4.aprill

Meil oli väga tegus, tervistav ja armas päev, mis andis õhtul põhjuse kirjutada mitu tänulikku kirja. Pärast tervenemist ongi põhjust mitmeid inimesi kogu südamest tänada. Täna nähtud anima Kruudid sai lisaks niigi tuhandele tasandile veel mitu mõõdet, kui kohtusime kinosaalist väljudes liigutuspisaraist märgade nägudega tantsijatar Marge Rulliga, kes murtud jalga trotsides Estonialt välja ujus. Mitmete muude väljaujumiste sõnastamiseks kirjutasin õhtul esimese kirja õpetajanna-taluperenaine Diana Tarandile:

Kullakene, tänan võrratu elamuse eest Sinu pool. Vastas tõele eelaimus, et kohtan hingesugulast. Näe, Sina teadsid seda mitu aastat, mina veendusin selles täna. Su pojake on imeline. Ja tütreke tõeline indigo-haldjas. Kodu on teie suurel perel nende erilise ema vääriliselt meeldejääv – parimas mõttes. Ja Sinu õitsev lambakari võttis ära mu skeptiliste sõprade poolt aegajalt kultiveeritava mahateo, et haritlanna ei või loomi – ammugi mitte lambaid 😀 – armastada ja samas süüa, paljundada ja müüa, poputada ja kinkida, lihaks teha – ja ikka armastada. Tänan kindlustunde taastamise eest väga paljudes küsimustes – millest osadest me täna ei vestelnudki – aga järgmisel, loodetavasti väga peatsel kohtumisel kindlasti. Ootan seda kohtumist väga. Täna õhtul muide panime Aarega kolmele lutitallele esikusse kasti, tänu millele me ei pruugi kogu majas kummikutega käia, erialatöö tegemise asemel juhtmeid valvata ja lõpuks tasapisi hulluks ja neuroosi minna, sest kui tegemata tööde rivi kuhjub, ei tee sa lõpuks midagi, vaid jääd rängalt haigeks. Ja siis veendud eriti teravalt, kui kuldsed inimesed sind ümbritsevad. Kuni kriisi põhja sukeldud, unustad nad – pingutused ise maailma kõige tublim olla võtavad kogu jõu – ent kriisi põhjast välja spurtides mõistad korraga, et tegelikult sind nendeta poleks – oska vaid õiged inimesed ära tunda…

*

Aabrami Hobulausujad oma naiskonna tänaste kogemuste põhjal tänavad Pärnu hambatohter Kalmer Lepikut suutäie parandatud hammaste eest, Diana Tarandit ja tema lapsi-kodu-lambaid võrratu külaskäigu eest ning filmitegijaid multikas Kruudid eest, mida vaatamast ka isad-vanaisad väljuvad häbenematult nuttes – ehkki Pärnu kino Mai… oi booooože moi… Meie suvepealinn väärib tõesti kino. Oli sümboolne ja kirgastav, et esimene inimene, kellega liigutuspisarais pilgud vahetasime, oli kunagi Estonialt välja ujunud hea teekaaslane, tantsijanna Marge Rull – oleme nii suurtest jamadest välja kroolinud, et see film kõnetas meid loendamatutel tasanditel. Armas tantsuõpetaja Inna Sulg, Sinuga kohtume peatselt – me lihtsalt ei jõudnud täna Sinu stuudiosse – kodus ootasid talled lutitamist, värskelt sündinud kitsekaksikud üle vaatamist, loomad õhtust talitust – aga enamuse talutöödest oli meie ustav ja armas Aare Rihe ära teinud – nii et täiuslik päev, mille krooniks oli hulga arvete maksmine tänu Kristel Lukkile 😀 😀 😀 Tõepoolest palju toredaid inimesi. Ja loomi 🙂

*

Homme tuleb tähtis päev – läheme laste ja noortega mu tütretütrele ära viima vankrit ja käru, mille vastne vanaisa soetas – Hanna-Liisa vanematele on teatada, et tänase seisuga on mu lapselapse fondi sündinud 12 talle. Polegi nii nadi kaasavara, mis? Aga enne tuleb ära kirjutada üks oluline tekst mu lemmikteemal hobused. Ülehomme hakkavad noored Soonel otsast ära tegema lõputuid kevadtöid, minul on nädalavahetusel kirjutada üks tellitud novell, mille telje ma haigussööstu ajal leidsin. Mida suurem sitt, seda suurem tulu, sõbrad. Ja ma kordan – head sõbrad ja suured inimesed põlistavad ja väärtustavad selle tulu… Aitäh. Et mitte tänama jäädagi, lähen nüüd sauna.