30. oktoober 2012
29.-30.oktoober
Hommikueine Jaanika juures on parim moodus nädala alustamiseks. Kuna tunnike noorte laiali vedamisest rehvivahetuseni vajas parajakstegemist, veetsime selle võileibade, koogi ja kohviga. Minul olid talle kanamunad, tal mulle – õigemini Minnile – Oona väikseksjäänud eritisoojad saapad. Nii et plikade vahel toimus samuti rehvivahetus 😀
Rehvivahetuses selgus, et esimesel vasakul rattal ongi midagi viga. See uudis pole küll midagi võrreldes hea uudisega, mis tuli Retilt, kes käis täna ultrahelis. Kuna ta hõiskas sellest FBs, ei tee ma ilmselt pattu, kui rõõmustan ka siin – pisike Barbara on sündimas. Võin küll ülitähtsalt meenutada, et teadsin juba tema esimesel rasedusnädalal, et see on tüdruk – ent see pole nii tähtis kui see, et tüdrukud on… tüdrukud. Naised valitsevad uut maailma. Ja minu meelest on see hea märk, et mu esimene lapselaps on plikatirts. Tulgu neid palju. Mis tähendab, et Riks peaks oma elukorralduses mõned korrektiivid tegema. Aga see pole kahjuks emade korraldada…
Kirjad-arved ja eneselaadimine – töödenimekirjade värskendamine ja lugemine on hea korrastaja – eelnesid tavalisele karussellile pesud-puud-koristus. Kui Stella Borealisele „Talv Eedenis“ kirjutasin, küsis emand Kracht, miks nii palju rutiinseid töid. Ma püüan siin neid mitte korrutada. Aga küsimus on sama – miks. Sest päike tõuseb. Sest elu käib. Nii on.
Värskendava küsimusega pöördusime autoteenindusse – mis ratta taga rooli all logiseb, šarniir või amordipüstik? Hoopis õõtshoob, hurraa. Lubati järele vaadata, kustkohast soodsaimalt saab. Et ikka arvete jada toita. Muidu ei saa päike tõusta ega elu käia 😀
Minni sai koos autoga töökoja lae alla sõites alternatiiv-tivolit nautida, mulle tuli Jaanikaga lobisedes – nagu ikka – ootamatu mõte, kuidas elukorraldust seada. Heade sõprade tunnus on, et nendega näiliselt triviaalsetest asjadest vadrates lähevad asjad paika ja muutuvad lihtsaks. Seega helgeks ja hõlmatavaks. Mõtlesin välja, kuidas lahendada Aare jagunemine kodu ja teenistuse vahel ilma, et peaks kauem Alu vahet voorima haledate oi haledate summade eest. Tore oli, aitab küll.
Avastasin, et mul on üle seitse vähekasutatud elektriradikat – huvitav, kuhu need müüki võiks panna? – aga üle olevat 50 rulli silo ma vist müüa ei taha. Sisetunne ei luba.
Enne kui Mari Sumbergi teksti valmis sain, pidin ta küsivale kirjale vastama:
Tahtsin eilseks, kavatsesin täna hommikuks – loodan täna õhtuks – nagu näitab www.aabramihobulausujad.ee Soone talu päevaraamat on mul reibas ora aina kannis – aga kõik on hästi – oma valitud orad 😀 Toon lapse ja meistri “objektidelt” ära, lasen vasaku esiratta üle vaadata, teen õhtuse talituse – ja lõpetan Su teksti 🙂 Kallikalli
Õhtusel talitusel vupsas sokupoiss Tegija lambasulgu. Teda sealt välja kantides tegin end üleni sokuseks – no kuidas üks väike ilus loom küll sedasi lehata saab!? – ja mu tuppa haisedes ütles Indiisu, et lasteaias öeldi, et tal on kitse lõhn. Kes käsib siis lasteaia riietega enne kollektiivi sukeldumist minu sabas lauta ja talli vudida? Me ise ei tunne neid odööre – aga üsna kindel, et lõhname nagu kõndivad loomaaiad. Mis on mõnus ja normaalne. Ja kui keegi mögiseb, nuusutagu vahelduseks iseennast – valema, mürgisema ja ärevama haisuga elukat kui inimene pole planeedil olemaski.
Ja midagi paremat kui täna õhtul sõime, pole Soonel keedetud. Mõningase kappides tuhnimise ja piima kurnamise, kolistamise ja podisemise järel valmis Aarel üllatuslik õhtusöök. Hukatuslik piimakissell. Absoluutselt hukatuslik. Mina sõin kolm portsu. Indiisu, keda Jaanika kutsub Tiramiisuks 😀 , kaks – ja kukkus õhtulugemiseta ümber.
Teisipäeva veedan otsast otsani kättemaksukontoris.
Huuh, fataalsed sõnad 😀
Hommikul teatas üks vamp-peitlitest, et tuleb 7.nov – oktoobrirevolutsiooni aastapäeval! – pabereid sisse viima. See on ka kaua oodatud opipäev ja ühtlasi on ammu aeg kohtuda Henry-Oliveri, Lia ja Pilviga. Kui mingitel asjaoludel siiski augu sisse saan, on õnneks 8.nov Jaanika-päev, nii et kõik on hästi.
Kui näitaksin Jaanikale teise uuristaja tänast postitust FB seinal – Sinu laps seisab minu uksel ja arvab, et mina peaks panema riidesse ja tulema temaga tema ära kadunud telefoni otsima ja kui ma ütlen, et ma ei saa seda teha siis keeldub ta oma ema kutsumast kuna ema niigi juba karjus ta peale… Selle kõige peale kirjutad sa oma blogis, et mina olen üks ära hellitatud koduperenaine ja veel ülalpeetav… Jah ma võin seda kõike olla aga minu lapsed ei tule kunagi sinu uksele selle jaoks olen neil mina olemas!!!! Mina saan lubada omale lapsi sest mina olen valmis ka neid kasvatama ja nende eest vastutama!!!
– ütleks Jaanika midagi vaimukalt mahlast ja ilmselt ka roppu. Selle ütlemise sisu oleks, et keegi ei saa mind solvata – solvaja solvamine on solvaja sees ja tema isiklik asi ning kui ma seda oma sisemusse istutan, alles siis on see minu asi – mitte keegi ei käsi tundmatut kaost ja elusisutust endasse võtta – ma ei tea selle räpa tausta ega tagamaad, polegi minu asi teada – oluline on mitte ise määrduda – kui seda endale ligi lasen, on see minus leiduva samalaadse räpa peegeldus – mitte mingisugust essu pole arukas paljundada – järelikult ei kitu ma ka oma kullakallile nõiamoorile, et siinkandis on üks nüri nõel ühe koha peale hüppama jäänud – plärradiplärradiplärradi – mul pole õnnekombel hetkel ühtki konnasilma, mille peal see keksida võiks, nii et pole põhjust teiste inimeste energiavaegust imetada, nende inetusi endale ligi lastes. Nii ütleks Jaanika 😀
Ja ongi nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – kirjutan siinsest tantsijannast Olgast, kes on ujedalt tuline nagu gasell – ja hoian üht silma lambakoplil, Elfriide tundub poegima hakkavat, teist silma hobukoplil – hommikul näis, et musimoor indleb, loodetavasti siiski vaid tuulutas pärast pissimist tutti, vats on nii titelastjas, vaevalt ta end nii matrjoonaks mugida on suutnud, et küljed lausa liiguvad…
Tänan oma loomi kõige hea eest – ainult head ja puhast, helget ja kuldvalget neilt tulebki. Nad tasakaalustavad kõiki inimlikke agasid ja ebasid. Ja näe, mida ütleb Avesta: „Päikese päev kuulub kõige elava kaitsmisele ja kõige elava eest hoolitsemisele. Päev on seotud loomade ja nende eest hoolitsemise, karjakasvatuse, ka varanduse kogumise ja teiste juhtimisega. Tee materiaalseid plaane ja hoolitse maiste hüvede eest. Liigu aktiivselt oma eesmärgi poole. Ole helde ja lhke, suhtu heatahtlikult kõigesse elavasse. Palveta lahkunud esivanemate eest. Päeva suurim patt on tülitsemine. Ole mõtetelt võimalikult puhas ja hoia oma emotsioonid kontrolli all, vastasel juhul vigastad oma astraalkeha… Kui loomad sind hellitavad, linnud istuvad õlale ning näed palju loomi, on oodata abi ja soosingut…“
Ahoo! 😀
Lähipäevil tuleb Tartust Katrin, mu vanaisa Aleksander Vatmanni vennatütar Kai, Raili Floridast, Kerli, helistan Piretile-Kaupole – orkaan USAs polnud nii hull kui kardeti – ja kõik on väga hästi. Alati. Kuande.