14. november 2012
12.-14.november
Lutipudel ja labidas… Sellise pealkirjaga romaan ootab kirjutamist. Paraku tekib ka peatükke juurde. Kaks ööpäeva lutti ja süstalt, ute lüpsmist ja lootust. Kaksikud on nüüd kahe ristiga loodusliku kivi all. Vaatamata lüpsmisele – endale suhu ja silma, teda kinni hoidvale Aarele säärikusse, meile mõlemale taskusse – oli ja jäi lamba udar kaheks tuliseks telliskiviks ja lihunik on tulemas. Ehkki talledest tugevam oli eile õhtul pärast süstimist ja lutitamist ja lutitamist ja lutitamist jalul ja uudistas kõbinal majapidamist, kustus ta hommikul. Aamen.
Armasta, aga ära lase oma armastusel manduda abieluks. Tee tööd -sest töö on vajalik- aga ära lase tööl muutuda oma elu sisuks. Jäägu sinu elu keskmesse mäng. Olgu töö vaid vahend mänguni jõudmiseks. Tööta kontoris, tehases või poes, aga olgu sul mahti ka mängida. Ära lase oma elul muutuda rutiiniks, sest elu eesmärk on mäng! OSHO
Võõraste deemonitega sebimine ei ole õige. Võid nendega kogu oma hea tahte juures pihta saada. Täna öösel, kui minu juurde kurjade vaimude peletamiseks ikooni järele tuldi, läksid lambad laudas paanikasse ja tallasid tallesid. Üks läks Isa juurde tagasi, teise tõin tuppa poputamisele – vett-piima ja seleeni-vitamiinisüste. Ema röögib akna taga. Palvetan.
Ja kirjutan Deemonitest, mis on tutvustamist ja tunnustamist väärt. Eile, kui poolteist tonni vilja ja jahu oli Kodilast kodulasse tiritud, sõitsin Tallinnasse Ain Mäeotsa uut filmi „Deemonid“ vaatama. Oli nii sügavalt läbi tunnetatud, isiklik ja samas üldinimlik suursaavutus, et publik oli ka kinost väljudes peast segi ega leidnud ust 😀
Tallinna-teel hoiatasin klassivenda, kelle maakodu väravas askeldas tundmatu auto. Ja Tallinnas külastasin Aita poja Kristeri töö heaks kliinik Medemist, millest saan jutustada alles pärast Kristeri töö finišeerumist.
Hommikul just arutlesime, et kui loomi poleks, siis võiks ju söödast-värkidest üle jäävat raha päris hästi olla – aga siis oleks ilmselt ilmavaade ja elulaad sel lainel, et tassiks selle juuksurile ja kosmeetikule, tooks oma naha turule nii protseduuride kui lõunamaareisidena ja see kõik pole kohe päris kindlasti see, mille jaoks sündinud olen.
Ja õigupoolest ei pea ka äbarike tallede jama miskite deemonitega seostama. Kui tulijad on jobud ja elujõuetud, jookseb kari neist üle ja kogu müstika. Igal aastal on mõni Isa juurde tagasi läinud – kes pole lootekestast välja pääsenud, kes on võrreldes kaksikuga lootusetult niru, kes saab koeralt rappida, kes vanalt jääralt, kes ja kes ja kes. Tean paljusid lautasid, kus läheb igal aastal üle poole nii kitse kui lambatalledest tagasi Sinna. Nii on. Ahoo.
Üksjagu suur kunst on hädaldava lamba saatel erialatööd teha, üks silm tuppatoodud jõuetul tallel. See, kes Isa juurde läks, andis Indiisule kogemuse – tütreke nägi Äralendu pealt. Üks väike pisar tuli – ent siis saabus rahu ja vaikus. Ta ütles ise – see hing tuleb varsti tagasi. Aamen. Selge, et hing kiunatab sellistel puhkudel. Ja siis ohkab sügavalt sisse-välja… Aga – sellise elu ma valisin. Igas mõttes. Nii et lõuad pidada ja edasi teenida. Ja Teenida.
Ja süütundega võidelda – kas ma oleksin kribu päästnud, kui toonuksin ta varem tuppa, kui poleks eile Tallinnasse läinud, kas, kui või mis… Mõttetu ju. On nagu on. Pärast seleeni-vitamiini süsti teeb allesjäänu mu jope sees nurgas tasakesi häält. Ja ma palvetan.
Käisin Sumbergidega Galeriis lõunal. Erakordselt harmooniline, motiveeritud ja arukas paar, kellega on rääkida tuhandetest asjadest maailmas. Meil on enne reaalset kohtumist olnud ligi kümme müksu, mis on meid sihikindlalt üksteise poole nüginud. Tõin vetapteegist Biodyli, et see oleks kodus alati varuks. Ja toas saatusega tingivale tallele uue lutipudeli. Ajast, mil vasikas oli täis – nagu väljendutakse, kui soolesulgus tekib – jäi vanale lutipudelile nõudepesuvahendi hais ja lutiauk oli megasuur. Agrovarust sain kassidele viimase koti toitu. Minu suureks kergenduseks oli talleke elus, kui paar tundi hiljem koju tormasin.
Kui oleme Minniga kinos käinud, peame Aarega lambaemmet lüpsma – nii selleks, et tallel oleks lambapiim kui selleks, et udarapõletikku ei tekiks kui selleks, et kosunud tallel oleks mingigi võimalus tagasi õue kolida ja kasvada lambaks, mitte minu lapseks. Ennegi seda olnud, aga ilma loikude ja pabulate, heinahunniku ja sabas määgiva talleta majapidamine on kuidagi… Ah, olgu milline iganes – peaasi, et ta jääks. Pole kiire siit sõgedalt planeedilt kuhugi. Meie Isa sai ühe talledest – Ema Maa võiks, palun, mul aidata see tall üles putitada. Palun…
“Eestlanna Pariisis” oli mitmekihiliselt lahe filmielamus. Esiteks film ise. Teiseks õhustik – seda näidati Valtu seltsimajas tärisevalt filmirullilt krõbiseva heliga – romantiline.Eks teatud mõttes ole ka kivikõva udaraga ute lüpsmine romantiline…
Õhtul oli tall jalul, määgis ja kõbistas mööda majapidamist ringi. Öösel pool viis oli väga nõrk – sõi küll, aga nii jõuetult-jõuetult. Putitasin ja süstisin, aga siis juba teadsin, et ta lahkub. Hommikul kell seitse ütlesime lühikeseks jäänud elukesele hüvasti ja läksime hauda kaevama. Eilne Velleste-visiit ütles, et Elfriide udarast ei saa enam kunagi asja – võib küll kaks korda kaks talle aastas meile kööki üles kasvatamiseks sünnitada, aga… homme tuleb Gunnar.
Järgi jäi neid…
Nii on. Täna viime Minniga Margotile Tegija tagasi – kädistab igavledes mööda koplit ringi, kedagi pole panna, sest Pille ja Nunnu on ära pandud. Kusjuures tiine Tissu ei talu tiineid kitsesid – Aare mõtles juba välja, kuidas laut niimoodi ümber seada, et kõigil on loomadele turvalised ja lüpsjale mugavad omaette sulud. Ei miskit erilist – uks tuleb teise seina tõsta 😀
Kui olime Minniga mõlemad kaksikud matnud ja loodusliku kahe ristiga kiviga katnud, sai kerge ja helge. Indiisu küsis, kas mina nutsin tallede pärast, kui laps olin. Nentisin, et ma ei teadnud lapsena talledest midagi – seega olid mul olemata looduse ja loomadega koos elava lapse rõõmud ja kurbused, teadmised ja osadus. Indiuks teatas, et valib ikkagi selle koos ja osaduses variandi. Lambaid sünnib aina juurdejuurdejuurde. Ning ka Jaanika ütles, et neile kahele ja ka nende emale ja isale antakse vägagi varsti – kosmilises mõõtkavas – võimalus meie hulka taas kehastuda. Tere tulemast! Ootame avali südametega.
Ootame külla ka Ingat, kelle karjast kolm aastat tagasi minu kari algas. Kirjutas just, et sääraste juhtumite ja kuhjumise ja väsimuse tõttu lõpetas lambapidamise ära. Koos eraeluuperpallidega reastus liiga palju hulle poegimisi ja nii ta loobus laskmast loomadel ennast pidada. Ma jaksan veel. Ehkki Hiiumaalt alanud ja leviv võimas magnettorm solgutab mindki. Ei viitsi kirjeldada. Teeb hullemaks.
Mitmetel mu tundlikel sõpradel on füüsiliselt kehv olla – pead käivad ringi, närvid helendavad jne jne – me teame, mis see on. Aga meid hämmastavad läbi raudposti lahkuvad metallaasad, mis avavad aedu ja uksi – nii et nii post kui aas on terve. Sest me ei tea veel, kes seda teeb ja mis selle tegemise mõte on.
Nii, Pärnu lehele Deemonid saadetud, postist Kreeda ja Mai-Agate uus raamat saadud, Andrus kirjutatud ja ülevaatamiseks saadetud, Kättemaksukontori 13 fileest tahan end ka täna läbi närida, et see niijanaanumber eest ära saada. Ei, ma ei ole robot – kirjutatavatesse teemadesse sukeldumine ei lase kurbusesse eksida. Seda pole vaja. Ei mu siin- ega sealpoolsetel kallitel.
Gling-gling…