12. veebruar 2013
Ja ideed tulevad pahinal. Hobused saavad tänu maaparandusprojektile suure koplinurga juurde, milles olev tiik lahendab suvise jootmisprobla. Kuused jäävad varjuks ka. Talgute korras tehtav kivikorje korrastab nii suure lapi koplist kui katab painava prügimäe lõplikult. Riksule teen ettepaneku kaheteljelise kombitreiku patenteerimiseks. Kui grillpaviljon teha sihilikult eriliiki-jämedusega palkidest, saab erakordselt lustaka tulemuse. Kui köögipõrandale lauad panna, pole vaja mitte vähemaks võtta, vaid juurde panna – hui ennast jälle siitkaudu Hiinasse kaevata, nagu Lius. Ma tean, et nii ei tehta. Ja muud taolist täiesti ebakonventsionaalset, mida ei tehta. Mu noored üritavad mind ühe väga kauase sõbraga, kes neile meeldib, paaritada – aga ma pole enam aretuseks sobivas eas ja vuhvelämber igas jalas ja käes teeb patoloogiliselt ettevaatlikuks. Olen muutunud reipaks kutiks, kes kavandab veidraid ehitusi-korraldusi-arendusi, mille puhul on tüsilik meeskomponent välja lülitatud. Täna tõmbasin autoga koormarihma abil, mille Remo rullide ümber tõmbas, ülemise rea heinarulle alumiste pealt alla. Üht ei saanud liikvele, sellel tõmbasin alumise alt ära.
Pakkisin Reti väikseksjäänud riided lahti – kõik sellised, mida ma küll ilmaski ise ei ostaks, täpsemalt küll ma ei ostagi ju riideid – aga nüüd, kus nad juba siin on, hea meel – sobivad ratsutamiseks ja trenniks, kodus ja väljas asjatamiseks – üsna minu stiil. Ehkki ma ei saa aru, miks Reti arvab, et ta pärast sünnitust endisse suurusse ei tõmbu… Samas on ju vahva koos emadusega ka uute riiete ajajärku alustada… Selline naljakas mitteminulik teema. Riided. 😀
Jätsin õhtul kolm kõnet vastu võtmata. Ma ei taha anda seda, mida ma anda ei taha. Ma ei taha kuulata joogiseid kahsõpru. Ja ei taha kuulda, kuidas mõni noor abielumees üritab ennast siia kaubelda. Jajaa, nii ongi. Väga ilusa naise kena, aga luuserist mees – ilmselt vajab eneseteadvuse kehutamist, aga Soonel seda küll ei jagata. Tahan hoopis kaerahelbeputru – ja hakkan nüüd kell kümme õhtul seda keetma ka. Vot nii.
Öösel kell kolm tegelesin Ho’oponopono ja tuhandete teiste õpetajate stiilis loitsuga – anna mulle andeks, ma armastan sind. Mõtlesin seda püüdlikku mõtet kõigi suunas, kellelt olen võimatut nõudnud – igal inimesel on võimete piirid. Võime mõelda, et me oleme neile ju nii palju võimalusi andnud, nende heaks nii palju teinud – aga see on vaade meie seisukohast – pole võimeid, ei saa ka antut-tehtut vastu võtta. Pigem vastupidi. Kui näitad inimliigi seas uustulnukale vaimumaailma, tsivilisatsiooni ja kultuuri, ajad ta hullu segadusse, mis teeb hirmunult haigeks ja vihaselt trotslikuks. Kui nõuad laialivalgunu käest sõnapidamist, võid jäädagi jonnima – ikka kohtad suletud ust. Ja kui seda tead, mida sa siis üllatud ja õiendad?
Varahommikul nägin kasside tseremooniat. Tüübid laekusid õuest hiiri püüdmast, sõid kõhud täis – ja kõik neli kõndisid väga tähtsalt esikupeegli eest läbi. Kenitlesid ja kekutasid, imetlesid ja tervitasid iseennast – ja kerisid magama. Mjäu 😀
Hommikuse talituse ajal õnnestus mul hiiglaslikule rotile aida ees pangega pihta saada. Lasin koerad lahti ja need tegid temast pärast ülemeelikut mängu hommikusöögi kahele. Ühe pardiga on pahasti – kirest pime Donald on talle ilmselt liiga teinud – tundub koertele minevat – ent tema häguses pilgus oli sõnum. Kui hobusekoppel laieneb tiigi taha, tuleb tiigikaldale lattidest pardimajake ehitada ja suveks pardid sinna vabalt sigima lasta. Okei. Teen.
Mida ma siis teen, kui Remo otsib tagajärjetult pikendusjuhet, mille poisid pärast tiskut t…teabkuhu panid? Selge, et vihastan – aga saan sellest tööga üle. Nii teadliku viharavitööga kui Anne-Marile lugude täienduste ja piltide saatmisega ja homse Tallinna-päeva korraldamisega jajaja. Hirmsa unega võideldes, oh aeg küll.
Kuni Remo saagis ära tohutu virna puid, tegin siiski lõunauinaku – hea turvaline on end päeval välja magada, kui meeshing toimib majas – ja hommikul taas kell viis tõusta. Vastlakuklid osutusid Raplas defkaks – Maxima 0, Säästukas 0, Konsum 0, Karman 0 – alles Rappeli Selverist leidsime Indiga mustika ja vaarika moosiga kuklid, mida sõime Retu ja Mihkliga – nende poolt oli rosolje, meie poolt titele pissipott. Koju tõime ühtteist naiselikku – uute seakünade tihendamise silikoon, väike tähikotsik drellile, saeõli ja bensiin… Aga toimetulek ja ettemõtlemine ongi naiselik!
Me ei jaksanud heinarulle ülesmäge lükata. Homme on kolm lahendust – lumesahk, Reimo, Kaupo. Proovime. Lahendus on alati olemas. Ja homme lähme külla Mehhiko Soorebastele, raamatuesitlusele, Mirjamiga lõunale ja Henri Oliveriga lobisema – ning siis koos Jaanikaga koju. Tuleb mõnustegus päev.