10. juuli.

Seitsmevennapäeval laulatati Rapla kirikus meie abielu, mis ilmalikult sai mäletatavasti sõlmitud 5. mail Kroonika peol.

Võõrustasime oma väheseid külalisi – põhiliselt erilised lapsed – Meie Pubis.

11.-17.juuli

Meid külastasid Inga ja Heili, Liis ja Kessu.

Ma ise külastasin erinevaid arste.

Kirjutasin Imeloomade Sibelle Leest – ja ühe tõsise peatüki siia päevikusse.

18.juuli

Rapla mustlaste abiga said Astrid ja Ohsaissand lihaks.

Kuna taksojuhitöö ei sobi Tarmole, kaalub ta praegu, kas minna laevale või lennukile – jälle kööki.

19.juuli

Pidasime Kessuga aru, mille tulemusel sündis otsus Soone talu maha müüa. Meid ei vajata siin. See koht muutub ahistavaks, kuna ei kliendid ega sõbrad soovi siia tulla. Tunnen end nagu vangis – seda enam, et Tarmo läheb jälle võõrsile tööle. Liu suhtes tekivad nostalgilised tunded. Need vähesed, kes siin käivad, ei lähe jällegi ära. Samas – kui Termikas on võõrsil, on ühest küljest rahaliselt lihtsam, teisalt tekib vaikus, milles mõtted ei põrka ühes lauses kümme korda teemalt teemale – algab jälle keskendumise ja teenimise ajajärk. Taastuvad ajad, mil teenisin poole aastaga ligi pool miljonit, mitte ei kulutanud.

Kõiki kulukaid ehitusi a investeeringuid, uusi hobuseid ja projekte sai ette võetud – ehitusi 200 eest, hobuseid enam kui 100 eest, projekte 40 eest vanas rahas – et olid näiliselt väga hästi toimivad plaanid. Mina õppisin ratsutamistreeneriks ja pidin seda tööd kirjutamisega kõrvutama. Tarmo pidi lisaks taluhooldusele ka toitlustust tegema ja ratsutamislaagritele ka kokandust õpetama.

Paraku jäid kõik grupid-õpilased vaid lubajateks, minul on ajuhalvatus ja talu, Tarmo käib Tallinnas – kohe varsti ka võõrsil tööl. Ja selle teostumata unistuse orjamiseks pole meil vaja nii suurt talu, mis kõik aja ja jõu võtab, nii et aega elada ega töötada pole.

Tuttavad ütlevad, et me peaksime loomad maha müüma. Mida juttu!

Sel juhul sureksin.

Elviira ja tema tütar Reet, Tella, Trend ja El-Salvador on Ande maadel müügis.

Rõõmus Reede, Garfield, Battaya, Madonna, Tigris ja Opaal on meie pere.

Lambaid vähendasime 2 võrra, elusana on siit lahkuma ka kaks jäära.

Mitte loomi, vaid üleliigset pinda, pettumusi ja lagunemist on vaja piirata.

Me asume teele.

20.juuli

Vestlustest kogenutega – ja isiklikest kogemustest sündis Delfile lugu.

Sellest, et puuetega inimeste laskmine endale liiga ligi on laostav.

 Ei tule populaarne lugu, aga klikke kogub kindlasti hullu moodi.