16.aprill

Täna hommikuks oli välja kuulutatud lauskevad. Ööga oli lumi lausa müstiliselt ära sulanud. Kanad olid asetanud kevadehaldjale andamiks viis muna. Sookured. Rähnid. Kiivitajad. Ja kõik Soone omad kenasti elus. Mitte et mulle meeldiks öösel kaks korda riideid vahetada, sest olen täis pissitud – aga see on elu märk. Tunnus, et järjekordse tuppasündinu seedimine töötab ja ta on elule võidetud. Hommikupoole ööd panin Adeele juba teiste juurde – ja nüüd on aedikus stiilne nelik.

Pärast varahommikust kiire tellimustöö lõpetamist – pool läheb bensupaaki, pool külmkappi – kuulsin Reedalt rõõmusõnumit, et ta võtab Reneliile meie juurest viis kuni seitse utikut ning lasin erandkorras vaba päeva nautival Aarel end välja magada ja sooritasin õues mõnuga kevadvõimlemist – kaks mõnusat tundi enne novellikirjutamisse sukeldumist.

Kuna Aino on vastsündinutega kitse-Nunnu sulus, oli Nunnu nüüd juba suurte poistega lahtiselt lehmade juures – ja vennad Nämm-Nämmid tudusid Raissa heinasõimes 😀

Selle käigus õnnestus Madlile kuuldemäng esitada – ta helistas mai alguse teatrisseminekust rääkimiseks just siis, kui lasin lehmi lahti, need tulid üle tallede muudkui lauta tagasi, et lammaste sulgusid revideerida – ja mina kolkisin neid vihaselt laudast välja tagasi.

Korraks tahtis energeetiliselt kiikuv pendel nii vasakule kui paremale tasakaalust välja lüüa – vasakule sellepärast, et üks noor inimene, kes mind üldse ei tunne, ühtki mu raamatut ja ilmselt ka mitte ajakirjalugu lugenud pole, ütles mulle mängeldes, et olen litsakas ja imelik eit. Mis ei olnud tegelikult üllatus, sest mõne aja eest teatas ta mulle, et olen varas, kui ma polnud nõus oma selja taga punutud äriskeemiga. Ja ehkki Aarel oli reedel palgapäev, polnud töötasu veel tänaseks üle tulnud. Nõuan tööandjalt garantiikirja, et järgneva aasta jooksul, mil liisingut maksame, on palk õigel päeval olemas. Aare pole mingi külatola, kel kama kaks, millal isiklike lõbustuste rahakröömike laekub. Ta on meie talu oluline töö- ja finantsjõud ja kui palgaga ennimine algab sellise pöörase töökoormuse juures, mis tal on, siis läheme teise kohta tööle. Nii on.

Paremale kõikus pendel sellepärast, et Viljandi Motokeskus leidis meile sobiva ATV. Sahaistutamise võimalusega – vints juba olemas. Lähipäevil tuleb niisiis Viljandisse sõita, kui Margotilt bilansid-värgid homme kätte saan ja panka viin.

Kopin siia näidise väga vihase Soone Saara kirjamaneerist, mis vallandub siis, kui on emm majas:

Head sõbrad,

olen Aare karmist töökoormusest aru saanud, et teie tööstus vajab teda tungivalt.

See tähendab, et ka tubli tööjõudu vajav firma täidab oma kohustusi.

Aare pole suvaline külatölplane, vaid Soone talu kandev jõud nii töö kui finantsküsimustes. Tal pole ükskõik, mis päeval palk laekub. Tema laekub iga päev tööle ja eranditult iga päev teeb poole rohkem tööd kui eelmisel päeval prognoositud – ja seda meie talu töödejärje arvelt. Järelikult on tööandja elementaarne kohustus lepingus ette nähtud päeval töötasu maksta. Ilma igasuguste keerutamiste ja müüdavatest koormatest rääkimiseta.

Minu firma – vt. www.aabramihobulausujad.ee – liisib talutöödeks ja Aare töölkäimiseks ATV. Liisingumakse hakkab tulema noorsand Rihe palgast. Ja see tähendab, et tema palga maksmisega vigurdamine puudutab ja kahjustab otseselt minu firmat, meie talu ja peret.

Aare otsustas, et enne palga laekumist tööle ei tule.

Oma firma ja talu turvalisuse huvides soovin mina teilt garantiikirja, et palk laekub palgapäeval. Nagu näha, lepingust ei piisa. Kui teiepoolne lepingutäitmine pole garanteeritud, võtab Aare vastu mõne neist mitmest tööpakkumisest, mis talle kui tublile töömehele tehtud on.

Seega pole teil enam nii armetul ja inetul põhjusel nagu seda on rahvakeeli öeldes külma tegemine või ülelaskmine, üht olulisimat töömeest. Jääb iga päev umbjoobes Rauno – ja palju õnne.

Mu kiri on emotsionaalne – vabandan, olen esiteks kirjanik, seega tundlik natuur – ja teiseks ärritab niisugune alandamine mind tõsiselt. See häirib kogu meie talu ja pere õhkkonda ja midagi sellist ma rohkem suure ja soliidse ettevõtte poolt kogeda ei soovi.

Tänan.

Garantiikiri palga õigeaegse laekumise kohta andke palun Aare kätte, kes tuleb tööle siis, kui palk on laekunud.

Kurat, nad peavad teda kut orja – pühapäevi pole, tööpäevade pikkus on ettearvamatu, mitte ühtki töökaitsenõuet pole täidetud – pidev eluohtlik balansseerimine – ja siis veel palgaga põimimine. Karu… mustikasse!

Sain selle õiglase käratusega tasakaalu tagasi – kaasa aitas ka seesama päevaraamat siin – üks lähikonna härrasmees luges siit, et tahan püramiidi ehitada ning pakkus end kui spetsi seda välja arvutama ja valmis joonestama – ja sellest tulenevas tänumeeles kirjutasinkirjutasinkirjutasin.

Vahepeal helistas Vernek Austraaliast! Ja ütles, et ajakirjandusest on abi – kuna olen temast loo kirjutanud, sai ta ikkagi Eesti ravikindlustuse poolt makstud operatsiooni, mis järgnes sellele, et ta hüppas aia pealt metallvarva pikalt püsti läbi terve jala kannikast sääremarjani. Ei tööta enam traktorirehvi keskuses ega Silvi kaevanduses, vaid kolisid ühte farmi ja korjavad nadi palga eest viinamarju, ära ei tule vähemalt enne kui seinaronimise rahvusvaheline litsents käes – Eestis ei saa teha ja siin ta mööda seinu-katuseid kõrgtöid teha turnis ja et siht on silme eest kadunud. Nagu siin kellelgi see alles oleks…

Kustutasin telefonist kõik 7 t. telefoni. Glinglingrrrauhh! Korraga otsustasin iial enam tema röövimisi mitte talle meelde tuletada. Torkimisel haisev sitt. Fui. Jumalaga. Kui oskaksin, blokiksin selle elundi… ee… olendi ka mailis ära, aga see pole vist võimalik. Lootusetu saast.

Samal ajal, kui mina oma lahinguid pidasin – põhiliselt enda sees, kus mujal – pingutas Aare ülevaatuse jaoks auto kässari, mõõtis ja projekteeris püramiidi – kihvtima-loogilisema kui minu projekt, krt 😀 ja kavandas laste mängumaja korrastamise. Meie Indiraga vaatasime lasteaiast tulles üle, millised tööd tulevad Teeme ära talgutel Soonel tegemisele. Koostasin ja paljundasin kutsungi.

Päeva rosin oli Pille ja Helle-Malle laudast väljumine. Nende saabumine karja oli tõeliselt naljakas ja lärmakas – kõik loomad mögisesid ja undasid. Teine rosin kaasnes Tissu ketiga. Et mitte mu hinnalisi beebisid ohustada – seitse neist on nüüd Reeda omad ja mu vastutus mitmekordistus – on Tissu koplis ketis, kuni talgute ajal kopli kaheks jagame. Kett ulatub lõkkeasemeni ja ta kruttis ühe sajaharulise puu keti sisse – totaalne körtpärtel. Kui seda lahti pakkisin, jälgis tüdruk – väga paks tüdruk täpsemalt – et kett pinges poleks, astus ise lähemale, et aidata. Ja kui juba mulle päris lähedal oli, lakkus tänulikult mu nägu nii, et mul oli lõug kulmude vahele krousitud. Mis kosmeetikut ja näo lihvimist siin veel vaja on?

Piretiga rääkisime NotsMötsaku seemendamisest. Kui neljapäeval Reysse kaht põrsast lähen tooma, uurin sperma ja seemendussüstalde asja. Piret ütles, et näitab ära, kuidas sperma järkjärgult emakasse sisestada – saan sellega ise hakkama. Loomulikult saan. Me oleme Mötsuga sõbrad ja saame kahekesi kenasti hakkama.

Leidsin ühe mõnusa teksti, mida hakkan kohe praegu sauna minnes rakendama. Aitäh, ilus ja kavandamatult tegus päev oli.

Meelerännak on teekond sisemaailma, iseenda juurde. Sa istud kinnisilmi omaette vaikuses, jälgid oma mõtteid ning paned tähele oma hingamist ja keha. Sul ei ole vaja midagi teha ega ühtegi reeglit järgida, sul pole vaja seada endale mingit eesmärki. Lihtsalt oled iseendaga ja selle kogemusega, mis parasjagu on.

Lõdvestu ja lase kõigel olla

Vahel arvavad inimesed, et meelerännaku eesmärk on hoida täielikku vaikust peas. Jah, see oleks tore tulemus, aga kõigepealt õpi lihtsalt iseennast jälgima – millised mõtted su peas tiirlevad ja mida need su enda kohta ütlevad ning millest tahab su kehale sulle teada anna. Sa ei pea pingutama, sest vastupidiselt levinud arvamusele ei tähenda meelerännak keskendumist vaid hoopis lõdvestumist. Selle asemel, et mõtteid ja emotsioone maha suruda, suhtu neisse lahkelt ja leplikult, võta need vastu ja lase siis jälle lahti. Ole nii avatud kui suudad! Kohalolek ja aktsepteerimine ongi kõige olulisemad meelerännaku märksõnad. Tiibeti targad soovitavad: „Ole nagu vana tark, kes vaatleb laste mängu“

 

Igapäevane kaaslane ärevus
Pane tähele inimesi tänaval või töökohal – neid saadab pidev rahulolematus. Kulm on kortsus, huuled on kriipsuks kokku pigistatud, õlad on ettepoole ja selg pinges kui vibu. Päevad on täis pidevat ebamugavustunnet, rahulolematust ja närvilisust. Mure- ja hirmumõtted tormavad peatumata peas ringi ja hoiavad oma võimuses. Pidev sisedialoog ei lase keskenduda, oma tööd või kaaslasi nautida. Kõik hommikud algavad arusaamatu ärevustundega, entusiasmist ja rõõmust pole jälgegi. Suur osa inimestest ei pruugi ise seda märgatagi, sest nad on säärase olekuga harjunud, see moodustab nende elu igapäevase tausta, kuulub „normaalse“ elu juurde. Ärevushäirest räägitakse viimasel ajal kui „moehaigusest“, kuna pidev rahutus ja keskendumisraskused on iseloomulikud just meie tempokale ja stressirohkele ajastule.

Kui sa tundsid end siin ära, siis tea, et tegelikult on võimalik üsna lihtsate vahenditega õppida oma meelt rahustama ja enesetunnet parandama. Alusta sellest, et leiad igas päevas kasvõi 5-10 minutit aega, et olla omaette vaikuses, olla igasuguste segajateta praeguses hetkes täilikult kohal.

 

Tulemuseks on uus elu
Milline õndsus see on, kui ühtäkki tajud, et kõik, mis on, on väga hea! Kõik on paigas. Keha on täiesti pingevaba ja kerge, hinges on suur rahu ja pea on täiesti selge. Just sellist tunnet õpetabki märkama ja suurendama hetkes kohal olemine.

Võta oma kiires päevas aega ka meelerännakuks! Harjuta hetkes kohal olemist, sest…

• nii saad iseendaga paremaks sõbraks – kui tead oma soove ja vajadusi, kui tead, mis on just sinu jaoks hea, siis oled enesekindlam nii tööl kui kodus.
• praeguse hetke nautimise oskus kutsub hinges esile suure rahu, mis annab kindla jalgealuse ka kõige kiiremas tempos ja keerulisemates suhtedraamades nii tööl kui pereringis.
• praeguses hetkes kohaloleku tunne võtab ära väsimuse ja muudab sind ärksaks ja energiliseks – sul on jaksu kõigega toime tulla.
• kui suudad olla kogu oma olemusega hetkes kohal, siis muutud tundlikuks ja hakkad tähele panema, kui palju põnevat su ümber toimub, kui palju värve Elul on. Tüdimus ja raskus kaovad hingest, nende asemele tuleb erk uudishimu ja rõõmus meel.

Kui praktiseerid meelerännakut regulaarselt, siis ühel päeval märkad, et sina ise ja su elu on muutunud. Kõik on toimunud kuidagi iseenesest, pingutamata. Sellist muutumist on toredasti kirjeldanud hispaania poeet Juan Ramon Jimenez: „Mul on tunne, et minu paat on tabanud midagi suurt seal all sügavustes. Ja midagi ei juhtu! Mitte midagi… Vaikus… Lained… Midagi ei juhtu? Või kas kõik on juba juhtunud ja seisan nüüd vaikselt, uues elus?“

Head uut elu sulle!

 

Kadi Kütt

 

Allikas: Salasõna