18.märts

Käivad mingi absurdifilmi võtted, milles osalemine on huvitav, ent millest ma sooviksin tegelikult ära väljuda. Ma pole ses filmis peaosaline, aga satun pidevatesse episoodilistesse rollidesse, mis lennutavad elukorralduse, tasakaalu ja turvalise rütmilisuse paigast ära. Indi Tomi ema – Sulu Sassi lähisugulane – ütles eile hommikul, et nende ülilasterikkast hõimust on üks onu Heldur lahkunud, matused teisipäeval Tallinnas, aga kui nad Saunakülla Matile  – Sulu Sassi isa – helistasid, ajas see nii hämarat juttu, et vist ei saanud millestki aru. Kuna eile jäin oma isikliku kiirrongi alla, ei jõudnud Saunakülla. Täna lõuna ajal läksime. Mati ei olnud köögis olevast koeratoidukotist Bingole midagi andnud – kaks nädalat täis seisnud kott, koer nagu skelett keti otsas. Tegin karmi otsuse – kui toidaksin täna, peaksin iga päev sinna sõitma, mõne päeva pärast vanale penile uue toidu ostma. Ei. Ilmselt peab see loom koos selle hõimu vanameestega teispoolsusse lahkuma. Sest edasi selgus sedasi, et Helduri lahkumisest ei teadnud Mati midagi, ütles et vend Jaan on oma tagatoas surnud. Et Heldur toob homme kirstu ja viib Jaani kabelisse ja matused on laupäeval. Mis päeval Jaan suri, kuidas see juhtus ja kes ta leidis, Mati ei mäletanud. Ise kõhn, kollakaskahvatu ja… Nojah. Ütlesime Minniga Jaani-onule – ta oli oma sõbraliku alzheimeriga tükkis üks muhe vanamees – hüvasti, Aleksander ei söandanud vaatama tulla. Kui Anule, Taunole ja Tomile ütlesin, et Jaani-onu on oma voodis, ise täitsa surnud, tekkis totaalne kaos – Helduri matus on tõepoolest homme Tallinnas, et Jaan on läinud, kuuldi minult – ja praegu, hilisõhtul, ootavad keegid omaksed Saunakülas kiirabi ja vist ka konstaablit, et surm registreerida ja selgusele jõuda, mis päeval Jaani-onu üldse ärkamata jäi…

Meie sõitsime lastega kummastavast sündmuspaigast – hoidusin hoolega Bingo poole vaatamast – ma ei saa teda siia tuua ega seal teda potitamas käia… Anna andeks, vaene koer, nii on… – Estonia järve äärde. Jooksime mööda järvejääd, nautisime päikest, siis lugesime Reimo vasikanööpsud üle – vahva kari 😀 – naersime kiiresti üle lagendiku silkava rebase üle…

Edasi enam nii helge ja lõbus ei olnud.

Esiteks ei ole mu põhiline leivaema mulle kahe loo ülekannet teinud. Teiseks on Salvadori perenaine, kes paari kuu eest autoavarii tegi ja minult puhkuse sai, kadunud. Ei figureeri fb-s, ei vasta e-kirjale ega sms-ile. Estepona perenaisel on Taanis alles kuu lõpus palgapäev…

Kolmandaks mulle teatati, et Kunda taha kolinud M on treiku müüki pannud – hoiataja ütles, et kui ma nüüd oma kätte ei saa, ei saagi saama, sest… Ah, ma ei taha seda – täiesti loogilist – hoiatust sõnastada. Kui emanda enese käest asja kohta järele pärisin, tuli just selline sõimuvaling, nagu oletasin. Juurde see, et ei minu kasvatatud hobuse edasi müümine ega praegu toimuv pole üldse minu asi, sest me pole temaga abielus, ma olen tema peale kade, et tal nii hästi läheb, kuna ei oska ise majandada ega elada, mõni ime, et keegi minuga ei suhtle ja tänu taevale, et tema enam minu essu oma ellu laskma ei pea, kui teda veel tülitan, viskab tema lusika nurka ja olen talle kogu aeg närvidele käinud, lol on ikka lol olla – nii oligi kirjas… Allah avita. Õnn, et hobusel läks nii hästi, et ta on nüüd Vändra lähistel ilusas ja turvalises tallis hoitud-armastatud-paigas sälg. Treikuga aga… ee… mnjaa… Töövihiku ülesanne jällegi tehtud – heldus, mida karmid ajad ometi inimeste katusega teevad… Ja sõnad ei aita siin midagi.

Onude Mati ja Jaani tares toimuv ja madam M-i üsna ürjetu sõimuvaling sattuski sellisesse kummastavasse resonantsi, et mulle tundus, et nüüd tahaks sellest filmist välja astuda. Õnn on, et kolmapäeval koguneb hulk kauneid naisi siia – ja kõik on hoopis teisiti. Peaks nüüd mingigi raha ka selleks ajaks liikuma – erakonto olukord on hetkel päris paha. Ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla…

Ent alati, kui keegi sulle hinge sülitab, puhub keegi peale ka – Kanal 2 dokumentalist Eda-Liis kirjutas: Ma arvan, et Sinuga salvestatust tuleb iga nädal üks tükike. Tegelikult on mul südamest kahju seda materjali lõigata ja tükitada. Kati Saara miks keegi pole teinud sinust doki? Üksikutel lausetel pole kunagi sellist jõudu ja mõttetugevust ning paljudele ei jõua nii lõigates tegelik mõte üldse kohale. See tõeline sügavus ja sisu jääb varju. Sa oled tõesti väga väga hea materjal (vabandust, et ma nimetan materjaliks). Suur elukogemus, tarkus, vapustav sõnaosavus ja võime kaameraga flirtida. Ja siis veel sisu. Sinust peab saama ükskord üks dok.
Aga kui meie tükikesed jälle lendu lähevad annan teada,
päikest.

Aitäh.

Ja palun, et titerindel ometi liikumised algaksid – ootus on painav. Vaikus. Kui Retu eile mingite minitunnustega Rapla emosse läks, saadeti Tallinna, kus ta ootas kolm tundi ukse taga, et teada saada – kõik on korras, lapsel mõnus olla – ja kui ma tema isale ütlesin, et arstiabita riik, mis sellist genotsiidi sooritab, on määratud hävima, palus hr.Murutar mitte vinguda. Või nii? Ikka tahaks. Selleks ajaks, kui eile uus saade Su nägu kõlab tuttavalt eetrisse jõudis, olin lihtviisiliselt rongi alla jäänud, varjusin Petrone viimaste lehekülgede taha ega vastanud enam ühelegi telefonikõnele. Neist enamus puudutas Kuusemäe bernhardiinikutsikate müüki ja mu vahepealse ämma raamatupidamist, jajah, tegelen kõigi ja kõigega, aga paluks natukene hingamisruumi ka… Brigital jäi kolmandik asju õe juurde, kolmandik Margoti juurde, kolmandik õnnestus temaga bussi kaasa suruda – tal olid täna gümnaasiumikatsed, mille tulemusi veel ei tea – ja ma palusin Joonasel, kes samuti Tartu-bussile läks, vaadata, et neiu vales peatuses ja-või asjadeta bussist ei väljuks. Margotil on endiselt üle 5 bernhardiinikutsikat, kaks ponitäkku ja õuetäis sokutallesid ja jäneseid. Kõigile on vaja kodud leida. Raivo on kodus, mitte Soomes, seega on Margotil rahulik aastaaruandeid teha, ehkki samas pole sissetulekut. Aga oluline on mitte stressavatele kõnedele vastata – minagi praktiseerisin seda eile. Kuulsin lõuna paiku ära, et Richard asus teele tellimuspaadiga maanteidpidi Hispaaniasse, keegi noor daam palus Turu paadimessil tal Eestist koolisõiduhobune otsida ja jube kiire on. Turulanna sai ilmselt juba eile kohe kümmekond pakkumist. Ja ega meil siin Soonel õieti midagi uut olegi, mille kohta vanimal lapsel oleks põhjust küsida. Ja kui oleks, siis need oleksid tervitused teisest ilmast. Sedavõrd teine maailm. Nii et las ta olla. Nagu pole ilmselt muudetav ka see, et mu noorem poeg püsib ema juures ja on rahul siis, kui veetakse kinno ja ujulasse, ostetakse ja lõbustatakse. Kui on talli koristamise ja puude kuuri vedamise aeg, siis on tegelikult Tartus üks asi ajada. Minu suureks rõõmuks ladus ta täna küll päris suure riida. Aitäh. Mis see aitaks, kui ma igal hommikul jutustaksin, kuidas mõnekümne aasta eest läksid lapsed Minni-ealisena hommikul kell viis karja – ja Aleksanni-ealisena lüpsid 2-3 korda päevas kümme kuni rohkem lehma. See oleks teoreetiline… mis sõna see Brigital oligi… jaadajaadajaada 😀 Kui Minni küsis täna puuhunnikut ja loodavat riita põrnitsedes, kust ma selle jõu võtan, et laduda, vastasin: kui jõudu pole, tuleb linna kolida – loomad müüki, tapamajja ja müüki, ise korterisse – ja vot siis küsid, kust ma selle jõu võtan… Ossa, kus see väljavaade tegi noorele perenaisele jalad alla 😀 😀 😀

Täna ärkasin muide pool kolm. Teretorekene, tegus nädal niisiis 😀 Kirjutasin ennast painava ja romaanile keskendumist blokkiva failirea poole lühemaks – Kõuriku Kohtumõistjad, Petrone raamatud – lõpuks ometi, nüüd tahaks küll mõnd teist autorit ka lugeda – ning Limon ja Orange. Saunaküla vanameestega oli midagi valesti, nagu kirjeldasin. Oma hingerahu taastasin ühe tõhusa bokside tühjendamisega ilma, et samal ajal pidanuks igas muus suunas ka jooksma ja ennast killustama. Vajan hetkel võimalust keskenduda ühele asjale, rahu ja vaikust, süvenemist – ja mitte ühtki musta energiat. Blokkblokkblokk!

Nojaa, mis hetk see küll on, mil inimene vajab killustatust, lärmi, pealiskaudsust ja paska? 😀

Ühtteist õpetlikku on igas kõnes ja kirjas. Nii selles, mille üks daam saatis adressaadi asemel mulle – ent sisuks oli minu elukorraldus 😀 – kui selles, mida ütles mu vahepealne ämm Karis – Reporteri lõigust võis rahvale-raipele jääda mulje, et ma ise kutsusin kaamerad endale koju, et t-tohlemiga klaarida ja temalt oma tuhanded sel moel välja peksta 😀 😀 😀 Mõttel on muidugi jumet.

Nagu igal mõttel.

Jumed on erinevad.

Öös on asju.

Enne kui Aare töölt tuli, heitsin diivanile Kersna raamatut lugema. Osutus ikka päris kohe reekviemiks iseendale. Kurb tuli peale. Jäin magama. Ja ärkasin Tomi emme kõne peale – ta püüdis selgust saada, mitu papit ja kuskohas siis nende hõimus nüüd õigupoolest läinud on. Aare oli selleks ajaks koos lastega loomad ära talitanud, kana oli ahjus valmis saanud.

Riputan nüüd mõned pildid siiasinna, lugude juurde kuuluvad sorteerisin juba hommikul viiest kuueni 😀

Täna võiks kõnede-kirjadega asi ühelpool olla, absurdifilmi võttepäev lõppenud olla ja homme kõik hoopis leebem ja helgem. Nii vibratsioonilises, elukorralduslikus kui – oh madalust, ka rahalises mõttes. Ette tänades ja naeratades Soone Saara