19.märts

Alfa sünnitas kolmikud tütred. Kaks tavamõõdus, üks merisea suurune. Lüpsime mikroute jaoks Alfalt ternesi – ta oli küll püsti ja püüdlik, aga tissist tuhkagi kätte ei saanud – ja nüüd soojendab ta mul põues varbaid…

Pesaleidja viib Bingo varjupaika.

Mati viidi haiglasse. Ja…

Kolmeaastane Richard tuli sünnieelsesse osakonda emmet vaatama. Kollase jopega ja valgepunasenupulise mütsiga, mille ma talle kudusin. Küsis minu käest, kas see on nüüd minu voodi – ja ütles, et jääb sel juhul minu juurde, kuni väike õde sünnib. See unenägu oli kibemagus torditükk tegelikkusest – kui Retit ootasin, toimusid kaheksandal ootuskuul mu kõhus kummalised asjad ning dr. Ehrenberg pani meid kolmeks nädalaks kasvama – et laps oleks suurem-tugevam kui ära sündima juhtuks. Pääsesime viimaseks kuuks Toomelt siiski Tervishoiu tänava koju. Jõudsin usinasti koristada ja kududa, oma kaht uut raamatut kirjutada – OtsaPotsa ja Abitu – ning kui tütart täpselt õigel päeval sünnitama läksin, küsis dr. Kadastik, kas ma olen kindel, et on aeg – kõht on nii väike – aga last oli seal täiesti parasjagu sees. Kuremaja oli nii külm, et mähkisin beebit oma hommikumantli sees. Kodus vaatas väike Riks vigisevat pampu nõutult – selline pilt on mõlema lapse albumis ka – aga püüdlikult naeratades – milleks sihuke kõlbab. Mu unenäos oli valusaim seesama, mis ilmsi – ma ei saanud väikest poega oma kaissu võtta ega jätta. Jälle üks kogum lahtiharutamist vajavaid taagasleppe…

Hommik naeratas Jaanika kirjaga:

 

Sulle tahan öelda, Katja-Katjushake: midagi on natuke su  enesehinnanguis, eneseteostuses, elukorralduses või kusagil seal lähistel pisut viltu ja  kuigi veel  pole käes aeg muutusteks, siis tasapisi  oleks ka sinul hea hakata lahti laskma välisest ja rohkem keerduda iseendasse, lastes vähehaaval lahti välisest:  nii su pihta lendavatest välistest  poriloopimistest kui   ülistustest, sest TEGELIKULT maksab vaid see, kellena sa ise end tunned, kellena aktsepteerid,  kelleks end pead. Inimesena ja  hingena, maskide ja rollideta, staatuse ja karjäärita. Lihtsalt.

Kui sellega on kõik hästi, siis ongi hästi. Kui on, mis veel  viltu, siis see tuleb fookusesse kerida. See on sinu ja Looja vaheline asi.

Indiaanlastel on vanasõna:

Sinu elu on kingitus Suurelt  Vaimult. See, kes sinust saab, on sinu kingitus Suurele Vaimule.

Veel pole sa valmis, sul on õnneks aega, palju head aega on tulemas…

Olen seda pikka aega teadnud ja kõrvalt jälginud, arugi saanud, aga pole olnud  aeg seda sulle öelda. Tänase päeva seisuga on nõndaviisi, et muutuste aeg pole veel käes, aga teadvustada seda juba tuleks. Minu poolt siis lihtsalt teada anda. Kuigi ei tee seda kergel käel ega südamel aga vbl ongi minu roll sinu elus just see  sõnumitooja oma. Mulle see sobib!

 

Jah, kujutan ette, kuis tegelikkuses on närv juba pingul ootusest, mil Reti poolduma hakkab  – aga tripsuke ilmselt üritab sinuga samasse märki end poetada.  Tal  on või   pigem saab olema väga  oluline roll sinu elus – suurem, kui lapselaste ja vanaemade puhul tavaline – aga ärgem rutakem ajast ja sündmustest ette!

Küllap saab parem, eriti kui  haarata jääral sarvist ning hakata tõsiselt lahustama pingeid, mis aastakümnetega aga vbl ka aastasadadega sisse kogunenud ja salvestunud.

Usutavasti on Kevadine pööripäev ja -aeg head verstapostid uute suundade mahamärkimisel, usun ma! Ei otsi ma õigust taga aga ööselgi  nägin  taaskord unes seda puud, millest Karekas higitelgis rääkis ja mis just sind väga hästi iseloomustab.  Sõnadesse raske panna aga on  see puu ja sinu elu kui viimase vindini   pöördesse keerdunud köis, mis lõpuks niikuinii otstest plaksuga lahti  lööb ja taas lahti keerdub. See võib juhtuda erineval moel.  Parem oleks, kui vaikselt järgi anda.

No ja kui kord lahti keerdunudm, siis on  seal keerdude sees potentsiaalis  tohutu  kaunivärviline ja harmooniline (energeetiline)lilleilu, mis  vallapääsedes ja vabakssaades kui   rõõmuliblikad ilu loovad ja naudivad, naudivad ise ja pakuvad seda lõputuis kogustes ümberolijaile. Su’ga  sarnane: kõnnid piiridel (mäletan su arhetüübi varjukaarti) ja jube   pinge on peal aga kui end vabaks keerutad, saad ennekõike ise   hingelt vabaks ja seejärel loomisevõime  suurimas naudingus, mida iganes teed või ette võtad. Sedakaudu jälle tasakaalu ja   hingerahulisse  harmooniasse, mis omakorda aluseks õnnetundele!

Alustuseks on vaja välja astuda märtri rollist. See on eelduseks ülejäänud potentsiaalide avanemiseks.

 

 

Aitäh, Jaanika, armastan Sind vägavägaväga. Kahtlen, kas Karekas selle puu sealt Soomaalt enam üles leiab… Aga mingid salakeerud on meil kõigil vaja lahti vintida tõesti. Üritasin täna, riided tallepissised, sest soojendasin kolmikutest nirumat mitu tundi oma keha vastas, Bingot Pesaleidja noortele kaasa pannes välja mõelda, mis tunnetepaabel see tekitas sisepisaraid, mis välja ei pääse. Esiteks väsimusest tingitud enesehaletsus – seega märterlus muidugi – teiseks mure üliniru kolmiku pärast, kelle puhul ma ei julge ühtki mõtet mõelda ega tunnet tunda – et mitte kiinduda ega loota, et mitte oma mõtetega teda kustutada, et ja et – kolmandaks süütunne Bingo ees, et ta varjupaika saatsin, neljandaks tänutunne kenade noorte vabatahtlike ees, kes talle järele tulid, viiendaks tahtmine, et keegi ka mind nagu tallekest lutitaks ja põue pistaks, varjupaika viiks ja puhkust võimaldaks – et ma ei peaks võitlema pangarikke ja haige raamatupidajaga, mis kokku on moodustanud viivised ja sita tunde ega kogu selle siiruviiru otsast kolme viimast teksti muljuma, mis mind romaanile keskendumisest lahutavad – nii kuradi jube külm tuul on. Nii hirmusnääps tall heitleb siin elu eest – ja te muudkui keskenduge kirjatööle, proua… Võib-olla saate selle eest kunagi isegi palka… Jah, Jaanika, Sul on õigus – sellest niuksumisest kumab läbi kangelaslikkusega halvasti polsterdatud ohvrihala. Aitäh. Palun. Böö.

Homme koguneb siia paarkümmend naist, kellest kümmekond jääb ööseks, arvestades sellega, milliseid ettearvamatuid tõkkejooksuradu elu praegu korraldab, võib arvata, et samal ajal õnnistab kitse-Pille meid kolmikutega, kellest üks tuleb tuppa, mitu utte poegib – ja mu sünnipäeval, kui inimesi rongile, bussile, tööle, rongile jne vean, helistab Reti, et tahaks mind kohe Tallinnasse. Küll mina lähen, talled kaenlas… Rahu, ainult rahu… Kersna raamat kaissu ja elutuppa tuttu – magan täna tallega siin – loodetavasti ei helista enam ükski tädi, kes soovib, et tema päeviku kaustikust arvutisse tipiksin, ükski šamaan, kes küsib raha trummi eest, millest ma midagi ei tea kelleltki, keda ma ei tunne – ega soovi keegi siit isast küülikut – tõkkejookstõkkejookstõkkejooks. Mis muudab kõik põrandad õueteedele puistatud tuhaseks ja heinapebreliseks. Mingi ürjetu kannatuse katsetamine. Palun, aitab… Aitäh. Ja veel kord böö 😀