11.aprill

Battaya patent 😀 Kui üks suurt kasvu mära on tiinusega nii laiaks läinud, nagu meie Tajataja, ei saa ta tagumiste jalgade värkimise ajal jalga niimoodi üleval hoida, et küünetehnik selle põlvede vahele saaks võtta. Mära saab aru, mida temalt soovitakse – ja mõtleb ise mooduse välja, kuidas kabi ikkagi lõigatud saab. Laseb tagumise jala põlvest lõnksu ja keerab talla ülespoole – lõdvestunult ja usaldavalt. Ja siis põlvitab värkija usaldavalt tema taha – ehkki võimalik tou tabaks teda sellises asendis otse näkku – ja korrastab kabja sellises kummalises asendis. Ülo Kiiver lubas Battayaga kahasse sellise tehnika patenteerida. Nii armas.

Esijalgade värkimise ajal toetas Tajataja põse mu õlale ja kogu näo kogu raskuses risti üle mu rinna – pani silmad kinni ja jäi norinal magama – see võiks olla patendi osa 😀

Pärast hommikust kirjavahetuse ja asjaajamise ringi läksin kokkulepitud ajal õue, et Kiiver vastu võtta – ta on teiselt poolt maanteed hobu- ja koeratalu peremees, tuntud ja teenekas hobusekasvataja, endine ratsasportlane, lõuapoolik ja tohutu kogemustepagasiga isiksus. Tal läks pisut kauem. Ja mina muudkui toimisin, käed asju täis. Tund aega värkija ootamist võrdub tohutu hulga ootamatult ära tehtud õuetöödega – ma polnud kõike seda omale seina peale nimekirjagi jõudnud panna – ja juba tehtud. Kassidekamp sabas, koerad oma kohtadelt ja arvukad silmapaarid kummastki koplist jälgimas.

Hobuste eripärade avaldumine värkimisel on õpetlik. Bohema kui vana kaardiväelane pistis oma jalad tiinusest hoolimata lausa isa Kiivrile pihku. Kui mees end lobisema unustas, surus vana mära ise talle kabja põlvede vahele. Battaya leidlikkust juba kirjeldasin. Madonna tegi vagurat koostööd nagu inglikene. Ritsikas ilmutas traavli loomust – ei suutnud paigal püsida ja keksis koha peal üles-alla, aga jala jättis värkija kätte. Eeslipoiss peitis oma molu mulle põue – ja sai sel moel puhata ka faktist, et Ritsikas indleb. See fakt paneb poisi üle terve küla huilgama.

Selga puhkav Kiiver on sama huvitav kuuldemäng kui kirglik eesel. Mulle avanes taas üks uus maailm – ehkki tunnen paljusid hobuinimesi, on huvitav ikkagi. Kusjuures mulle alateadlikult antipaatsed inimesed osutuvad ka tegude poolest, millest nüüd kuulsin, üsna koletise-laadseteks moodustisteks.

Pärast värkimist avastasin, et töölt tulnud Aare on talled ära toitnud, lihvib ja korrastab loomade poolt untsu aetud parketti, mispeale puhastasin auto seest, peagi oli kapitatud puhas pesu – ja uus kuivamas, kelgud-labidad ära pandud, puukuur korrastatud, järjekordne ring väljasulanud nööre-võrke-voolikuid – ja juba ka klaasikilde – kokku korjatud – oh Bobcati aeg, millal sina tuled? Ma tahan kõik korda ja siledaks ja puhtaks podistada, jumala eest.

Novelliga, mida kirjutan, pööran oma hinge pahupidi – ja mind lüüakse selle eest risti.

Ja mis siis? Mingit poolpeeretust sooritada poleks mõtet ega minu moodi. Otsekui teekonna õigsuses veendumiseks olen saanud kaks päeva järjest x-vetel seilava t ja Rakvere-taguse emanda kurjakanonaadi – aga antud juhul on see juba neutraalne materjal, mitte emotsionaalne reaalsus.

Kirjutamise vahele vahetasin ute-Aino selle suve maasikate vastu – kuidas seda maksuametile serveerida? – ja kuna siit külast saab ka ohtrasti vaarikaid ja musti sõstraid, pean tuulekotta praeguse lihakasti kõrvale fruktikasti soetama. Teeme ära!

Ja ärme enam tee endaga seda, et laseme endale ise vampiirid kaela. Pruugib mul end neile meelde tuletada, kes mulle võlgu on – ja järgneb raju energiaimemise voog. Kas peaksin omast loobuma ja pigem uue teenima? Vaevalt. Lihtsalt õigusega meile kuuluva kätte saamiseks peab olema mingi selline moodus, et võlglased meid lihtviisiliselt ära ei tapaks.

Kirjavahetus kursuseõe Ingaga oli tõeline lunastus – lühike, lihtne, leebe – ja nii palju parem sai. Armastuse maaletoojate giljotiini ootamine pole just mõnus – põletab kaksikleegiga ka siis, kui seda endale ei tunnista – kauase sõbratariga mõne inimliku sõna vahetamine leevendab. Seda enam, et pärast kaksikgiljotiini laamendamist ilmus mul üle mitme nädala jälle lugu – Ralfi Reeda oma. Oh kergendust… Igas mõttes.

Postikana tõi Heli Künnapase uue raamatu „Homme on ka päev“ – võrratult ilus köide. Kui novell valmis, luban endale preemiaks selle lugemise. Käteka vahele ja kõrvale võib teisi autoreid lugeda, oma novelli sisse ei saa midagi muud põimida.

Seda enam, et täna on päev otsa end põiminud kõikvõimalikud helistajad. Pikad-pikad pihtimuskõned. Inimesi kuulates ja ainuüksi seeläbi edasi aidates on võimalik teise käega uskumatult eduliselt maja pidada ja asjatada, nii et helistage-helistage, Soone talu särab tänu sellele 😀 Ja tänu venelastele – paradoks selline – laupäeval vaimustusin tutvumisest vene aristokraadiga, kes elab Inglistes – täna pakuti mulle üks raamat vene keelest eesti keelde tõlkida. Jammi! Mulle meeldib tõlkida. Vene keelest isegi rohkem kui inglise keelest – värvikam ja rikkalikum keel.

Tänu sellele, et naabrinaisele lubasin, vedasin end peaaegu magades sumba-trenni – ja niiiiiiiiiiiiii hea oli. Tants on midagi muud kui majapidamistööd – ja kuitahes unise-väsinu-tühjana trenni minna – tagasi tuled õilmitsedes. See asendab paljutki… Khmkhm 😀

Kui Bella – kes oli hommikul ennast ketiga totaalselt kinni kruttinud – poleks miskipärast päev otsa värisenud ja nälginud, oleks kõik kangesti hästi. Ptüiptüiptüi… Kui Minni poleks hilisõhtul öelnud, et tal on Battaya pärast hirm, oleks kõik kangesti hästi. Ptüiptüiptüi… Helistasin Kuke Maiele ja kurtsin, et ta on kohutavalt suur. Püherdab? Püherdab. Järelikult on enesetunne hea ja varss asetub õigesti. Kaeralt maha. Ja kohe. Maie lubas pühapäeval Tajatajat vaatama tulla. Kui on kaksikud, siis palvetagem. Kui on väga suur varss, palvetagem veel härdamalt. Poegimise ajal jõuab Maie tunniga siia. Aga sinnani on ju veel poolteist kuud, oh püha jumal küll…  Rahu, ainult rahu, kõik läheb väga hästi. Ühel ilusal maihommikul on Tajataja boksis ilus terve varss, tema endaga on kõik hästi – ta on ennast lihtsalt ümmarguseks söönud. Põsed on ju ka pontsakad. Aitäh, armas Jumal, et Sa hoiad meid kõiki – nii emasid kui lapsi, nii inimesi kui loomi. Tänan Sind selle eest, et meie märad ja lehm saavad õnnelikult maha – Maa Ema, suur on Su imevägi, Sinu jõud on mõõtmatu. Oh palun…