12. jaanuar 2013
12.1
Krussis juhe. Võõras sitt. Palgivirnaga kaasnev okastraat ja oksaräga. Tänase päeva otsesed ja sümboolsed märksõnad. Krussis juhe on selline saunanurka heidetud pikendusjuhe, millel on sees kümneid sõlmi, mis on külmast kange – käib oma krussisusega närvidele ja sa pole teda ise sinna krousinud. Lahtiharutama hakates virutad teist jalaga õue peale sirgu, kipud omaette türatama ja mökitama ja asi ei hakka hargnema, kuni oled vihane. Kui viha hakkab transformeeruma, muutuvad liigutused sujuvaks, pärast sõlmede lahtiharutamist saad juhet poolile kerides kätte õige rütmi ja sõrmedeasetuse – saabub siinjapraeguseisund ning harutuse-harjutuse lõpetuseks annad rõõmsalt juhtmerullile tere ja ongi suur hulk valgust toodetud. Võõra ja oma sita vahe ilmutas end täna, kui hobuste boksides allapanu pealt hanguga öiseid hunnikuid kokku korjasin. Tajusin iga hobuse hunnikutega askeldades selgelt nende seisundeid-meeleolusid-olemust – kõlab ogaralt jah, aga nii on – ja meenus, kuidas üks mu lastest siit vihaselt minema pühkides käratas, et tal on võõra sita orjamisest siiber. Orjamine ja võõras kui nähtused ajavad juba iseenesest siibrisse. Pruugib pühendumine ja osadus tekitada – ja ükski töö pole must ega alandav. Korduvalt kontrollitud. Ja siis kes meist ei tahaks kohe saagi käivitades saavutada uhke palgivirna – veel parem, kui kohe oleks valmis tulevane grillmaja ja küttepuude riit, eks ole. Paraku tuleb kõigepealt puude küljest ammuste omanike okastraat maha harutada, siis puud võimalikult nii langetada, et püstijääjad kannatada ei saaks, siis laasida, tükeldada, raiuda… Vot ei ole siin ilmas ideaalmaastikke – me loome neid ning ainus võimalus õnnelik olla on iga protsessi ja protseduuri nautida. Jah, ka mina tahaksin hobustega tegelda ratsutades ja neid kallistades-kammides – tegelikult on põhisuhtlemine hoopis sita kaudu ja sööta soetades-makstes-vinnates. Ning arveid kirjutada ja pangaarvete täitumist naudiksin meeleldi, paraku on vaja rohkem arveid maksta ja sisse-välja-arvete üha valjemini karjuvat erinevust taluda. Nii on. Ja on ka nii, et mina pean ikka kõigi tuju üleval hoidma, orgunnima ja hankima, jälgima ja korraldama, ehkki tahaksin võib-olla diivanil raamatut lugeda. Hehee, eile ütles Minni, et minagi olin ükskord päevavaras – ta on ühe korra näinud, et ma jäin päeval magama, ajakiri näo peal. Ups. No vot ja siis, artikleid koostades-reastades, autoremonti orgunnides ja juhtmete-sita-puudelangetamisega jamades saadki sellise kirja:
|
Tere keskööd, Kata,
Nüüd on lugu nõndaviisi, et pean sinuga kõnelema ausalt ja otsekoheselt kui revolutsionäär revolutsionääriga. Olen siin nüüd rohkem kui nädalakese omaenese põrgutules põlenud ja puhastus näikse tasapisi toimivat koos lootusega, et uus Kevad minugi jaoks ka sel aastal tärkamas!:)
Südamelt ära koht on aga see, et mõtlesin ja mõtlesin, haiguse sügavamasse olemusse kaevudes kasutasin ka oma super teadjanaise abi ja kõige muu kõrval selgus ka see, et pitsitustunne kopsude alaosas ning surve päikesepõimikus, mis kõik ligi kuu tunda andnud, on märk sellest, et ma ei aja hetkel õiget asja.
Kati, ma tunnen, et see raamatu asi ei ole praegu õige asi. Päris kindlasti ei ole minu poolt vaadates see seda ja olen seda tegelikult kogu aeg tundnud, kuid üritasin end suruda ja sinule alistuda, kuid tulemused ei ole pehmelt öeldes just head.
Ma ei kahtle, et idee on hea, mis keegi su hobulausujatest sõnumiedastaja oli aga nagu sulle juba sügisel kirjutasin ja palusin, et mind takka ei kiirustaks, nii tunnen ka täna.
Jah, ma olen valmis tunnistama, et olen pikkade juhtmetega ja paljud protsessid küpsevad minus pikka, vahel kohe väga pikka aega aga nii see lihtsalt on. Praegu oli ka nii, et sisuliselt juba me teisel kohtumisel ma köksisin ja kuna ikka ei kuulanud omaenese sisetunnet, siis sain täislitaka. (Loomulikult pole see kogu haiguse tekke ega olemuse põhjus)
Samas pean praegu valiku tegema, kas jätkan eneseahistamist ja jõuga survestamist ja riskin järgmise isikliku disharmooniaga või loobun. Loobumine on minu poolt vaadates hetkel ainuõige.
Ma ei tea, kas projektist üldse loobuda või see tähtajatult kinni külmutada aga sel juhul täiega tähtajatult, sest ma ei ole valmis mingigi ajamärgiga end praegu survestama ega siduma ja südamest palun, et ka sina seda ei teeks.
Mu elus on olnud erinevaid loomeprotsesse, mis rahuliku tiinuse ja küpsemise korral on andnud suurepäraseid tulemeid aga on ka mõned ebaõnnestumised, mis sageli ongi just tingitud närvilisest ja süütunnetele baseeruvast alistumisest ja kiirustamisest…
Ausalt öeldes ma ei tahaks pikemalt selgitada ega end süütundeliselt õigustada aga ma siiski jään praegu enesele kindlaks: Ma loobun, sest mul puudub praegu veel igasugune terviku nägemine ja tunnetamine aga ilma selleta ei ole ma nõus asjaga tegelema.
Mõistan sind, kui oled maruvihane, kurb, nördinud, pettunud…Kõik on inimlik ja on õige ning arusaadav ja nii lihtsalt on.
Mu elus on praegu ümberreastumise aeg – seda ma tunnen ja tunnistan ja kuigi see ei pruugi igas hetkes olla väga mugav, siis samas mulle see meeldib ja omamoodi naudin seda. Naudin sisemist vaikelu ja küpsemist, mil ei vaja liig aktiivset suhtlemist enese ümber, ei vaja ega soovi liigset tähelepanu, vaid pigem naudin sissepoole kooldumist ja kõrgustesse kasvamist. Uusi selgusi ja horisonte, mille poole liikuda.
Kindlasti, päris kindlasti tuleb raamatute ja nende kirjutamise aeg mu ellu aga see peab toimuma ja väljaarenema kuidagi loomulikult ja sujuvalt nigut toimub palju juba enne lapse füüsilist eostamist ja sealt siis edasi…
Loodan sinu mõistmisvõimele ja heatahtlikusele ja kui on, et on, siis küll see või midagi muud kord tuleb…vbl ka me ühisloominguna aga laseme palun sel loomulikult areneda ja laseme praegu selle valla…
Ma olen oma otsuses kindel – see pole sündinud jõuetuse ega haiguse tagajärjel hetkeemotsioonist, vaid ka see otsus on kaalutletud ja hoolikalt läbi tunnetatud ning vastutan selle valiku eest oma südametunnistusega.
Õnneks ei ole ka lepinguid sõlmitud.
Päikese ja Armastusega
|
11:27 (0 minutit tagasi)
|
|
||
|
Kullake,
kirjutan senikogunenu siiski üles ja saadan ka Sulle.
Pole siin miskit pahandada ega kurvastada – on nagu on.
Olen täiesti veendunud, et raamat sünnib kindlasti.
Kallistan.
Katja
Mis ma nüüd tegema pidin – kiunuma, et kogu maailm solgutab mind nagu seapoisi toapoissi või? Solgutab küll jah. Ise lasen. Mis siis mögiseda. Läksin tagasi õue okste ja pakkudega mässavaid noori pildistama, et sellest oblakast toibuda. Imeline ilm. Punaste põskedega lapsed. Kenad fotod… Jõudsin just Inglikaitse Rita ja uisu-Anna vahendamisega ühele poole, kui oli selge, et seljavalu ei lase Aarel üksi päeva püüda. Sõna „Joonas“ ajas ta koonusesse – mis siis, et atleedipoisil on tehnika ja kogemused ja mis kõik. Niisiis kunstnik Olev Kalbust. Osutus parasjagu ka vabaks ja tulijaks. Aga auto ei osutunud minejaks. Auto ei käivitunud ning lisaks oli õliloik all – karteri tihendid lekivad, genekarihm on ikka vahetamata – ja ma helistasin Ingliste Vaidole, et nõu pidada, kuhu oleks mõistlikem remontima minna, enne kui mootor kokku jookseb ja ma kogu oma olematu raha mootoriõli peale kulutan. Raisk. Vabandust.
Reet lõpetas just Lauraga rakendiharjutused ja sai mind Kalbusse Olevi järele sõidutada. Selleks ajaks oli küll kell juba sada, aga parem seegi kui mitte miski, eks ole. Noored müttasid õues, sain natuke isegi Kaia teksti kirjutada, kirju kirjutada ja rõõmsalt naeratada, kui iga veerand tunni tagant keegi tuppa ilmus – kindaid vahetama, jooma, selga sirutama, tibake vestlema… Ja hakkaski hämarduma. Koos nii külmaga, et panin hobused tavalisest tund aega varem sisse.
Martti Kopelas tsiteeris just siis, kui tundsin, et minu kui seapoisi toapoisi juhe hakkab ikkagi vaatamata püüdlikule viharavile kortsu tõmbuma:
Kui suudad armastust näha kõiges, mida koged, annad seda edasi puudutuse, sõnade, silmade ning tunnetega… siis ühe armastuseteoga tühistad sa tuhandeid madalama sagedusega tegusid.
— Sanaya Roman ”Elamine rõõmus”
Meeletu töö – eriti kui vastu töötatakse.
Viisin Olevi Raplasse pruudi juurde, käisin ise Maximas ja muigasin laupäevaõhtuste ostlejate pilkude üle, kui nad põrnitsesid Olevit minu kotte ja kaljaplänni kandmas ja mind ennast lihunik Gunnariga tolle vastsündinud pojast ja koeratoidust, Aare seljast ja külmast ilmast lobisemas. Palun jah, nii elangi.
Retid lasid end nii kaua oodata, et lapsed muutusid juba virilaks. Reti sai Tallinna New-Yorkerist ilusa jope, oli jälle blond ja kõik noored sõitsid kuhugi Raikküla ja Märjamaa vahele järjekordse kõllikasti järele – veebruarikuu noorte disko jaoks vaja. Kasutasin tunnikest üksindust…Garfieldi filmi vaatamiseks – kui Oja Pets poleks teles säärane molu, võiks tema dubleeritud filmi sajaga nautida, kõik näitlejatööd on maitsvad. Tõrv meepotis.
Nonii, lapsed tulid. Sauna. Homme tuleb Olev Raplast Ööbiku uulitsast pakkudega müdistama tuua, Kaiale tekst saata, õhtupoolikul Aleksander bussile ja Olev Kalbusse viia, vahepeal Aare viia-tuua – ai, aga tema selg? – ja õhtul uut Tolgi-seriaali vaadata. Oravaratas, oravaratas…