midagi.

Autot üha ümber ja ümber parkides kaotasin selle lõpuks ära – ja sõitsin topeltregistreerimisele bussikatusel.

• ·

Pillasin aina katuselt alla igasuguseid mannerguid-plännerguid, mis mind koormasid. Jooksin kõigepealt sisemisele abiellumisele mööda lõputuid keerulisipööralisi treppe, mille muist harusid lõppesid eikuskil. Kohale jõudsin. Teel sõtkus üks mu lastest minust tuimalt üle, ilma et oleks mind ära tundnud.

• ·

Siiri abiellumisele tõi eksämm ka Indi, kellele ma seoses auto ärakaotamisega järele ei jõudnud.

Miks me siin oleme? Oli Indi üllatunud ja heatahtlik küsimus. Tõepoolest…

😀

Hommikul ärgates pistsin nina kõigepealt aareautod.ee portaali – uut autot valima – enne kui aru sain, mida teen 😀

 

Üks Mazda 6 seal ongi, mis mulle sobiks. Inimene mõtleb…

Indira pääses oma valutava kiksiga jutule sinna Swedbanki majja, kus enamasti ikka käime – kannatas puurimised-juurimised uhkesti ära – ainult aitäh ja head aega ei tahtnud hästi välja tulla. Küll aga tuli meist Reedaga välja päris adekvaatne analüüs, kui salakaval kraam on märter-ego sadomaso – oleme harjunud ego laksudeks pidama eneseimetlust ja hedonismi – ohvermärterlik ego laamendamine on palju salakavalam. Näitab kõigi abistajaid vägivallatsejatena, armastatuid monsteritena. Karm kraam, jumala ees. Tänan õppetunni eest, läheb kindlapeale vaja. Kohe lõpetatavas käsikirjas on vaja põhjendada, miks potentsiaalsest tantsijannast sai kõigest õnnetu poemüüja stiilis mis-nüüd-mina. Ja ongi olemas! Aitäh, Mirra ja Sinu kutsikate kingitud koolitunnid. Kallikallikalli.

Üle värvitud köögilaua juhtum õpetas ka paljupalju – matsatame kulunud kuuega mööbli keset kööki nii, et laveerime ta ümber, kappi ei pääse – ega tule selle peale, et ilus asi tuleb üle värvida ja köögis sedasi parkida, et ta jalgu ei jää. Nii on siin ilmas kõigi asjadega.

Tänu taevale, et meil on selline vahva väike Soone talu perenaine, nagu Indiisu – Hille Hansol on selle kohta hea väljend: ahne ratsutaja. Ilmselt oleksin muidu mitmeid tunde diivanil Eesti Naist ja Oma Hobu ja juturaamatut lugenud – natuke ikka sain ka 😀 – aga tütretiba ajas mu ratsutama. Seiklesime neljakesi päris kaugele – mööda metsadevahelisi heinamaid peaaegu Estonia järveni – leidsime mõnuga kõik rajad, mida töllakas hüdra siin unustatud minevikus tulutult otsis. Kui Tajataja ei julgenud üle uue truubi minna, siis MinniMannid läksid, sabad seljas – häh! 😀 – moorid tilladitölladi sabas 😀 😀 😀

Uurisime Kumma-Saunaküla liini talusid – kuna loomi, ka koeri mitte, maarahvas ei pea, oli seda muhe ja muretu teha. Kuldsed puud, suitsevad korstnad, päike, kaklevad pasknäärid, Haua Miku saemehel uus auto, mida meie hobused juba tunnevad – ja uue kraavi kaldal lai bulvar, midapidi ilmselt saab talvel mõnuga ratsutama-suusatama hakata. Hea ja ilus.

Kodus oli mul plaan eile võrguta rulli ümbert maha kerinud hein lindudele-notsudele jagada, puud tuppa tuua, masinatäis pesu pesta – kasvõi selleks, et oma käed eilsest värvist-immutist puhtaks saada – loomad talitada ja kirjutama tormata – metsas mõtteid klaarides, lõdvestudes, emotsioonidest vabanedes – pasknäärid viisid oma pessa ja tirisid jupikesteks 😀 – sündis veel üks romaanipeatükk, mida enne polnud – ent tegelikult võttis koduhaldjas meid Indiga näpu otsa ja näitas ükshaaval ette kõik siiasinna-tiirataara pisiasjad, millele country-granny polnud jõudnud pärast töist nädalavahetust tähelepanu pöörata.

Hobunad said matkajärgse leiva suulistega, nii et suulisi oli vaja pesta – seda tegema minnes avastas Indi, et olin hommikul terve boileritäie sooja vett lasknud nussetiläinud vooliku tõttu vanni taha, mitte sisse – vett lahti keerama minnes leidsin, et liiga lühikese juhtme tõttu on pikendusjuhe saunapõrandal vee sees – ootoot, veel ei ole minu aeg! – ja hobustele ämbritega vett vedades leidsin võrguta rulli laiali sõtkutuna – vedasin üheksa kärutäit kena sööta boksidesse varjule, et seda täis ei essutaks. Homme palus koduhaldjas puulehed kokku riisuda – eks seitse pöialpoissi ja Indi tulevad appi – jalakas ja saared on lagedad. Vean lehed notsudele. Ülehomme oleks mõistlik lauda allapanu välja vahetada kahe heinarulli põhjad on praegu veel selleks sobivad.

Täna tuli öelda mitu eid veel – lisaks hommikul teada olnutele – ei läinud kohtingule ega ristipoja emaga Meie Pubisse mingi kärkunni esitlusele ega ja ega ja ega. Kirjutamise ja-või une aeg pluss Indi kodurahu pole mänguasi. Kuulsin telefonist – vaesekene, küll sa rügad, millal sa ometi puhata saad – ja loomad on sul ka veel… Tänu loomadele ma ju jaksan. Härjapõlvikutega ja kodukollidega moodustame ülihästi toimiva mansa – jälle kontrollitud – ainult Minnit ma hilisõhtul nendega koju üksi ei jäta. Ehkki Indi näeb ja teab neid – ta on alles seitse.

Homme lähen ka Maruusjaga mõnele platsiringile – ta on morn. Ja keeran romaani saba rõõmsalt üles – ma ei väsi kordamast – olen graafikus. Ja ehkki ma praegu kuhugi ei tule – palun kutsuge ikka, et tunneksin – olen olemas, kasvõi pipardava country-grannyna 😀 😀 😀