6.-7.aprill

Minu ilusa ja tubli tütre Margareta väike tütreke Hanna-Liisa on maailma kõige täiuslikum beebi. Niimoodi tunnevad ilmselt kõik vanaemad. Muidugi tunnevad. Ent selle väikese inimesega on kõik kuidagi eriliselt õigesti. Loomulikult on ka mu enese sünnitatud kõik viis last täiuslikud ja erilised, aga selle lapsega on midagi täiesti müstilist.

Me oleme temaga väga ammu tuttavad. Kui Reti teda ootama hakates mõned kuud Soonel elas, sibas Hanna-Liisa – keda me tollal Barbaraks kutsusime – mul täiesti tuntavalt sabas. Nii, et kõrvalisedki märkasid, et minuga on keegi. Ent see tutvus ja lähedus on palju ammusem. Oleme selle tüdrukuga ilmselt mitmeid elusid väga lähestikku kulgenud. Kui me temaga esmakordselt praeguses elus silmast silma kohtusime, ütles ta sõna otseses mõttes OHHOO! Täna teda süles hoides tundsin end tema sõbrana, nii lähedase sõbrana, et meie hinged kallistasid teineteist. Üks asi on õrna beebit südame vastas hoida ja talle otsa vaadata, tema lõhnast ja puginatest harduda – teine asi hingeliselt teineteist soojendada ja kohtumisrõõmu tunda. Kui vaja, saan teada, millistes eludes millistes suhetes temaga olime – igatahes oleme kauased, väga kauased OMAD.

Miskipärast on mul kuidagi väga isiklikult ja mitmetasandiliselt hea meel, et EHSi juhatuse uueks esimeheks valiti Maario Laas. Mõistagi sellepärast, et ta on mu ligi 20aastase sõpruse partneri Ande kompanjon, kellega meie esmased asjaajamised käisid üsna suure ragina ja särinaga. Aga ka sellepärast, et ta on paadunud, intriigidest ja rivaliteedist läbi imbunud hobuinimeste hulgas uustulnuk oma värskuse võlu ja külmaverelise kalkulatsiooniga. Antud juhul on see hea.

Oli see nüüd Tauri Tallermaa või Fred Krieger – üks neist sõnastas, mis muudab vaimse töö ebaefektiivseks. Isegi kui koogutad üsna metoodiliselt selle kallal, on edenemine lünklik ja hüplik –katkestused. Jooksed lambaid lutitama, laste soove täitma, pesumasina juurde, kartuleid koorima… Täna katkestas mu üht üsna suurt tööd vahepealne kiireloomuline motivatsioonikiri ühele töökohale kandideerijale – tellimustöö. Jah, ma teen selliseid töid. Ja kõnesid kirjutan ka. Mida iganes.

Küll sul on raske! Ütlevad sõbrad ja tuttavad. Milline koormus ja oled nii üksi.

On jah Augeiase tallid, mis täituvad pidevalt essu ja käpajälgedega – mul on mõlemas laudas, tallis ja elumajas just praegusel vinduval kevadel tunne: ma kärcheri võtaks ja kasiks sind sellega, sind kasiksin sellega puhtaks, oo sitane isamaa – jumala eest, peetuv kevad ei lase koristada ega künda-külvata ja sel aastal näib tulevat ikaldus. Mesilased surevad kuuldavasti – ärkavad, aga peale lume pole midagi süüa – ja üldse oli tänane lumetuisk kuidagi apokalüptiline.

Mis puutub raskesse – issand, kuidas selle raske-jutuga teise inimese kummi tühjendatakse – ollakse nii osavõtlikud, nii tunnustavad – reaalselt appi ei tulda, hädahetkil kohal ei olda – ja ei aimata, kuidas sellise tunnustava haletsemisega teist tühjendatakse. Kuidagi justkui kohustatakse – ja pannakse pidevasse pingesse. Aga võib-olla mul on lihtsalt paranoia.

Mis peamine – mul on lapsed. Jah, nad hakivad mitmekesi koos olles mu tööpäeva õhukesteks seibideks ja mu närvid on… mis see Kohviveski väljend filmis oligi – tükkideks kistud 😀 Ent väiksemad lapsed teevad õigupoolest erakordselt tublisti tööd juba. Brigita tegi selles eas nagu Aleksander ja Minni ka – ma loodan, et kaks noorimat jäävadki panustama ja pühenduma ega pöördu ainuüksi iseenda teenistusse ja keskmesse. Ma ei tea, kuidas seda saavutada. Reti puhul tundus, et ta on lootusetu nautleja – ja nüüd on suurepärane ema ja perenaine. Elu teeb pöördeid. Igal hetkel.

Eile toimus Soone õuel päev otsa uskumatut möllu. Lapsed tassisid ja sorteerisid koos Aarega kaks suurt materjalihunnikut sauna peale ja kütteks – tohutu töö. Üht paari täismehe käsi oleks juurde olnud vaja – aga mu vanim poeg on aina hispaaniates-soomedes-norrades…

Minul oli käsil suur tekst. Lõunapausil käisin ühe Ingliste vene aristokraadist noormehe Romaniga Raplas – ja olin rabatud, kui intelligentsed ja kaunite unistustega inimesed siinkandis elavad – ja mis töid teevad selle asemel, milleks nad sündinud on.

Täna oli Aare seavabrikus kavatsetust kolm tundi kauem tööl – minul olid lisaks erialatööle heinad-pesud-loomad – ehkki on suhteline, mis mu eriala siis õieti on. Kareka abiga leidsin Jõgevalt parkalid, kellele homme postiga jäära naha saadan – Hanna-Liisale vankritekiks.

Kuni mina mööda lautu ja talli, pesukööki ja arvutit madistasin, koristas Minni põhjalikult leiliruumi – ta mahub lava alla -, Aleksander sooritas ulatuslikud väljakaevamised kevade kiirendamiseks. Ja olidki voolikud-värgid leitud. Lumetuisu kiuste…

Kõike on mu elus nii palju ja kõike olgu kohe – see on mu kolme vanima lapse ristiema Heli Variku kunagine tähelepanek… Miski ei muutu.

Tubastele talledele pakkusid lapsed kaks korda pool tundi liikumisvõimalust – loomalapsed korraldasid pöörase ralli – oluline on seda nautida, mitte mõelda, et praegu ma ei saa kirjutada.

Alo lõhkus Vehendis üksinda puid, ehkki meil on veerandsajandi vanune kahemeetrine poeg kusagil… Papa ütles rahumeelselt, et äkki hakkab tal oma paadiäriga väga hästi minema – ent tegelikult mõtlesime sama. Isa lõhub üksi puid, noorem poeg vinnab prusse, mis oleksid vanemale pojale jõukohased. Aga võib-olla tõesti hakkab kord väga õigesti ja hästi olema ja minema ja tulema.

Enne Aleksandri bussileminekut käisime Reti juures. Lapsed sõid mustika-kohupiima desserti ja mina sulandusin oma tütretütrega maagiliseks tervikuks. Olen oma tütrele lõpmata tänulik, et ta selle lummava lapse ilmale tõi.

Lumesadu mõjus hobustele kummastavalt – lõputiined märad võtsid ette rõõmsa galopi. Nähes neid hoogsalt ringitamas, kõhud küljelt küljele õõtsumas, arvasin alguses, et miski ehmatas neid. Aga ei – nad olid lusti täis! Paradoksaalsel kombel on Maruusja ja Ritsikas korraga sõpradeks saanud. 22- ja 2aastane hoiavad viimastel päevadel üllatavalt kokku – ehkki enne sai tibi tädi käest pidevalt kolakat.

Battaya on aga nii suur, et kardan kaksikuid. Viimasel ajal on need hobumaailmas üha tavalisemad – ja erinevalt varasemast jäävad ka ellu. Aga suur kõht ei pruugi siiski kaksikuid tähendada. Ehkki mõni tiinus ei paista väljagi. Kõik rasedad ja tiined on erinevad. Mõelgem või telesaatele Ma ei teadnud, et olen rase.

Ja ma ei tea, kuhu panna Pille, kui tema talled on sündinud. Tema ema Nunnu, kellel on kaksikud poisid, kolgib teda halastamatult. Praegu on Pille öösel teises laudas Mötsu juures, päeval lammaste ja Nunnu-sunniku juures. Aga kui talled on sündinud – ja see juhtub iga hetk, kehakuju muutus täna – kuhu ma nad siis õue lasen? Ja kui Tissu poegib, kuidas teda ja vasikat siis Raissa ja lammastega sobitada? Koppel on vaja osadeks jagada – ja kuni see neetud lumi ära ei lähe, on see võimatu.

Tissu poegib kuu aega varem kui arvasin, sain täna aru. Ehk siis juuni alguses, mitte lõpus. Esimene seemendus oli septembri alguses – siis tundus, et ta ümberindleb – ja Piret seemendas teda septembri lõpus. Aga nüüd on ilmne, et ta tiinestus esimesel seemendusel. Avastasime täna, et teda pole vaja sihilikult jätta – ta jääb ise kinni ja piim on kollakas – sellest järeldub, et ta on kuu aega rohkem tiine – niisiis jäi tegelikult esimese seemendamisega tiineks. Vasikas sünnib seega nädal pärast Battaya varssa. Tore – jaanipäev pole vasika toomiseks parim periood 😀

Õhtul pidi olema paralleelselt bojaaritari teksti pidi rühkimine ja Su nägu kõlab tuttavalt vaatamine – aga see oli võimatu, sest meie artistid osutusid parodistidena nii fenomenaalseteks, et ma jõllitasin neid üle arvuti, suutmata klaviatuuril sõrmegi liigutada. Eranditult iga laulja oli pärl. Ümberkehastumisi, häälte ja liikumise virtuoosot vaadates veendusin taas – inimvõimed on piiritud – meil kõigil. Kui telepublik kuulas Evelin Võigemasti Piaffi seistes ja pisarais, seisin ka mina püsti, tehes oma noortele nägu, et mul on asja ahju juurde – ja pühkisin hoolega prille… Lisaks sellele, kui võimas oli Evelin, taaselustus Piaf – ja sirutas mulle äratundmise käe. Nii palju asju asetus kohale. See oli kergendus. Nagu lunastus… Lisaks meenus mu enese kirjutatud Marlene, kus Diana Klas laulis Piafi.

Olid ajad… Oo, ajad alles tulevad! Kui ma enne kõhklesin – töö ja talled ja mis kõik – siis seistes ja vesistades otsustasin homme Rapla kultuurikeskusse Kaunimate aastate vennaskonna kontserdile minna. Kuidas ma sain üldse kõhelda? Kakskümmend aastat tagasi laulsid Dvin ja Simmul mu sünnipäeval vahetult enne esietendust neid Süvalepa laule. Olen mõistagi oma kauaste sõprade kontserti korduvalt näinud – põhiliselt Vanemuise ovaalsaalis. Homme saab see olema hoopis uus elamus. Me kõik – nii poisid kui mina – oleme paremad kui kunagi varem. Kaunimad aastad su elus, aastad su nooruse eas, need, millal armastus saabub, armastus kaunis ja hea… Ahjah, vahepeal oleme Lumistega millekski sugulaselaadseks saanud. Mu tütre silmarõõm on tema poeg. Kaljujärv on vahepeal sama jõudsalt lapsi saanud kui mina. Ja ma ise olen vanaema…

Noor olla rohkem kui üks kord kahjuks meist keegi ei või… Õnneks pole minu noorus veel kaugeltki möödas. Vanaema… Mingi teine sõna tuleb leida. Hanna-Liisa leiab 😀