18.-21.aprill

Armas kallis Margot, palju õnne sünnipäevaks! Kallis armas Battaya – Sinu tänase sünnipäevaga algab Su senise elu õnnelikem aasta 😀 Sünnipäevakallistused kõigi meie käte ja kapjade, sõrgade ja käppadega ka Sulle, Piia Raamat (meie kunagine ratsutamistreener Luunjast Šoisi-Raagi tallist, kes nüüd Vastseliinas Piiri talli peab), Caissa (Viiratsi raamatukogu kuninganna), Jüri Kallas (Elmatari ulmeguru ja Öölase sarja üks algatajaid), Katrin Pirs (oli Pihlaka taluloomaaia emand), Kaie Päike(oli ajakirja Lemmik eelmine peatoimetaja), Margus Saar (kes siis telepoissi ei teaks 😀 ), Herlend – Kuuse talu küülikufarmi peremees ehk lihtsalt meie Heli mees. Tegime Indiraga täna sünnipäevalapse ja tema sõbrannade lakad korda, vahetasime Raplas lõpuks ometi rehvid, tellisime endisele kartulimaale, kust teemeäratamise ajal kivid ära korjatakse, heinaseemne – enam mitte nurmesegu, milles sisalduv ristik lõpuks kõik teised liigid välja suretab -, tõime pangast mõned blanketid, mis arvutis ei avane ja Margotile foto, mille peal on tema sünnipäeva ja majandusaasta aruande kingitus ja kokkuvõte – Pille tütred, kitsetalled Helle ja Malle – ning külastasime üht meeldivat noormeest, kes vana taluvara kogudes oli soetanud suure kotitäie hoburiistu. Nende hulgas sisalduvaid ohje ja muud etterakendamise staffi võtan kui vihjet. Pean Saunaküla viikingiga rääkima rangidest, mis tal aidas seisavad. Lugu on temaga nagunii tegemisel. Ja Ritsikas on ju ette õpetatud…

Pean ilmselt täna, kui Karekas siit läbi tuleb, kolmikuga, kellele ei sobi  üsaväline elu, midagi otsustavat ette võtma. Esimesel päeval oli ta kolmikutest küll tugevaim, lärmakas ja tegus – aga ei leidnud tissi. Tuppa tulles pidas ta veel teisipäeval sooja, tühjendas hoogsalt lutipudeleid, lärmas ja oli nii endast kolm nädalat vanematest Avekesest kui Teresa Tirisejast suurem. Kolmapäeval vajus ta ära – jahtus, ei osanud ega jaksanud imeda – ja sealt edasi on ilmne ajukahjustus, mille ta sai seoses sellega, et oli kolmas ja hapnikupuuduse tekitatud jama aina süveneb – pöördumatu. Olen jah jõhkard, aga selleks, et mitte kurvastada, olen väikest hääbuvat keha silmitsedes juba läbi mõelnud, kuidas seda niimoodi nahatustada, et väikseimadki detailid sobiksid köösneritöödeks. Soone talus lähevad kaotsi vaid sõrad-hambad ja puuks. Punkt.

Talleke, kes kolmapäeval ära suri, ehk siis sügavasse koomasse kukkus, ajas küll end neljapäeval kell viis hommikul ahju eest teki seest jalule ja tuterdas tudisedes mu voodi ette, ütles sosinal emmäää ja polnud ikka veel otsusele jõudnud. Väljus aujutiselt koomast, kuhu ta edasitagasi sissevälja hõljub, ja otsustas jääda, et oma lühikeseksjääva elu kõik teod ära teha – kasuvanaema hinge väänamine ja kannatuse venitamine nende tegude hulgas. Raadios laulis talle ajutise endassetuleku ajal mu väikevend Lauri Vasar – kui on meri hülgehall… Ehkki kassid on praeguses metsade kohal rõkkavas kevades põhiliselt väljas, kogunesid kõik neljakesi ümber Uuestisündinu ja uurisid teist üllatunult heldinud pilgul. Mulle jõudis naasnut lutitades ja esikuaedikus ärkavat seltskonda silmitsedes järsku pärale, et kõik nad on Alfa lapsed. Alice Imedemaalt on tema kolmiktütar. Ave on tema tütre Aino möödunudaastase tütre Aprilli tütar. Adeele on Aino kolmiktütar. Ja Kareka-toodud Teresa Tiriseja on Alfa tütre Aino kõige esimese talle, Oimaivõi tütar! Selles on midagi väga olulist.

Ja Hümnikuuljast on uuemal ajal asi kaugel. Liu-perioodil nimetasin end seoses kellaviiese ärkamisega hümnikuuljaks – Vikerraadio saatepäev algab teatavasti pool kuus sellega – nüüd läheb uni ära, kui lambad mind kell kolm üles ajavad – mõtted lähevad käima. Kella kolme reegel hakkas kehtima Richardit oodates, mil 25 aastat tagasi alanud vetsuvisiidid ongi kehtima jäänud, talledki teavad seda ja äratavad mu öösel täpselt kell kolm – ning normaalseks kella kuueseks hommikuks olen juba mitu tundi oma lugusid-projekte-suhtekorraldamisi viljelenud. See ei ole normaalne. Ma tean. Aga ma ise ka ei ole ju 😀

Küülikufarmi Heli luges eilset sissekannet päevaraamatusse, kus kirjeldasin, kuidas siinmail saab kinga töömees, kes lepingus määratud päeval palka ootab ning kirjutas:

Kas te pole mõelnud Aare tööandjat Töövaidluskomisjoni kaevata tööandja poolse lepingu rikkumise tõttu (eeldusel, et tal on ikka paberkandjal tööleping olemas)? Selle alla läheks nii palgaga viivitamine kui kõik need tööohutuse teemad. Herlendiga käisime selle tee eelmisel suvel läbi ja ta sai 1,5kordse palga hüvitiseks pluss kõik saamata jäänud palgajupid varasemast. Päikest!
Vastus: Mu kirja peale sai ta eile kaks kolmandikku, reedel saab viimase kolmandiku palka kätte. Sinusoovitatud komisjonist käisime läbi seoses ehitusfirmaga, kus Aare töötas enne seda, kui mullu mais Soonele tagasi tuli. Need zahibid tõid talle päev enne komisjoni palga sularahas siia Soone väravasse 😀 Raplamaa firma, kus ta metallistina töötas, paistis silma veel kohutavamate töötingimustega kui lihala – täielik surmaangaar aastast 1949 või midagi sinnakanti. Mitte midagi sisseseadesse ega töötingimustesse investeeritud – ainult kasumitkasumitkasumit. See suurfirma ei suuda aga palkasid maksta sellepärast, et nende kaupa ei osteta. Ladu toodetakse massiivselt liha täis – sita sööda, iganenud tapavarustuse ja lattukuhjamise tõttu on kvaliteet õudne ja hinnad nii laes, et keegi ei taha seda osta – järelikult ei saa ka reaalset tööd murdvad poisid palka. Kusjuures mentaliteedid on riistvaraga üks-ühele samased. Ahjah, ka ehitusfirmas olid sellised tingimused – ja nii tohutult kohutavaid tööõnnetusi – et juuksed tõusid püsti, kui poiss töölt tulles kirjeldas, mis seekord toimus. Tööpuudust Eesti maapiirkondades kasutatakse ühesõnaga sajaga ära, et inimesi alandada, orjana pidada, maksmata jätta. Töötatakse läbi talve soojakuteta, kuuma teetagi, lepitakse turuvarblase palgaga 10 euri päev, mis antakse sotsiaalsete garantiideta reedeõhtuti kätte. Kui ori selleks ajaks veel elus on. See on üleüldine tendents. Nagu selgub. Fui. Soome ehitama saaks Aare otsekohe. Aga ta ei taha õnneks mingi rahasita pärast kodunt ära minna. Tänu taevale. Nüüd suveajal saan küll kergemini üksi hakkama – ja talgute käigus teeme loodetavasti väga suure massi töid ära ka. Ent keeleoskamatut poissi, kes on tõeline koduhoidja ja igas mõttes truu hing, ei tohi sedasi solgutada. Punkt.

Koostasin üleeile liisingudokude jaoks oma firma revisjoni. Selle käigus tegin ka seinale reastatud tööde seas inventuuri. Tekkis hulk uusi ideid – ja vanad plaanid pöördusid maagiliselt uude rakurssi. Näe, milleks üleeilset šoki-kingapaari vaja oli 😀

Neljapäevane suurtöö oli prügikonteineri täitmine pilgeni mõlemast koplist ja elumajast. Silokiled, naelu täis ahjutuhad, talli taga maa seest välja sulanud torud-särgid-värgid. Kaduneljapäev.

Hommikukohvi jõime enne põrsaste järele minekut Margoti juures. Armas oli. Ja tegelikult oli armas ka Reys põrsaste järel käimine. Proua Kütilt saime avalduse, zootehnik Maire valis meile praak-tapa-põrsaste seast kaks kobedamat, punase pulverisaatoriga surmale määratud ruigamit ja pööras nende elu täiesti teise suunda.

Kodus ootas meid kümnekiloste poiste üle über-rõõmus Mötsu. Panime Sink ja Pekk III alguses transpordikastiga, millega nad autost NotsMötsaku ja Pille-pere lauta tassisime, NotsMötsaku sulu seina taha – mõte oli selles, et söödaküna kasutada saab mõlemalt poolt. Kasti tassimise ajal tõstsin selja kõrvkuuldava raginaga ära ja kui seda kitsede aedikust üle rinna vinnates mõlemad põrsad minu poolele liuglesid, sain kastiga piki kulmu, nii et silm on õrnalt sinine – õnneks pole tulnud kellelegi seletada, et kaks siga kukkus näkku… 😀 😀 😀 Just kasti paikaähkimise ajal tuli järjekordne kõne Häädemeestelt – põhjuseks uudis Inga vallandamisest, mis talle, rääkijale-mitte-kuulajale-tule-Jumal-appi-küll, meeldis. Jagades end telefoni ja põssade vahel, kuulsin eemalseisja nõuannet: ära rabele – jätan põssad autosse või? Kuivõrd tänavu sündisid ainult utikud, meil lambaliha olema ei saa, ainult kaks sokku, seega olid Sink ja Pekk III ainus lihakasvatuse variant. Ja ma katkestasin kõne. Tsurr.

Kodus ootas – õigemini ei oodanud – koomas Adeele. Keerasin ta tekisse. Ütlesin talle, et kui ta otsustab lahkuda, ei lase ma temast grammigi raisku minna – naha lasen parkida, maise korpuse keedan koertele ja nii pole tema lühike elu talupojaloogika seisukohast asjata elatud. Ta ei näinud kuulvat. Ja mul on kõik need päevad olnud tunne, et piiripealne tall sümboliseerib üleüldist blokaadi. Kõik asjaajamised takerduvad kuhugi viimase kolmandiku peale – kõik on justkui korras, ainult viimast vinti ei saavuta ja laud on sellepärast pidevalt täis sedeleid lõpetamata töödest, nagu aina täienev retseptikogu. Käsikirjade peal. Õnneks oli kirjastaja Alo üsna rahulik, kui hädaldasin, et Kätekas on ootel – et kevadtöid nii endale kui sõpradele teha, on vaja ATVd, selleks on vaja liisingut, selleks on vaja juba praegu majandusaasta aruannet, selleks on vaja puuduvaid dokusid, selleks on vaja kultuurkihi alla kaevuda, selleks on vaja… Rahu, ainult rahu! Koostasime Margotiga telefoni ja meiliteel virna täiendavaid pabereid, nii et ainult üks on veel koostada. Esmaspäeval on kogu pakett pangas. Credo! Viljandi Motokeskuse Rein lubas nii ATV Tallinnast kui saha Viljandist meile üksiti keskpõrandale kokku tassida – ei peagi kuhugi sõitma.

Küll aga peab minema autoga ülevaatusse, uurima, mis saab aiatagusest oksarägast – talgutöö, või tulevad Miku ja Aimuri masinad veel ühele ringile – Olly-Konno käest laste mängumaja jaoks katuseplekijääke küsima, Ain Mäeotsa kaudu lubatud Shrekile organiseeruda, akadeemik Toomaselt 100 ruutu servamata lauda tellida, Preeriakoja Aleksejevi, sõjard-kunstnik Margus Rebase ja teiste militaaride kaudu uurida, millised variandid on saada maha kantud presenti püramiidi jaoks, Iris Saluril paluda Tallinnast unikaalsed ravumid ära tuua, Lauri Uustaluga tulevikuplaane pidada ning Kehtna mõisa ja ASTE Merle Magnusega koos Aare edasine tegutsemine sirgeks sättida. Nii kui see sigrimigri läbitud, on laual kohe järgmine nimekiri. Siis järgmine…

Kui nende saabumisel Sink ja Pekk III üle läksin vaatama, ehmatasin kangeks – nende kast oli tühi. Huh, põssad olid NotsMötsaku kaisus! Nad vingerdasid küna kaudu aediku alt läbi ja pugesid uuele tädile rõõmsasti kaissu :D. Mötsu on maailma kõige õnnelikum siga – seda enam, et zot Mairega leppisime ka kuldisperma ja seemenduskõrte toomise kokku kohe, kui noorik huvi hakkab ilmutama.

Viisin Retile tema ilusa sinise korvi paari albumi ja ratsapükstega. Selleks ajaks olin silmist vett lennutavast keelevalust juba pildi piiril. Hambaarst Kai sai mind õnneks kohe vastu võtta ja vabastas mu üllatavalt hullust – keel on ikka eriti õrn elund – piinast. Eelmisel õhtul hammustasin ära killu hamba siseküljest, keel käis vastu teravat nurka nii süües, rääkides kui – üldse kogu aeg ja läks nii valusaks, et pilt hakkas virvendama ja mõtlemisvõime kadus. Pärast lihvimist algas päev uuesti.

Tõin ESPAKist kaks rulli aiavõrku – sõraliste kopli kaheks jagamiseks ja talledele eraldi väliaediku tegemiseks. Neid autost maha võttes küsis Aare, miks ma pühapäeval nii hullusti nutsin, ta arvas, et Battaya prognoositava suure varsa pärast. Eks seda ka, aga mõnel päeval piisab pisara pigistamiseks aina tekisse keeratud nukkudega mängiva Minni titeigatsusega resoneerumisest. Väike emme, kes igatseb samamoodi nagu mina…Mõnikord on viis kilomeetrit kaugemal kui Ameerika.

Esimesel Soone aastal sain kirja, mis põhjendas, miks olen tõeliselt halb ema – ja see osutus raamatu „Projektilaps Pärnust“ teljeks, mis sünnitas väga ausa ja menuka raamatu. Toimetajad võtsid kirja enese sealt teksti vahelt välja – liiga liigade liig oli. Ka praegustest igapäevastest vapustusest sünnib kindlasti midagi. Mida halvem, seda parem. Vapustust ennast ses tekstis olema ei saa – see eemaldatakse pärast nagu tellingud ehitise seest ja ümbert.

Lootusetult alajahtuv lammas oli jälle ripakil keelega, silmad pahupidi ja tühjad – ega suutnud otsusele jõuda, kas jääb või läheb. Sümbol… Kuna imeda ta ei jaksanud, lüpsin lutipudelit. Kühveldasin ahjud tuhast tühjaks, puhastasin lammaste pesa ja mõtlesin: lapsed teavad, kellele sünnivad. Nii inim- kui mistahes muust loomaliigist lapsed. Lammas võttis seepeale jälle lamba  kuju. Mis ei tähendanud midagi – tänagi on ta hommikul kella viiest saadik terve päeva piiri peal edasi tagasi õõtsunud. Öösel ei jaksanud tema imeda ega mina imetada. Ja ikka elus. Meil pruugiks ta ilma tekita jätta ja ta oleks hommikuks külm. Kuivõrd tekk hoiab teda elus, teeme ühest küljest kõik endast oleneva – ja teisest küljest kasvatame nahka suuremaks. Siuke talupojavärk…

Aare tegi hobustele värava, millest läbi nad end talli kaklema ei saa suruda. Üle hobuste lendas hästi madalalt neli kurge, kes maandusid kopli taha veeväljadele. Tulid varssadele hingesid tooma. Kui Retit ootasin ja Vehendi tiigis väikese Riksu pükse pesin, lendas mu selja taha sookurg – siis tundsin väga selgelt, et kurgedel ja laste toomisel on tõepoolest midagi väga ühist. Ja nüüd neli kurge. See oli kindel märk, et kõik läheb hästi.

Ütlesin just, et esmaspäeval, kui vihmad ja torm möödas, laseme Aino tema kolmikutest kahega õue, kui lehmade jooginõu raami tegemine lõi lauda loodetust rohkem vingugaasi täis – ja niimoodi jooksidki Aino kolmikutest kaks, sitikmust Anna Karenina ja pruunide kõrvadega valge Adalbert nüüd kohe õue – surm jahtis kõiki kolme, kaks võitsid sellest õueelu ja hulga mängukaaslasi. Üks köötsutab välja lülitununa nurgas, laseb ennast täis ja ära ka ei sure. Teised kaks kasvavad mühinal ja tunnevad elust rõõmu. Ma pole muidugi üldse kindel, et see koomapiiril vaakuja siin elust rõõmu ei tunne. Oma mullis. Lammaste paradiisis.

Ohvritalled. Ajalooline teema.

Aare tegi seni, kuni veel dokumente kokku ohkisin – oi, kuidas ei edenenud, vastu tahtmist ikka ei saa… kaks kaevu korda, pani tormidest ripakil lauad tagasi ja alustas toalammaste väliaediku tegemist

Ehkki oleksin tahtnud väga vara magama minna, nagu igal õhtul – aga vaikuse saabudes talu kohale ei raatsi, minu aeg! – olin Ingele lubanud – ja läksingi koos temaga Zumba trenni. Enne tegin spurtides maja tuhalahingu järel puhtaks. Trennijooksmine jättis vaid kaks tööd tegemata – pesu ei jõudnud kokku panna ja kirjutada jõudsin ka ülivähe. Zumba trenn on väga minu maitse järgi, ehkki eile oleksid justkui ajud koju jäänud – jalad iga natukese aja tagant sõlmes – olemus ja hoog on kuidagi hästi tuttavlik. Pakkusin Kristinale välja, et hooaja lõputrenni saame teha 6.6. siin õuemurul koos meeste ja lastega – pärast tort ja loomade vaatamine – mis on ka ses mõttes lustakas, et sünnipäevad on ümber selle kuuenda ridamisi Tissul, Ritsikal, Opaalil ja Indiral.

Trennist koju jõudes oli energia jälle laes, nagu alati. Kuulsin laudast möödudes hädaldamist. Notsud, kes olid noorte poolt ööseks miskipärast oma kasti suletud, tuli tõsta Mötsu kaissu tagasi – ja põssanutt vaikis hetkega. Nagu ka NotsMötsaku kudrutav kutsung.

Kui auto oli puhtaks roogitud – samuti vähemalt üle päeva sooritatav riitus ja õhtusöök söödud, tuli autasuks ülitegusa päeva eest armas kiri Richardilt – kuna meil pole väga ammu olnud teineteise jaoks aega, on esiklaps nukker, et me teineteist päriselt ei tunne, tema ei jõua meil massiivsematel töödel abiks käia, mina pean üha kinnitama, et oma ruraal-animaal elulaadi ei muuda – ent pole hullu, minupoolse suguharu karma ongi ühepoolne vool ja kõigi püüded teisi muuta, ilma et üksteist õieti tuntaks.

Väsinult hakkab kergesti kurb ja hirmus. Ja eile oli paljudel – ka Jaanikal, kes nimetas mind kössis putukaplikaks ja lasteaiakasvatajatel, keda ujulas kõik kohutavalt ärritas, aga amet ei luba ju ning Margotil, kes kiirustades oma klientide numbrilisi kevadtöid vihtus, oma kitsesid paigale ei saanud ja igapäevast seitset liitrit piima mannergusse ei saanud – miski pinev ja über-ärrituv seisund. Mul kulmineerus see õhtul, kui Aare tegi Aleksandrile ettepaneku täna hommikul rongiga Tallinnas käia ja Järve keskusest miski elektroonikavidin osta – laste käes paindus see teade uudiseks, et minnakse Tallinnasse ATVd vaatama ja mina pistsin sisisema ja uksi paugutama – mida värki ma siis siin juba neli päeva liisingu heaks tuhandet dokut ehitan? Moskva telefon. Nii paljudes suhetes nii totakal kombel. Ja hommikul kaklesin minagi kitsega, kes talledega tormi kätte mineku asemel ajas aidas hobuste kaerakoti ümber, krdikrdikrt.

Kui kirjutasin endalegi üllatuseks juba teist novellilõiku, astus majja Dr. Velleste. Vetamet tahtis Tissu vereproovi – vetti üllatas, kuidas meie holstein kutsumise peale kohale kobib ja veenid ulatab. Oli vaja ka PRIA registris olevad loomad – kõik peale hobuste, kes teatavasti pole loom – kontrollida – ta ei pääsenud mu registrile ligi – telefoniseanss Kullaga seda seisu ei muutnud – Kulla pääses, me siin mitte. 21.sajand…

Lasteaiaga ujumas käies ennetasin eos laste armukadedust ja konflikte – kui minu pärast rebimiseks läks, hüppasin suurde basseini ja ujusin üsna palju pikkusi. Indira rebis kätised käest ja ujus ka. Mis pole hea, sest neid, kes endale era lubavad, teatavasti ei sallita.

Kodus ootas kiri ajakirjast Naised – uus peatoimetaja ootab ka edaspidi minult kaastööd ja palub lahkesti nimekiri saata… Mis lõpetas pea poolteist kuud kestnud marineerimise hirmus ja süütundes, millel otsest põhjust polnud… Aitäh! Aitäh! Aitäh! Uudis lihalast – müük on nii nadi, et nüüdsest on vaid kaks tööpäeva nädalas, tähendas, et Aare ei saanudki niivõrd kinga, vaid pigem kadus töökoht tervikuna. Näe, miski pole kunagi nii, nagu tundub.

Miski ei ole nii hull nagu tundub.

Sügavaim kuristik mäkke viib tagasi…

Usalda haldjaid, taevaseid ingleid – kuula neid,

Lase end aidata

Õnn teeb siinsamas lähedal ringe.

Avame tema ees värava. Värava!

Read etenduses „Ja siis tuli prints!“ Heli Vahingu lauldud Haldjate kuninganna laulust, viis Maian Kärmas, sõnad ja näidend keegi Kati Murutar 😀 Nii proua Schmidt, kellele lambaliha viisin kui Agrovaru müüja – kõik nimetavad preili Vatmanni ikka Murutariks. Las olla.

Ehkki maaslamajat ei lööda, saatsin killeritele siiski 95 euro eest hambaravi arveid, mis tulenesid katkenud rümbavinnamise konksust, mis Aarele hammastesse ja huulde lendas. Kui arved ei meeldi, tuleb töökaitse inspektsioon – ja juba hoopis teisest hinnaklassist arved, kahju küll. Huule sisse jäänud sügava armi eest, mis tekkis sellepärast, et õmblema ei läinud – ravikindlustust veel polnud – esitab kunagi arve Aare tulevane naine – mitte kõik neiud ei leia, et armid kaunistavad meest 😀

Kaks ootamatut kohtumist moodustasid eile kolmandaga maagilise kolmnurga. Üks haar tekkis siis, kui inglid tõid jõulude ajal Soonele etteõpetatud Ritsika. Teine haar kasvas kohtumisel Kaerepere poes – nii kui Truls Tuxen Ringkjobi nägin – ja ingliskeelse vadina üle keset kohalikku rahvast südamest naersin – meenusid rangid, mis tal aidanurgas maas on. Ritsikas + rangid… Ja Rapla peatänaval panga ees tuli ka kolmas haar – ligi astus Loo tänava Ain, FB sõber, kes ütles, et ta kogub talutarbeid ja sai ühe vana hobumehe käest kotitäie miskeid rihmasid. Kirjelduse järgi on need ohjad-sedelgad-värgid – ettepaneku varustus ühesõnaga – ta kingib need mulle – esmaspäeval lähen sinna kiriku juurde oma ootamatule varandusele järele – ja kolmnurk oligi valmis. Inimene muidugi tahab alati enamat – tahaks ruutu! – ehk siis vankrit. Ent selle lubas Aare ise teha. Ainus, mida ei saa ise teha, on rattad – aga need saab vana vastiku jalgratta alt ära võtta.

Aleksander teatas bussilt tulles, et unustas koti kõigi asjadega maha – mis siis, ta ise ju tuli! Lammas teki sees oli eile õhtul jälle koomas, enne magamaminekut lüpsin talle piima suhu, öösel mitte – ja ometi oli ta hommikul kobedam kui eile lõuna ajal, issand Jumal küll. Seda pidaski Ohekatku lambakasvataja Imme silmas, kui lootuid lutikaid kirjeldas – ja ta elab ikka veel…

Ilmad on viimastel päevadel täpselt vaheldumisi – päike, tuul-vihm – tänu sellele on ka igaks päevaks sätitud välitöödega hästi – ühel päeval õueteedelt lahti pestud tuhk oli eilse päikeselise tormiga ütlemata sujuv – tuul viis kogu jura kosmosesse, seega oli tuha pähe raputamiseks parim päev 😀 Öise paduka järel, mis puhtakskratsitud teed üle pesi, on jälle päike – mis kuivatab ära kokkuriisutud heinajäägid, millest saab sünnipäevalapsele ja tema õukonnale puhas allapanu.

Samal ajal, kui poisid ostsid Tallinnast Aarele miski helitehnilise asja peatse sünnipäeva kingituseks ja Aleksandrile teise karbitäie midagi – no ei tea ma, mis vuufrid need seekord on – juhtus Indi ja minuga Raplas üks müstiline asi teise järel. Andsime auto Nore keskuse juures Tyre Grupi Mareki kätte ja Indi ütles, et tahab Liisut näha. Ronisime Handymani – ja Liis oligi tööl. Ning soovitas Ritsika taha vanker Laiapealt küsida – sellel olevat neid palju. Jess! Kohe ongi maagilisest kolmnurgast nelinurk saanud!!!

Ja kes seisis leti ees? Imme, kellest siin äsja rääkisin. Vahtisime kõhnade ja kahvatute poisunägudega teineteisele näkku, endal silmaalused sinised nagu kahel kidural pandal, ja vahetasime lutitalledega veedetud ööde ja kuude muljeid. Margoti sünnipäevale lubas ta siiski tulla. Võtsime Tallinnast heatujuliselt naasnud poistelt raudteejaamas nende kraami, et nad saaksid ratastega koju sõita ning Agrovaru ees tundsin korraga, et on vaja Merle Magnusele helistada. Kohe. Ja oligi. Merle ütles, et see on tema selle nädala ja isegi kuu parim kõne. Asendustalunikke pole. Faking perssekukkunud killerkombinaadi pärast jättis Aare Säreveres koolituse pooleli. Aga järgmisel nädalal on konsultatsioonid – mille eel ja järel saaks laudapraktika forsseeritult kätte – ja eksam.

Kui Aare teeb eksami ära, on diplom ikkagi käes.

Kui ei tee, on tööd ikkagi – Merle küll eelistaks taluliidu-pria papi eest talurahvast kevadtöödel tööjõuga varustada, aga kuna tegelike tegijatega on asjad Eesti külades nii kööbakad, palgatakse ka diplomita, palga eest – ja need töökohad muudab võimalikuks ATV!

Tagasi kodus, viisin kolm lutikat õue aedikusse, kus Raissa võttis nad oma kaitse ja hoole alla. Seisis tunde nende kõrval ja valvas heldinult. Hakkab lehmaks sirguma – varsti küsibki mu väike emmöööö, kas pulli ka saab 😀

Ja seni üha lootusetumalt ära vajunud lutitall, suur aga lörts ja jahtuv kolmik, kõndis üsna vapralt ringi, kõrvadki ei voolanud mööda kaela alla ja keel ei olnud ripakil. Näis, mis seisus ta hommikuks on. Imme arvas küll, et sellise vindumise peale on õigem ta ära süüa, aga…

Ja mis see veel oli?

Olen hulk aega suhelnud Lembi Salmre-Kääniga, kelle mees on minu guvernandi Rachil Saltsmanni – loetagu sealtsamast „Projektilaps Pärnust“, millest eelpool juttu oli – mehe vend. Täna teatas Lembi, et Maria Kaljuste on tema tütar, kellega nad arusaamatutel asjaoludel nii ammu ei suhtle, et vanaemal on see väike poisski nägemata, kes üsna hiljuti vanematega siin tudus… Taust aga on selline: · See on väga karm karma värk, kui ta oli 1,3 aastane, rääkis ta mulle,et olin eelmises elus tema ära põletamise juures. Hakkas täielikult rääkima 1aastaselt.Tema vanavanaema põletatigi Venemaal koos mõisaga – järelikult on ta praeguses kehastuses too vanavanaema, tookord pääses ainult Maria isa vanavanaema, kes oli teises mõisas. Mina olen puhastverd eestlane, nagu sinu ema, aga Jüri on pool juuti, nagu sinu isa… Vanaema oli luuletaja Nekrassovi tütar ja vanavanaisa oli 1812.a Moskva linnapea, pani Moskva põlema kui Napoleon sisse marssis…jne…

Ja nüüd ma küsin.

Miks Maria seda kõike – mõisaproua tausta, mis praegu Kalda talu pidades välja lööb – ei rääkinud, kui Eesti Naise lugu kirjutasime??? Nüüd ma saan aru, miks ta tuli Saaremaalt siia Lilli ja Taaveti poja Süsi järele. Aga miks ta ei rääkinud, et oma juutidest isade kaudu nii lähedased sugulased oleme???

 

Täna muutus miski kardinaalselt. Mitte ühtki hirmu enam. Ega egoemotsiooni – ei eufooriat ega ahastust. Ei tööde kuhjumise neuroosi ega ebakindlust. Kõik oli – ja on – nii paigas ja leebe, rahunenud ja müstilises sünkroonis parimate lahenduste poole kulgev.

Keegi, kes erinevatel põhjustel minuga igaveseks seotuks jääb, mõnitab ja tänitab nagu mehe maski kandev tädike ning blokib mu ära? Tänu taevale, et seekord vähemalt politseid ei kutsu 😀 😀 😀 Kuivõrd endine mina oleks nii sõimlemise kui diktaadi, ülbitsemise kui rõvetsemise peale ärritunud ja solvunud, praegune mitte, siis ongi ilmne, et mingi transformatsioon toimus umbes siis, kui kured meie maja ümber maandusid.

Keegid universumidirektorid lajatavad hinnanguid, nõuavad vulgaarselt, et mul poleks oma elu, kui midagi sinnakanti soovin endale lubada, pean nihkes minapildiga kangelastelt luba küsima. Mind on õigus kuidas tahes nimetada, minu maailma lammutada ja mu loomi tapamajaga ähvardada. Ärritusin või? Ei, meenus hoopis sugulase Lembi jutt karmist karmast – kogu aeg üks ja sama. Kuni selle mustri kandjaid – mistahes seostes nad minuga on – siiralt ja rahulikult persse saatma õpin. Kohe proovin. Kerige persse! Sai rahulikult? Mitte päris. Proovin uuesti. Ilma hüüumärgita. Kerige persse. Juba parem 😀

Otsekui teemaarenduseks leidsin FBst ühe suurepärase teksti – vabandust, ma ei mäleta, kellelt:

 

KAS KARDAD OMA ELLU TULEVAID MUUDATUSI ?
Meie elu juhib vool, mis kannab meid enesega kaasa, vool juhib meid kokku teatud ajal teatud inimestega, et olukorrad laheneks, et kõik see mis meieni jõudma peab, see jõuab.
Igal olukorral on algus ja teatud ajal see saab läbi, siis kui oleme õppetunni selgeks saanud , ära õppinud, see teema meist eemaldub ja tuleb midagi uut asemele.
See on loomulik elu kulgemine, et laseme ise kõigel toimuda, mis peab tulema , see tuleb.
Kartes elus muutusi, tekitame hirmude läbi loomulikus voolamises ise takistuse, me oleme voolust kõrvale astunud, sattunud sohu, kuhu jalad kinni jäänud. Püüdes ise kontrollida olukorda ja mõtetes olukorrale leida paljusid lahendusi, ei lase me tulla sellel, mis tulema peab, vaid tahame kohe näha olukorra lõpptulemust.
Kõigel on algus, on kulgemise teekond ja siis tuleb lõpp , mitte ei saa jätta vahele läbimise teekonda. Sellest kuidas me teekonda suhtume, sõltub ka tulemus.
Kontrollides pidevalt olukorda, ei saa vool meid teekonnal abistada, satume seisakusse, see on muretsemise tagajärg.
Pea meeles, et olukordi pole vaja vägisi lahendada, neile on lahendus juba olemas ja parim lahendus, meil pole seda vaja välja mõelda.
Universumi korraldada on meie toetamine kõiges, kuid selleks on meil vaja lasta kõigest lahti ehk mõelda – LÄHEB NII HÄSTI KUI LÄHEB VÕI VEELGI PAREMINI.
Jäta keskendumine negatiivsusele, sest see ei loo uut vaid LAGUNDAB VANA. Kui soovid eluga edasi minna , siis kirjuta igal hommikul paberile päevaplaan -” täna läheb kõik super hästi või veelgi paremini”. Sellega lased kõigel ise voolata ja tulemused on imelisemad kui seda kujutleda oskame, sest Universum on võimas ja lõpmatu küllus on kõikidele avatud, seda vaid läbi positiivse mõtlemise.

*

Ilma kella vahtimata ja tähtaegade pärast närveldamata süvenesin igasse Soone talu loomasse. Sel on ka pragmaatiline väljund – peatne raamat „Aabrami loomalausujad“. Toatalle läksid oma aedikusse ja teised lambad käisid neid uurimas, püüdes välja mõelda, kelle lapsed need küll on. Kassid hüppasid toatallede juurde – ja Nurinööp sai pisikese sitke Lilli käest kurjamoodi peksa – tema ei tohtinud. Mullikas Raissa võttis kääbikud oma kaitse alla. Pille ühines suure karjaga – ise hüppas üle kopliaia, plikad kutsus aia alt seltskonda.

Siga, kes hetkel veel koos oma lapsendatud mütsudega õue ei saa, tahtis pikalt jutustada ja mulle oma õnne näidata – tited, näed jah? Kuna poisid saagisid ja kuuritsaid sealsamas kõrval viimaseid pehkinud materjale küttepuudeks ja korrastasid hoovi, lasin ka linnud aedikust välja. Pardid pladistasid lumesulamisloikudes, kanad ülbitsesid koerte ninade ees.

Hobused võtsid leebesse ja rahumeelsesse järjekorda, kui  nende lakkasid-sabasid pügasin – mina ka, mina ka… Nende bokse puhastades ja tallisisu saastatud pinnase katteks vedades – 21 kärutäit – andsin igal ringil vähemalt ühele hobunale musi. Avastasin, et mõlemal tiinel niriseb tasapisi nõret, mis räägib paari nädala pärast poegimisest.  Et Margoti sünnipäevale mitte liiga hiljaks jääda, palusin noortel õhtuse talituse teha – kuna lapsed püüdsid linde ja tallesid suure rabina ja polundraga, algas lollidemaal suur segadus. Ronisin tallist välja ja peatasin tantsu ja tagaajamise – nii talled kui linnud saab rahuliku lähenemise ja tundliku suunamisega hetkega oma kohtadele. Ja väga hea tunne on.

Ohekatku poole sõites möödusime Reedast, kelle õuel seisis… minu treiler! Sõbratar itsitas häbelikult ja vaatas, mis näo ma teen. Ülimalt õnnelik olin. Tööriist, mida sel aastal varsti ühe korra vajan – Madonnat paaritusse viies – on tagasi meie laiendatud peres. Kõik läheb nii, nagu peab. Treiku, mis on ustavalt Risti-peret teeninud ja mille ta restaureeris ning me siin juurde kõbisime, sai vahetatud kahe hobuse vastu. Naine, kes sellega kolis, kanu ja vasikaid transas, ei vajanud seda enam ning nõnda siis Reetchen ta liigsete hobuste vastu vahetaski. Oi kui hea meel, mul seda mugavat, kerget, hea jooksuga ja paljupanustatud kopsikut taas näha oli. Kõik sitad sidemed on katkestatud ja uued seosed sõlmunud. Selle asja nimi on transformatsioon selle sõna parimas mõttes.

Parim ja ilusaim asi Margoti juures oli õitsev ja kaunis Mary oma asjaliku-aruka-vaatleva tütretibaga. Ka Kuusemäel, nagu Soonelgi, on õhk tõusutee tormist ja tungist tiine. Hommikul puhastame talvepuude raieplatsid, et naabrid saaksid sõnnikut tõukama tulla. Ja korjame eemal silopõlluna toimiva platsi äärelt mustmiljon silokiletükki. Pärast lõunat saabub Karekas. Tema siin olles panen pesud kokku – need kõrguvad nüüd juba tugitoolist lakke. Ja kui Aleksander on Tartusse sõitnud, kirjutan. Värske ja laetuna. Mõnuga – ja muretsemata, mida lugeja mu asjast arvab. Kõik on aina paremini. Talgutelegi on registreerunud kolm armast seltskonda. Esialgu. Küllap ergab veel ja veel.

Nii.

Ja miks ma neli päeva olen küll kohusetundlikult siin oma igapäevast inventuuri teinud, aga pole neid üles riputanud? Sest ma ei karda muudatusi, vaid inimesi, kes loevad igast tekstist ainult iseennast – ja loevad tegelikult mitte tekstis, vaid iseenda sees olevat – ja sedagi kõverpeegeldusena, sest inimesed ei oska ei kuulata, näha ega lugeda. Sellest rumalusest, hingeharimatusest ja enesekesksusest tulenevaid valestimõistmisi ja julmust kartsin neli päeva. Sest selge, et need, kes minuga (enam) per Facebook ei suhtle, uurivad seda huvikamalt mu päevaraamatut.

Aga vot enam ei karda, sest täna veendusin sündmushaaval, et Jumal on tõepoolest alati kodus.