15.-17.märts

Täna on minu vanimal tütrel tähtaeg. Ussiprintsess hakkab ilmale tulema… Ja nagu mul kenaks kombeks, kõrvutan ikka teiste pereliikmete ehk siis loomadega. Ühel utel on sabaalune selline, et kui autotäie noortega eile Tallinnast kultuuripäeva veetmast naasime, hüüatasin spontaanselt – vaadake, milline vitt! – pardon, Soone Saara, mis teha 😀 – ja ikka ei midagi. Reet rabas mind täna hommikul ilmutusega, et Retu toob lapse ilmale lihavõttepühapäeval. Siis on sama värk nagu mul Brigitaga – igal pühapäeval valehäired ja lõpuks neljakilone pikkade küüntega laps, kes on igavusest käeseljad villi lutsinud. Ikka on hästi.

Olulised-erilised viis päeva on kogu inimkonnal – Avesta null-aasta on käsil. Kai Tamm: Avesta aasta viit viimast päeva nimetatakse kurbuse, leina ja pisarate aastaks. Leinatakse harmoonia kaotust maailmas ja mälestatakse viit rassi, kes on sellega seotud. Laupäeval mälestati esimest, sinist rassi, keda võib vaadelda kui Maa aborigeene. Nad olid semiidi rahvuse, iidse Assüüri elanike sumerite, meie päevil araablaste ja juutide esivanemad. Sinine rass andis inimestele arvude süsteemi, teadusliku analüüsi ja valemid, mis kirjeldavad kõiki ilminguid. Sinise rassi patt on reeturlikkus, vale, tõest ära pööramine, jumala ja saatana üheaegne teenimine, vaheltkasuvõtmine, mis kokkuvõtteks tõi maailma haigused ja kurjuse. Et Maa kaosest välja tuua, oli vaja teiste rasside vahelesegamist. Eile oli näoga lõunasse palvetamise päev – et elus poleks tõe rüvetamist, kahekeelsust ega kahepalgelisust.

Eile aitas Ritsikas mul Indira telefoni üles leida. Üleeile õhtul, kui Karekas meil lastele ja noortele pannokisid küpsetas, avastasin, et pole teisipäevast saadik Indi telefoniga kohtunud. Välja lülitatud… Eile hommikul kurtsin Juliet Mafiosale, et jama on. Misjärel kõndisin sirgelt hangekukkunud telefoni juurde – valges kotis ja seest üleni härmas. Aarel õnnestus eile õhtul see isegi käima nibida, hommikuks oli jälle surnt. Vähemasti on numbrid kaardi peal alles ja kaart töötab. Ütleb optimist. Kott, kett ja kaart on alles. Enne kooli uut ei osta – Võrtsu laager ja muud suurepärased kohad ootavad muidugi loendamatute tefelliinode uputamisi, aga mitte minu raha eest.

Reede algas ühe ajakirjateksti vormistamise-saatmisega – oh issand, et enam mingeid nurimõistmisi ja kontseptuaalseid kataklüsme ei tuleks. Reedehommikune loomadetalitus käis koos tütardega – nad harjasid kabjalisi ja tegime ohtrasti pilti – ja pärast sellist idülli on eriti morn ikka veel miinuskahekümnelistesse hommikutesse üksinda sukelduda. Täna, pühapäeval, istus Mötsu tujutuna oma punase lambi all ja lõdises  – Raitar sõitis ilma meieta Taisse? Pekki! Hihii, sõnamäng 😀

Reedel, kuni raamatu viies fail finišeeris, korrastasid Brigita ja Indiisu riidekappi. Iga natukese aja pärast tekib olukord, kus kantakse vaid pealmisi riideid, alumised jäävad väikeseks ja võtavad asjatult ruumi – kuitahes korras kapp ka poleks, korras pole ikka.

Aare jäi oma vabal päikeselisel päeval koju puid lõhkuma, meie tütardega sõitsime Hagudisse. Tahtsin Brigitat ja Anne-Danielat teineteisele tutvustada, mis osutus õigeks otsuseks. Meil oli nii paljust rääkida. Minu tütred ja Rodgersi-poisid mängisid mõnuga. Täpselt õige külaskäik sai kirsiks tordil Anne-Daniela isa Maido,kes seal eesmärgistatud fiskulturaga tegeles – korraldas puumajandust ja mõnules jäist tuult trotsivas kevadpäikeses.

Tartu bussilt nopitud Aleksander ees, kolm tibi sabas, tõime ESPAKist köögi kraani torustiku selle asemele, mis eile õhtul õhku lendas, avastasime Rapla Meiekas – mu lemmikpood, sihuke hipilik teine – et saame Pitale kevadel põhikooli lõpukleidi mitte 200, vaid 12 euro eest – ja ma ostsin talle kaks muhedat hõlsti, mida ma endale lubada ei saanud… nojaa, aga sain ju!

Käisime Retide juurest läbi, saime neilt suure ilusa foto, nii et mu töönurgas on nüüd nende perepilt – kütsime kodus sauna ja nautisime Kareka küpsetatud pannokisid – indiaanipannkooke, mille sees on kõike hästi palju. Vaatamata saunatamisele, sünnituseelsele paistetusele – naha alla kogunenud vedelik on valmis verekaotust kompenseerima teatavasti – ei alanud ussiprintsessi maailmas mingit liikumist.

Indira telefoni otsides, kahju tundes ja ikka eriliselt vastik olles ning hommikul, kui ikka oma viiendas failis koogutasin, juurde juba kaks uut avatud – tuvastasin mornilt, et mul on ületöötamisest, alamagamisest, murelemisest ja ootusärevusest neuroos, ei mingit kahtlust.

Lamba-Inga kirjutas kell viis:  Tere hommikut, Kati!
Tahtsin vaid teada anda ja natuke selgitusi jagada, et Ogalik peaks olema nüüd registris (või saab kohe olema), tema oli sul ilmselt ainuke puhas kihnukas aga see ei tähenda, et teised oleks kuidagi vähem väärtuslikud, võibolla küll geneetilise materjali poolest (mida meie taga ajame) aga loomade osas ju mitte. Nad lihtsalt ei lähe raamatusse. Võibolla kunagi olukord muutub, esialgu me märgime sinna vaid need, kes on nii ema, kui isa liinist algpopulatsiooni loomade järeltulijad. Algpopulatsiooni kuuluvad need, kes on kunagi geeniuurid (seda tehti 3 korda, esimene toimus umbes 10 aastat tagasi) ja kes siis uuringute tulemusel  osutusid kihnu maalammasteks. Nemad on juba meil registris olemas (neid on elus veel üksjagu, üle 30 looma kindlasti). Praegu siis märgime üles nende järglasi.
Kuidas see kõik toimuma hakkab, ei olnud ka mulle päris selge aga praegu siis kogume andmeid, ehk õnnestub kihnukad edaspidi tunnustada tõuks. Kuna vet amet soovib neid tunnustada vaid uue tõuna, meil on tegemist aga vanaga, siis selles osas on vaidlus käinud aastaid. Kasvatajatest osa soovib kohe tõugu, olgu vana või uus aga osa soovib kihnukate tunnustatamist kohe põlise tõuna. Mida meie ametkonnad muidugi ei tee.
Kui sa paaritad Ogalikku puhtaverelise kihnu jääraga, siis lähevad ka tema järglased arvesse. Kuna meie tegevus ei ole veel ametlik, st. et ei saa kasvatajatelt nõuda reeglite täitmist, siis ei ole need soovitused mingil juhul kohustuslikud. Osa kasvatajaid peab reeglitest väga tugevalt kinni, teine osa mitte ja see on kõik OK. Igaüks saab valida, millise tee valib, kas hakkab säilitajaks või lihtsalt kihnukate pidajaks, mõlemad on OK. Nüüd oli pikk, lohisev ja igav jutt

Ei olnud midagi. Üks võimalik ilmanägemise-loomapidamise moodus. Koos kõigi naljakate ja natuke näotute vahejuhtumitega, mis klaarivad õhku ja viivad edasi. Inimesi. Koos lammastega. Mää. Sõitsime Brigita-Aleksanni-Minni-Aarega Tallinnasse. Vaatasime Solarises Limon ja Orange multikat. Issandapüss, muidugi jäin selle keskel korraks magama – aga siiski mitte nii kauaks, et analüüsida ei suudaks 😀 Kahe filmi vahel sõime puuvilju ja idusid – pöörane värskeisu on – tahaks närida viis meetrit kuusekasve korraga, kui ometi ööd soojemad kui miinus kakskümmend oleksid…

Kohtumõistjad osutusid palju sügavamaks-erilisemaks-tihedamaks teoseks kui lootsin – kõik, millest Kõurik toona, kui Peter Murdmaaga temast Pärnus lugu tegime, rääkis, oligi nii. Ehkki siis tundus ulmena.

Pärast filme – peadpidi pilvis – kohtasime poissi, kes kasvas Vehendis koos minu lastega üles – oli palga mõttes üle lastud, kakluse eest aresti viidud, seal võlakirjale alla kirjutama sunnitud puhmas ja kriim – ise päris laps alles…

Oh armas, kallis kodu… Kõik loomad tulid meie naastes tervitama – koerad ja kassid, lambad ja hobud – emmeeeee! Jah, see on ainumõeldav elulaad.

Kodu korda – tormasime hommikul siit igas suunas – Karekas Läände, meie Põhja – laiali nii, et nõud jäid pesemata ja tolm võtmata – aga mina nii ei saa -, koos lastega toit valmis, ahjud soojaks, õhtune talitus, siis Brigita Reti juurde – pärast kuulsin lastelt, et sel ajal, kui ära olin, näitas Reporter mind ja loomi ja sinna vahele purjus luuserit, kes röhkis, kuidas teda Soonel tööle sunniti ja loomast madalamaks peeti. Hea, et ma seda korinat enne varavaravara tuttu ronimist ei kuulnud, ptüi, rotirosin!

Pühapäev algas hommikuse virtuaalkallistusega Kõurikuga – Kadri on Patagonias uut filmi loomas, tunnustasin tema Kohtumõistjaid ja oli väga hea. Sitta sellest, et asjalike-edasiviivate vestluste kõrvale nägin Reporterist ka ise seda kämbut, kes millegipärast ikka ja jälle arhiividest välja korjatakse. Kui kaua veel ta minu kodu ja pere taustal eetris ruigab ja energeetiliselt minuga seondub???

„Väitsid, et ise tead, mida teed? Tore on. Oled nüüd Kanal2 Reporteris paar õhtut purjuspäi halanud, kuidas elementaarse eluga toime ei tulnud, sest igasuguste oskusteta beibele käib väärikas elu üle jõu. Kui ullikese troonile tõstad ja teenimatult kuningaks kroonid, ei oska tema armetuke ikka muud kui püksi teha ja põgeneda – ja siis pehmel keelel lällata, kuidas temakest kuluka koduloomana peeti. Piinlik lugu, pupsik.
Ebameeldiv on näha end Sinuga arhiivisalvestustes seotuna. Veel ebameeldivam on olla energeetiliselt seotud. Kuni Sa lastelt ja majapidamiselt varastatud ja endasse investeeritud summasid ei tagasta, sellest jälgist sidemest lahti ei saa.
Kahtlemata ma tean, et Su teenistus saab ilmselt umbes võrdses osas maha joodud ja inkassodele-täituritele makstud. Aga see ei ole minu probleem. Minu probleem on 900 eurot, mille röövimise tunnistajate juuresolekul omaks võtsid. Ja kokku 3000 ühikut Sinu tekitatud lünka, mida Sa ise väga hästi tead, kuidas meile kaela keerasid. Ülejäänud summasid võiks aegade lõpuni oodata.
Muidugi tuleb Sinult vastuseks järjekordne kirjavigane römin.
Aga ma ei saa hoiatamata jätta – kui ülekanded KOHE laekuma ei hakka ja energeetiline paine seega järele ei anna, kasutan kaht radikaalset meetodit. Advokaati, kellega edaspidi meeldivaid finantskohtumisi veetma hakkad – ja lisaks seni kokku käkerdatule ka kohtukulud kaela saad. Ja-või toredaid turskeid tegijaid, kes Sulle perioodiliselt unejuttu käivad lugemas, pampersit vahetavad ja ninnut pühivad, kuni kohustused täidetud. Nägin televiisorist, et Sul pole ei au ega väärikust, mõistust ega mehelikkust, seega tuleb kõnelda arale ja rumalale olendile mõistetavas ja vastupandamatus keeles.
Kahju, aga mis teha.“

Jaa, ma tean, et peaksin ilmselt loobuma totaalse luuseri käest üldse midagi tagasi saamast. Aga… Mnjah. FBs kirjutas keegi lupard:

palju õnne sünnipäevaks soovib arved ega need mehed kõik nii viletsad ka eiole tepole õigega veel saunas käinudVormi algus

 

·

Kati Saara Vatmann Arved, kõigepealt sünnib kevad, siis Avesta uus aasta – ja siis Tammepuu päeval mina ka. Teie kirjakene räägib ise enda eest. Pidasin aru, kas eilsest Kanal2 Reporteri lõigust ajendatud suurustamine ära kustutada või alles jätta. Õnnetu alkomähkurist iga-ala-luuser T.A. kaebles, et oli igapäevaseid talutöid teha püüdes loomadest madalam. Oli tõesti. Kahju küll. Ega mulle meeldi oma elust ammu välja kasitud keradega beibega ühelgi moel seotud olla – ei telearhiivi materjalides, mida üha välja kaevatakse, ei seeläbi, et tema jõuetut röminat pikitakse minu talus filmitud ilusate-elusate kaadrite vahele. Olnud. Ammendunud. Ent miskil põhjusel on ikka veel vaja seda kaduvikulist õnnetukest ajulagedatelt viinaväljadelt välja kaevata. Ju siis peab veel viharavi tegema… Niisiis jätan ka arvedi möögamise õpetuseks alles. Kena pühapäeva, mil mõni kütab, mõni ehitab, mõni põletab ja mõni rüvetab sauna…

Ma ei saa tõesti aru, miks on vaja seda sitta aina pööritada. Vahustatud sitt… Inga kirjutas Tõstamaa tagant, mis sõnumi Eesti võis laliseva lupardi möginast ammutada: „Järelvaatasin Reporterit, ma ütleks selle peale, et Terminaator võiks hädaldamise asemel olla tänulik, et teda lemmikloomanagi peeti, kas ta sedagi väärt oli 🙂

Toon alati näited Kihnu naistest, kes kogu majapidamist veavad ja on harjunud oma lontudega, kes merel kala püüavad ja seda viinaga alla kugistavad või üldse merele jäävadki, kust nad tagasi ei tule. Kogu majapidamine on naiste õlul. Mootorratta puukastis viiakse otsalõppend teispool koju, kui kuskile ripakile jääb, ei saa lasta päris ära ka koolda.
Ja tänu neile naistele püsib see saare elu sellisena nagu ta on juba aastasadu. Kanged mutid ja kolmejalgsetele ei mahu pähe, et me saamegi hakkama kõigega, kui vaja. Sina oled üks neist tugevatest naistest, hulga lapsi ilmale toonud ja üles kasvatanud ja lisaks elatad end ise, oled kirjanik, ajakirjanik ja pole asja, millega sa hakkama ei saaks. Ja ainult tugevamad jäävadki püsima. Kuidas me niikaugele üldse saime? Ikka sellesama tugevusega, mis geenidest kaasa tuleb ja meid miljonite aastate tagant siiamaani on välja vedanud ja püsima jätnud.“

Üheksanda raamatufaili kaudu Jäneda Ille ja Rita Kaljuse juurde küllakäiku meenutades sain tagasi puhtaks.

Avesta ütleb: „Täna on teine kurbuse ja pisarate päev – teisena ilmus Maale kollane rass, kelle esindajad olid hiinlaste ja praeusel ajal kogu mongoliidse rassi esivanemad. Legend räägib, et nad tulid Maale Luige ja Lüüra tähtkujudest. Kollane rass tõi inimkonnale aegade ja kõiksuse harmoonia õpetuse, rituaalsed tegevused, mantika ja kõik ennustamise praktikad, terviklikkuse ja ühtsuse maailmakõiksusega. Kollase rassi patt seisnes selles, et ta kaotas paljud rituaalid, rikkus omavaheliste sõdadega kosmilisi seadusi, hoidis eemale valikust valguse ja pimeduse vahel ning seetõttu peatus oma arengus. Ida poole palvetades tuleb paluda, et ei kalduks valikuis kõrvale valguse ja pimeduse vahel ning et arengus ei oleks seisakuid. On sõnamaagia, looduse stiihiate päev – meditatsioon aitab seosed lahti mõtestada – rahutus ja muretsemine on vabatahtlik probleemidega sidumise moodus, provokatsioonidele ei tohi alluda.“

Kirjutan Kohtumõistjast ja puuviljamultikast, teen bokse ja toidan-ohjeldan lapsi, Reti pärast muid mingit muretunnet pole – rahu hoopis – ja järgmised tööd on kenasti ritta pandud. Tundub, et olen graafikus. Igas mõttes.

Homme on musta rassi päev. Orioni tähtkujust Maale tulnud negriidid tõid inimkonnale tantra, seksuaalenergiate, vaimude ja stiihiatega töötamise teadmised, maagilised rituaalid – patt oli teadlik valik pimedusejõudude kasuks tükkis kannibalismi, musta maagia ja enesekultusega – tuleb kodune palvetamise päev ja tehtud vigade lunastamine tööga. Nagu ikka. Igas mõttes.