17.aprill

Teeme ära 2013

4.mail kogu Eestimaad puhastav-korrastav-ülesehitav talgutegu Teeme ära laotab oma tiivad ka loovus- ja loomakasvatustalu üle. Aabrami hobulausujad ootavad Soone tallu Kumma külla Kehtna vallas Raplamaal 30 inimest – mehed-naised-lapsed, kõigile on mõnusat tööd meie enam kui 50 looma-linnu läheduses.

Koristame talvepuude tegemise jäägid ja koostame neist suure lõkke.

Laasime püramiidi ehituseks palgid ja tõstame nad paika.

Korrastame koplid. Hobuste kopli laiendame allikate taha ja silume talvekahjustused. Lammaste-kitsede-lehmade kopli jagame pooleks.

Ehitame sigadele aida taha väliaediku.

Korjame ühelt keskmise suurusega kiviselt maalapilt kivid ära ja laome neist labürindi.

Puhastame majakatuse samblast.

Paneme batuudi üles ja kui lapsed on seal piisavalt möllanud, paneme sinna kuivama 7 lamba villa, mille ära peseme.

Korrastame laste mängumaja.

Peseme kogu talu kõik aknad.

Süütame suure lõkke, kütame sauna ja sööme Soone Saara keedetud talgusuppi.

Tuleb väga ilus päev.

Tulijail palume endast teada anda hobulausujad@gmail.com, 5107709 või Facebookis Kati Saara Vatmanni sõnumikasti. Need talgud põlises ja erilises Kumma külas on olemas ka koduleheküljel www.teemeara.ee

Ootame!

Kati Saara, Maria Indira, Aare, Battaya, Bohema, Juliet Mafiosa, Silbersee’s Madonna, Opaal, Tissu, Raissa, NotsMötsak, Pille, Helle, Malle, Nunnu, vennad Nämm-Nämmid, Alfa, Alfa-Tsõganka, Amatsoon, Alice Imedemaalt, Aino, Anna Karenina, Adalbert, Adeele, Elfriide, Ogalik, Oikuitore, Elf, Elbrus, Aprill, Ave, Anne, Teresa, Bella, Donna, Lilli, Taavet, Puhh ja Notsu, Nurinööp, Libasimkin, Brutus üheksa kanaga ja Donald kuue pardiprouaga 😀

Ilmselt jõuan enne 4.maid sellesse ootajatenimekirja veel kedagi lisada – homme tulevd Reyst Sink ja Pekk III, Elfriide, Ogalik ja Bohema jõuavad ehk enne suurte tegude päeva poegida.

Vernek ütles eile Austraaliast helistades, et ma olin Reporteris. Paar korda mõtlesin järele vaadata, mis värk siis seekord. Aga loobusin. Teles lehvimine komposteerib energeetiliselt nagunii, selle vaatamine seob asjaga ülearu. Ja liiatigi olen sellest ajast, mil erinevatesse saadetesse punutud intekas tehti, nii palju suuremaks kasvanud ja transformeerunud, et see ei puutu enam minusse. Ühte jõkke ei saa kaks korda astuda.

On sümboolsete kokkusattumuste aeg. Eile, kui Piretiga NotsMötsaku seemendamisest rääkisime, kõndis mu auto nina eest läbi uhke ema-toonekurg. Nii lähedalt, et meil tekkis silmside. Kehtnas toidupoes käies pakkisin kraami kenasse korralikku karpi – ja lasteaias oli seda karpi majameisterdamiseks kohe vaja. Pärast 10.aprilli uue energia Maale-tuleku algust ongi asjad just sel kombel paika sattunud – igal hetkel lausa maagilisel moel. Aitäh. Sain puid korvi ladudes lammutusjääkide hulgas peitunud naela vasakusse peopessa – see on andmise käsi – jälle sümbol. Ai. Ja otsekui oma essents-problade puremise kujundina hammustasin koos porgandiga veerand parempoolset alumist tagumist purihammast puu taha. Väga sümbol. Õnneks on järgmisel Pärnu-dessandil Kalmeriga just selle rea kolm hammast tegemisel nagunii – nõnna et pole hullu. Nothing personal, just symbol.

Enne pere ja loomade ärkamist koostasin kolm tundi kirju ja dokumente. Nii talupidamise, loomade haldamise kui tulevikuprojektide omi. Lasteaiast sõitsin proua Schmitile mulluse viljatransa eest lambakaela viima – ja eksisin oma hajameelsuses Reeda maja taha ära. Richard ütles väiksena sellistel puhkudel, et emme on potograafiline idioot – ehk siis topograafiline 😀 – ent tänu sellele nägin mitmeid kauneid ja-või erilisi majapidamisi. Kallistasime emandaga, kelle majapidamine on üsna mõisasuurune. Omad. Pärast loomade emmemist kühveldasin nii lauda juures heinarullide põhjad kui talli juures kuivsilo riismed padukaga võidu joostes hunnikutesse – et maapind vabaneks ja sulaks. Korjasin kokku sealt alt  välja tulnud kiled-nöörid-võrgud. Mulluse silo alla jäänud kilepõhjad on nüüdseks lahti löönud, aga mul polnud aega ega jõudu kõiki välja urgitseda. Palun Aare abi. Täna on vaja ka lehmadele joogiplännergu ümber raam teha – Raissa keerab kohe pärast plänni täitmist selle hetkega ümber, krdikrt. Ja NotsMötsaku sulg puhastada, sest homme tulevad Sink ja Pekk III – võtan lontis kõrvadega orikad.

Kui olin talli puhastanud ja kuivsilo kokku kühveldasin, hiilisid hobused mu selja taga kikivarvukil talli ja läksid seal kaklema. Panin nende peale täiest kõrist kisama – ja jäin poole sõna pealt klõpsti vait – üle meie lendas kurepaar ja kohe nende järel pikk hanerida. Mis sa siin enam karjud.

Kuna hommikuste kirjade peale olid vastused saabunud, koostasin veel tunde dokumente, pidasin läbirääkimisi ja vestlesin Taimaaga, olgu ta õnnistatud. Ja kuna mul hakkas täna töötuba koristades totaalselt halb – täpselt nagu kahel eelmisel korral, täpselt sama koha peal seistes ja töölauda koristades, pilt taskusse ja viltu ja süda paha, koostasin testamendi lisa, mida teha ühegi mu looma-linnuga, kui minuga midagi juhtub. Selleks, et ei juhtuks. Laste eest hoolitsetakse ikka – loomad jäävad hätta, kui… Viisin selle doku, mis mu perekonna loomliikmete tuleviku kindlustab, notari juurde oma pärandikausta.

Selle koostamise ajal näidati Maahommikus poegivaid lihaveiseid ja mul läks kõht külmaks. Aga meil läheb kõik hästi. Üle hobuste lennanud kured lubasid ja kinnitasid seda.

Raplas oli lisaks notarile veel viis asja ajada – kuni lasteaias Indi järel käisin, saabus Soonele üsna hoiatamata Püramiidimees. Töölt tulnud Aare saatis ta lahkesti minema, sest esiteks tahab ta püramiidi ise teha ja teiseks polnud tal suhtlemise tuju. Selle eest, et ta nõudis õigel ajal palka kätte, sai ta kinga.

Tööle jääb padujoodik Rauno, kes päevast päeva umbjoobes killimas käib ja kes erinevalt Aarest ja Romanist õigel ajal palga kätte sai ja veel enne maha jõi kui tegelikud töötegijad palga väljagi kerjasid. See, et palusime garantiid, et töötasu laekub edaspidi õigel ajal, teisenes nõukogudeaegsete kolhoosipapide endisaegses teadvuses vastuhakuks. Töömees sõimati rämedalt läbi ja öeldi, et arvestama peaks raskete aegadega… Mees, kes näeb ja teeb päev otsa laotäite kaupa liha, on kindlasti rõõmus, et tema teenitust piisab bossidele kenasti. Tööohutusele ei piisa. Näen ja kuulen päevast päeva haavu ja sadat sorti vigastusi ja eluohtliku piiril äpardusi, mis on tingitud katkevatest kettidest, libedast põrandast ja loendamatutest räigetest ohutustehnika – õieti üldse töötingimuste – rikkumisest. Kui noormehelt seda uudist kuulsin, kihvatas esimese reaktsioonina soov tööinspektsioonile teatada, millised tingimused ehk siis tingimatused seal massiivses nõukogudeaegses ja –meelses lihalas on. Aga ma ei tee seda. Milleks. Saab keegi katkeva ketiga surma või murrab hiidrümpadega maadeldes selja – küll siis see inspektsioon sinna ise läheb.

Ma pole kunagi kitupunn olnud.

Ammugi ei alusta ma sõjakäiku mingi mõrvakonveieriga, kus inimesi solgutatakse ja alandatakse, pühapäeviti töötatakse, kell miinus sada tööle minnakse, iial ei tea, millal tullakse, umbjoobes kolleegide eest töö ära tehakse ja nende lalin alla neelatakse. Pole hea teada, mis on vorsti sees – ammugi pole hea teada, millised mentaliteedid ja tingimused on vorstitegijate firmas. Brr.

Ja lõpuks suur must rosin, mille varju all tegelikult terve tänane päev on ennast kujundanud ja sujundanud. Praegu seda uudist sõnastades on mul tunne, et nägin kursuseõest sõbratari Ingaga peetud lõunaaegset vestlust unes. Seda ei saa olla. Ei saa autorid vastutada selle eest, et sekka ei juhtu vaatamata heale intuitsioonile siiski kurjast vaimust vaevatud koletisi, kelle inglimaski tagune õõvastav maastik selgub alles siis, kui lugu on ilmunud. Mu üks olulisemaid tööandjaid vallandati täna. Mis tähendab, et üks periood meie mõlema elus on lõppenud. Minul on seinal reas nii palju raamatukäsikirju, et ongi aeg lugudekirjutamise oravarattalt maha astuda. Aga Inga… Tema üles ehitatud ajakiri, millele ta nii mitmeid aastaid on pühendunud, tõstis ta päeva pealt ukse taha nagu… Ah, mis siin võrdlusi ja metafoore otsida. Juhtum on õudusunenäona õõvastav.

Kas ma peaksin süütunnet tundma?

Ei taha. Ja vist ei pea ka. Seda enam, et Inga ise oli sellest krahhist rääkides nii paranormaalselt rahulik. Arvatavasti tunneb ta hetkel sama paradoksaalset rahu ja kergendust, mida mina. Kusjuures ma olen täiesti kindel, et armastusega-ikka-armastusega-kättemaksjate pressinõukokku sööst oli otsitud põhjus. Nii tühise maniaki-ataki peale siiski selliseid samme ei astuta. Ja mu kallil kursuseõel on üsna kindlasti valida kümne tööpakkumise vahel. Kõik me vajasime elumuutust. Kui seda ise tehtud ei saanud, tehti meie eest.

Kaks kinga päevas – taevas tänatud, kes siis ühe kingaga käib või mis…

Kui Margotile helistasin, et öelda – hommikul lähen tema juurest läbi, enne kui Reyst põrsad toon, tunnistasin, et kahe kinga päeval mõtlesin 10 sekundi jooksul, et loobun ATV liisimisest – avastasime, et tunneme ja mõtleme absurdsel kombel üht moodi. Hirmu pole. On usaldus ja veendumus, et kõik läheb hästi. Liisin küll. Ja tulevad uued tööd ja teed. Need on juba olemaski, lihtsalt nende jaoks pole rutiinseks hangunud karusselli peal tsentrifuugides aega olla.

Ahjaa, Margot teadis, miks Aare töökohal, mis täna endiseks sai, nii halvasti läheb, ehki killitakse-killitakse-killitakse… Sest kraam seisab liiga kaua laos. Sest tootmine on söötadest tapatsehhi sisseseadeni mööda ja vale. Ja hinnad on nii laes, et mitte keegi ei osta seda. Ja õigesti teevad. Kõik need, kes ei osta. Leiame uue töö, kus luuakse ja rajatakse, mitte ei tapeta ja ei alandata. Kindlasti.

Hommikul tõuseme kuuest, seasulg tuleb puhtaks teha, et põrsad end kenasti tunneksid. Kuna on kaduneljapäev, puhastan esikus lambaaediku ja ahjud tuhast, Aare teeb lauda puhtaks. Mõned lahtised lauad on kinni panna, toatalledele õue aedik teha, lehmakoplist viimased kilepõhjad välja kangutada, lehmade jooginõule raam teha ja hobustele laudadest lisavärav ehitada. Võiksin oma kirjatööde pärast totaalstressi sattuda, aga ei taha. Sest ma ei karda. Emme saab alati hakkama. Jõuan kõik oma majapidamise ja kirjatööd ära teha. Sest Jumal on alati kodus. Aitäh.