13.-14.aprill

Minni on kõik Soone talu voodid täis ladunud tekikeste sisse pakitud nukkusid – tema isiklikud Tibuliisud. Kuhugi ei saa ettevaatamatult istuda ega heita – lapsed 😀 Tissul keset lambatallesid on ilmselt sama tunne nagu minul toas – igal sammul ettevaatust.

Eilne päev algas FBs Tanel Padariga lobisemisega – tema oli veel, mina juba üleval. Meie poisid peavad  arvutama – hoovimaja-püramiidi jaoks vaja mineva servamata laudade ja püramiidi kattepresendi hulga ja suuruse. Mantrale ja Mandalale – ning siis üksiti juba ka kitsedele – tuli kõrvalapakad panna ja esmaspäeval nii nemad kui Kaerajaan prias arvelt maha võtta.

Sõbrast kolleegi Ingaga vestlesime – Rakvere tondilossi tuuslarite tehtu on palju hullemate tagajärgedega kui ette oskasime kujutada. Mu vaimne sõpruskond tahab neile kambaka teha, aga sellest pole juriidilises mõttes abi ja mina usun, et nad pälvivad kõiksusest tuhandekordse bumerangi. Palju õnne.

ATVsid käisime otsimas – Rapla ei ole linn, tsiteerides Thea Paluoja – tuleb Tallinnast ja netist otsida. Tänu sellele, et oli vaja Mihklilt meie saagi ja uut saeketti, oli põhjust Väljatagusele minna ja Hanna-Liisa väikesed magusad musid kätte saada. Milline beebi… Ütlesin noortele, et erinevalt mu tuttavatest vanaemadest olen mina valmis tulevikus ka öösiti titte hoidma. Kui tissiaeg läbi saab, mingu kui tahes kauaks kuhu tahes. Ehkki Retit ärritab, kui aina talledest räägin – nojaa, aga ma ju elan keset neid – võrdleksin siiski: kui suudan oma kõrges eas ööde kaupa iga paari tunni tagant esikutäit tallesid emmeda, suudan oma tütretütart ammugi.

Reti otsustas pärast suursündmust esimene kord sauna tulla. Keetsin sel puhul suure potitäie kanasuppi. Õhtuks olid noored  aga veel rohkem väsinud kui meie oma ürjetu töömassi otsas – viin neile täna seda suppi koju, kui Aleksandri bussile sõidutan, mis muud. Ent selleski ei või kindel olla, sest nüüdsel ajal ei ole mõtetki mingeid plaane teha. Kui panna kõrvuti kaks päeva – plaanitsetu ja tegelikult kujunenu – on neil vaid üksikud kokkupuutepunktid. Sellepärast on kukla taga pidev ärevus – hea on, kui helge ootusärevus – vaatame, mida päev pakub.

Supikeetmise juures olid aga Saar-Klettenbergid – Ogaliku tütarde Mantra ja Mandala uus pere. Ääretult armsad noored inimesed – nelja lapsega pere, kes kolis maale, õppis Sven Alustelt põhumajade ehitamise tehnika ära – ja teebki seda tasapisi ja järkjärgult.

Mõtlesin enne bokside tegemist vaatamata püstijalu magamisele, et kui ma õhtul veel kuidagi vähegi püsti püsin, lähen õhtul ka Nõmme kõrtsi midagi head sööma ja inimesi vaatama – Diana Tarandit tsiteerides – elu läheb muidu väga ühemääliseks 😀 Kuna Aare peab täna seitsmest tööle minema, ei tulnud ta kaasa – ja nii mõtlesin piirduda Meie pubiga. Ilma piletita ju – ja siiski väljas käidud, nii et pole ennast alt vedanud. Pubis oli leti ees jube järjekord, maja täis ilusates kleitides neidusid ja räuskavaid mehemölakaid – taganesin uksest siva välja. Nõmmes oli väga vähe rahvast, kolm pluss pänd – just, selline kodune-asjalik pänd – ja ma ei kulutanud seal ainsatki senti. Piletit Eero mulle ei müünud. Ja üks autoapteegi mees tegi mulle välja prae nimega seenemüts. Ülihea. Ja eriti kummaline õhtu vähese sõbraliku rahvaga kõrtsis, üle hõrgu prae kena keskmist laivi vaadates.

Olin päevasündmustest tegelikult juba eile nelja ajal nii siiruviiruline ja järjekordsest kolmetunnisest ööst pilves, et pidin arvuti taha magama jääma. Mõte oli selline, et kuni poisid õues saevad ja ehitusmaterjalide jääke kütteks kuuri lennutavad, kirjutan. Aga ma olin kõrvalapakate panemisest, utikutega sõdimisest ja lastega risti-rästi sahmerdamisest nii läbi loputatud, et jõllitasin täiesti mõttetühja pilguga arvutit – ehkki ma tean väga täpselt, mida ja kuidas ma kirjutada tahan, pole ikkagi robot. Selle asemel, et endast sõnu välja kiskuda, tegingi boksid ära. Bohema varss on põhimõtteliselt valmis ja võib iga öö sündida – spst on ka oluline, et tall oleks puhas ja jumbu ei sünniks sita sisse. Saab elust kohe ja korraga liiga adekvaatse ettekujutuse…

Kuna poisid lammutasid sauna tagant lääpas ja mõttetu varjualuse ära, täitsin sõnniku ja allapanu seguga auke. Naabritele on vaalus pehmelt öeldes piisavalt sõnnikut, nii et võib oma enese pinnases peituvad inetused täis ja kinni sittuda küll 😀

Poisid tõusid laupäevahommikul miskipärast mõlemad kell seitse ja ümbritsesid mu novellikirjutamise vadistamisega. Aga ma olen selle üle õnnelik – nad on minu turvapadi. Puhver hullunud välisilma ja siinse siserahu vahel. Mida ma nendeta teeksin? Kuidas oma poisteta e-postist loeksin valeliku luuserkoka lalinat, et ta on nüüd tagasi sadulas ja nüüd tal alles hästi minema hakkab. Tal on masendavalt terane antenn, millal mind energeetiliselt vampiirama hakata, saadab ühe brutaalse rümina teise järel – ja ma ei tea, miks ma neid loen. Seekord lülitas tema seljaaju tasandil plinkiva, aga paraku eksimatu antenni sisse see, et ma viskasin üleeile koridori koristades tema ratsasaapad ära. Ta ratsutas nendega kolm korda. Ära trööbeldas ta need poe vahet litsudes, minu pangakaart loivakeste vahel – või Aleksandrilt pommitud raha jälle ja jälle sala-lapikute ja õllede jaoks käpakeses. Töödest, mida käkerdades ta neid siin kandis, pole enam märki ega naelagi, nii et tööd tehes saabaste raiskamisest me kahjuks rääkida ei saa. Kui ta jalga lasi, tegid kassid need täis. Kõneldes kõigi mu loomade eest, kes teda ei sallinud, vaid kartsid ja vältisid, nii et kaotasin tema pärast hulga oma kõige lemmikumaid loomi – õnneks sain nad elusana edasi anda. Kõik peale vaese väikese VIPi, kelle mõttetult ostetud mära tappis, kui überkoka ühe armukese tütar mära seljas koogutas ja shetlander püüdis hobust liikuma aidata. Kaotasin saksa lambakoera ja bernhardiini, oma musta hingeponi ja võrratu raskeveoka ja kaudselt ka tinkeri… Kasisin need faking saapad puhtaks, oletades, et mõni suur jalg võib tahta neid veel kanda. Keegi ei tahtnud. Prügikonteiner. Ja sellele järgneski ruigamine, mille käigus ta lamises välja mitmed varasemad valed, ilma et ise seda märganud oleks. Kui armetu. Ja ikkagi tahan ma tema röövitud raha tagasi saada. Väga rumal minust, sedasi sodin oma energeetikat. Reet soovitab uue teenida, Jaanika temaga mitte silpigi enam vahetada – aga päevast päeva räntsatab postkasti mõne täituri või mõne riigi maksuameti kiri talle. See peab lõppema. Ma tean, et ta laristab ja luristab oma raha maha, kui tal midagi teenida õnnestubki. Ja ikkagi…

Õigupoolest on see pöörane, kui kiiresti aeg läheb. Iga päev teeme siin küll vapustava massi tööd, neist pooled sellised, mida veel eelmisel päeval kavandanudki pole, aga kavandatud asju ei jõua. See teeb närviliseks, sest kavandatud tööd on need, mis toovad sisse ju. Närviliseks muutudes lakkame rõõmu tundmast sellest, mis on – muretseme selle pärast, mida pole ja mida ei jõua. Ka siis, kui öösel üldse ei magaks, ei jõuaks.

Laupäeva parimad ja naerulisimad hetked olid nimega Alice Imedemaalt ja NotsMötsak. Kui Mötsule puhta põhu sületäie andsin, laotas ta selle ise pedantselt ühtlase kihina sulgu: minu voodi, ise teen! Ja vaatas tähtsalt Pille poole – kas see ikka nägi, kuidas voodit tuleb teha. Pillel olid uued valusad punased kõrvarõngad ja Mötsu voodist väga ükskõik – kuradi Brüssel oma nõudmistega…

Alice sai õhtul mööda maja ringi joosta – Ave ja Teresa sabas – ja tema vaimustunud hüpped-põrked-saltod ajasid meid lastega südamest naerma. Sellepärast ongi loomadega hea koos elada – nad ei solva ega ründa sind. Usaldavad, hoolivad ja austavad. Iseennast ka. Nii peabki.

Pühapäeval kell viis ärgates, seinal rippuvat töödenimekirja uuendades – 12 nimetust… – otsustasin, et selleks päevaks isegi ei püüa plaane teha. Rahu, lihtsalt rahu. Hommikukohvi kõrvale vaatasime üle Võrust leitud atv ja sobiva hinnaga saha, mille saab sellele ette sobitada. Kui sujuvalt läheb, peame paari päeva pärast ta juba Võrust Soonele korraldama. Ja läheb. Ja korraldame. Punane on 😀 😀 😀

Igasugune niuks kaob, kui majja saabub Kuke Maie. Ta tuli täna mu pabistamist Battaya paksuse pärast maandama. Kujunes meie mõlema sünnipäevapidu tordi ja vorstiga, mille tõi kaasa Maie lihaveisekasvatajast sõbranna Eha – sama päikeseline inimene kui Maie ise.

Kuna ka Reedal on ees kaks poegimist, tuli temagi ema Maiet kuulama – ja meil kujunes erakordselt mõnus keskpäev. Karm teema oli Paide skisoid-šamaanitseja hävituslik mõju – kui ta aasta eest mõned päevad siin vihurdas, hukkus kolm talle. Tema visiidid Kirna talli põhjustasid emanda kolme lemmikhobuse surma. Meil mõlemal on tema ette totaalne kaitsemärk tehtud – Maiel on Kirnas õnneks väga väekad abilised. Eks mulgi. Maie – nagu ka tema mahe sõbratar Eha – soovitasid talu kogu külapoolsele piirile puistata soola ja/või tuhka, et nii füüsilised kui virtuaalsed sissetungijad eemale peletada.

Battayal ongi – nagu arvasin, väga suur varss, väike v… varustus – ja kahe nädala pärast kolin talli magama, et anda sünnitusabi nii, nagu Maie täna meile Reedaga õpetas – ning paar nädalat hiljem läheb sama oskust Tissuga vaja. Olen sellist sünnitusabitehnikat harjutanud bernhardiinide ja lammaste kättesaamisel, nüüd lihtsalt on abistatavad sõbrannad minust väga palju suuremad. Aga Indiisu ütleb ju: minu emme saab alati hakkama. Oma kolm lutitalle võtan siis talli valvesse kolides kaasa või??? Oi. Maie prognoosis: Bohema sünnitab plaanitust paar nädalat hiljem, Battaya varem – ja nad võivad kokkuvõttes veel ühel ööl poegida. Lucky me… Kõik kolm olid veendunud, et Ogalik, Aino ja Elfriide on tiined. See tähendab, et esiteks saan Mantra ja Mandala asemele uued väiksed Ogalikud. Mu karja puhtaimad geeniuuritud isendid 😀 Teiseks tulevad mu noorte kollisõjas hukkunud Elfriide talled Maarja ja Magdaleena tagasi. Kuna Elfriide sai beebide surmasaamise järel udarapõletiku, pean nüüd hoolega jälgima, kas ja mis – võimalik, et tulevad järgmised toa-lutikad. Tulgu. Eks ma siis lähen, nemad põues vaheldumisi talli ja lauta sünnitusabi andma. Kolmandaks lükkub juhul, kui Aino poegib, tema üleandmine Dianale septembrisse. Aga maasikadiil kehtib nagunii.

Naljakas teema oli  Trendi siiasattumine. Reimo tõi ta mulle lehma vastu võlakatteks. Ma polnud Soonele kolides veel valmis lehma pidama, vahetasin ta vilja vastu, aga vilja ei saanud – ja tuli Trend. Nüüd kuulsin, et trakeenimürakas oli viidud kellegi Juuru Vello juurde, kus ta treikust maha tulles peksis ponisid, lõhkus aiad laiali, ründas hullunult inimesi. Tunniajalise madina peale saadi ta treikusse tagasi. Minu juurde tõi Reimo ta ette hoiatamata, sest mitte ühtki teist hullu, kes sellise põrgulise vastu julgeb võtta, ta ei teadnud :D. Ja mõistagi lajatati treikutäis hobust õuele ilma mulle rääkimata, et tund varem üritas hiiglane kõik elava ja elutu enda ümber segi peksta. Kingitooja hoidis treikust mitmekümne meetri kaugusele ja vaatas huviga, kuidas pahaaimamatult kopsikusse ronisin. Kuna ma paha ei aimanud, siis seda polnudki. Keegi ei julgenud mind abistada – tegin üksinda treikus hobuse lahti, ronisin temast mööda, avasin tagumikupuu ja viisin ta välja. Ruun pani mulle koonu õlale, järgnes koplisse mu karja juurde – ja sulandus seltskonda ainsagi tüli ja mölluta. Edasi kinkisin ta Reedale, kuna ratsatalu ei hakanud õnneks toimima ja mul polnud nii palju hobuseid vaja – Reet sai tänu Trendi tulemisele üle 20aastasest leinast, mis tema lemmikhobuse, hallitäpilise Olümpia surma järel ta hobustest võõrutas. Ja nüüd on Reedal neid 7-9 tükki. Edasi läks Trend koos väikese traavlipiigaga Kareka juurde, on õnnelik ja kodus ja kõik siin ilmas on nii uskumatult täpselt paika pandud ja korda seatud kõigevägevama poolt, et see võtab lausa hingetuks.

Annaks nüüd teist nädalat kestev, perioodiliselt ägenev kõrvavalu järele, siis ei ajaks iga asi nutma. Näiteks see, et Facebookis laikis keegi mu fotoalbumi sügavusest üles 3 aastat tagasi Inglistes tehtud pildi, kus Reti ja Indiisuga sillal seisame. Pildi autor Peter Murdmaa. Tehtud päeval, mil Soonele tulid ühe korraga laste isa ja tema vend, Robinson Anne Maasikuga – ja mina olin paari nädala pärast läbimas suveetendust teemal abielu filmimehega 😀 Pildil on Indi nii pisike, Reti nii neitsilik – ja mina pruun ja kortsus. Mu meelest olen praegu noorem kui tookord. Illusioonid…

Kui kõrv ei valutaks, ei teeks mind vesiseks, et toa-lutikatest Ave on nii arakene, et külaliste tulles väriseb ja palub mulle sülle – kuidas ma sellist müün? Ja et Teresal pole häält – ta ainult tiriseb. Kuidas sellist müüakse? Ja et ma ei või oma lastele talledest – ega ilmselt ka varssadest-vasikast rääkida, sest siis ma justkui hoolin neist rohkem kui oma lastest.

Jah, ma peaksin praegu üht kiiret tellimustööd tegema, mille täna sain ja tänu millele on kuu lõpu honoraripäevani söögiraha. Aga nii valus on. Kõrv. Et ei saa.

Pärast poja bussile saatmist läksime poodi õunu ja banaani, räime tomatis ja köögipaberit ostma – ja ma tihkusin täiesti totakalt riiulite vahel nutta, endal laudakummikud jalas ja pabularada järel – ma ei mõelnud, et poodi lähme või et üldse autost välja tulen. Niuks tuli sellepärast, et oma viiest lapsest mitte ühegi ootamise ajal pole mind niimoodi kätel kantud kui Retit – võimalikku kandjat pole lähedalgi olnud. Atlandireis, Kaitseliit, regatid, tööreisid… Ja iial pole beebi ja minu järgi elukorraldust muudetud, nagu mu tütre puhul, kes tudus ja mees jalutas tibuliisuga mööda tuba. Müstika! Olen tittedega kabinetti madratsile kolinud, et nende isa saaks välja magada – ja kahe noorimaga üldse pärast keisriniitide väljavõtmist ära Liusse läinud, et mitte kedagi oma vääksudega segada… Valetan, Indiga läksime juba enne, võtsin ise niidid välja. Kümnendal päeval niitsin vikatiga putkesid, sest ajakirjanikud olid tulemas kirjanikuproua viiendat emadust kajastama, trimmerit mul toona polnud ja kellelgi hõimlastest polnud aega ega huvi. Niuks. Oo magusat mitmekihilist enesehaletsust. Jajah, minaminamina küll – aga ma lihtsalt elan iseenda sees ja kannan oma elulugu kaasas. Ja sellele peetakse päevast päeva vajalikuks heledaid lakse jagada. Ju siis Jumal armastab – et nii kibedalt õpetab. Ikka kaks klassi korraga…

Teine pool itku tuli sellest, et mu ema pole Indit üldse näinud, Aleksandrit korra, Brigitat kaks… Mida kõike ma oleksin selle eest andnud, et mu ema oleks mu kõrval olnud, kui lapsi ootasin ja beebidega nii üksi olin… Reti võis rasedana ja võib ka praegu igal hetkel Soonele tulla, olen alati olemas. Mina võin teha kõike, mida teised tahavad.

Jaanikal on õigus, 9.mai vabastusriituseks on ülim aeg. Keeldun olemast teenija ja ori, kelle põhiline õigus on varustamine ja andmine, jagamine ja tagamine. Tsurr.

Itk ja enesehala läks hoobilt üle, kui auto armatuurlaual lõid kõik tuled plinkima ja kell hakkas kalosse näitama – elektroonika hakkab õhtale minema. Ja asendus ärritusega, kui helistas Minni lasteaiakaaslase vindine isa, ütles, et talle tuli külla mees, kes mulle mullu Raissa kinkis ja nad tulevad nüüd meile. Minu ja loomade laste vaiksesse pühapäevaõhtusse, veel umbes kuue tiine – kui need kolm lammast tõesti tiined on – hobuse-lehma-lamba vahele jaurama? Kusjuures mul on tellimustöö teha ja telekas on paroodiaparaad ja üldse. EI!!!!!!! Asja lahendas Indi, kes kuulis läbi telefoni, kui sobimatu pealelend meid ähvardab ja käratas: käige persse! Kole küll, kui inglimoodi tibinad nii otsekohese suuga on, aga tal oli tuhat korda õigus. Ja see mõjus!

Aare leidis õnneks nii atv kui saha Viljandist – homme asjatame – ei peagi Võrru sõitma (talled kaasas) või atv-ga mööda maanteed koju jaurama.

Päeva rosin oli pardipaar. Rapla südalinnas kultuurikeskuse ees astus tähtsalt sinikaelte paarike – mamma ees ja papa järel – tiirataara üle ülekäiguraja. 😀 Palju naeratavaid nägusid pälvisid nad. Aitäh. Partidele ja Maiele – kogu südamest aitäh.