22.-25.aprill

Unes sita nägemine pidavat rikkust tähendama. Kell kolm sellise talle lutitamine, kes puuksutab kogu elamise pritsmeid täis, tähendab seda, et toatalled ootavad jälle vihmata-tuuleta päevi, et rohkem väljas olla – siis on ka kõhud korras. Jüripäev – palju õnne, Vlassov! – käivitas lisaks käsilolevale ATV + saha + pärakäru soetamisele ka autovahetuse. Enam ei investeeri praegusesse Mitsupitsusse. www.aareautod.ee on nii palju vahetusvariante, et millegi värskega ma umbes homme sealt tulen. Ja mõne aja eest mõttesse tekkinud soov alustada koostööd Nordea pangaga materialiseerub samuti. Praegusel ajal teatavasti materialiseeruvad kõik ideed ja soovid hetkega – ettevaatust!

Oh, kuidas ma armastan oma lapsi. Kõiki neid. Nende vastu – õigemini poole – tuntavate tunnete erinevuses isemoodi, aga ikkagi võrdselt. Lihtsam ja ladusam on kallistada ja tänada neid, kes tegid viimastel päevadel emakodus ära sellise töö, et võime ühiselt kuulutada: meie võit! Mitu seinale riputatud töödenimekirja said paralleelselt seljatatud, kuna Aleksander + Indira = üks täisjõus tööinimene. Ja Aare on umbes kaks. Või kolm.  Ma ise tegelikult ka. Nii tegime sujuvalt, üht jalga astudes, vähe sõnu kulutades ja mõnusas harmoonias ühelt töölt teisele sujudes ära nädala tööd. Täna jäi vaid pestud valtrapid puhastatud-õlitatud sadulatega ühitada, pestud mänguasjad puhastesse kastidesse panna ning hoov ja heinaplats uuesti üle riisuda. Tuhka ma enam teedele ei pane ja kaks järgmist aastat õnneks puid ka teha ei tule. Teemeäratamisele on registreerunud üheksa väga vinget seltskonda praeguse seisuga – usutavasti sobivad omavahel lustakalt kokku. Pühapäeval, kui Karekas pärast seda, kui tema tütar Laura-Retti oli Malviusele ette käinud laulmas, koos teise poolega süldibändist – Valvoga – siin käis, loetles, kes sealtkandist kõik tulevad. Uskumatu. Liigutav. Juba loob! Juba ette aitäh.

Karekas vaatas oma tulevase sugujäära Adalberdi  üle. Laura Retti sai Minniga väikese plika kombel möllates maheda pingelanguse. Kilkas elektriauto peal, mida krati meeleolus Indi vigurjuhtis, nagu väike plika. Ja lubas Maruusjale, et tuleb pärast 15. mai Shreki etendust siia poegimisest taastunud mooriga tasapisi ratsutama. Väga tere tulemast!

Oh oleks, et jääb nii, nagu praegu on – senine Garfieldi sadul on nüüd Battayale, Battaya senine Cair Maruusjale ja Maruusja Canaves Ritsikale paras. Ei muud kui väljakutse vastu võtta ja Juliet Mafiosale selga ronida. Mis muga ikka juhtub. Kukutud ennegi.

Mõtlesin, mis asi mind peagi valmiva püramiidi juures nii kangesti võlub – lisaks kõigele sellele heale, mida püramiid energeetiliselt teeb. See on ju lubaduste täitmine ja plaanide täitumine. Ilmakoda. Soonele tulles lubasin kiriku ehitada… Ja siit ta tuleb! Ning talli ukse ette ehitatud barjäär osutus suurepäraseks lasipuuks. Igal reisil ja ehitamisel peabki olema tulemuseks mitu ühes.

Hobused kõnelesid minuga.

Ma ei oska kirjeldada, kuidas see käib, aga see käib. Ja kuidas veel. Kui Battaya ühel hiljutisel hommikul boksist välja lasin, küsis ta: Vaatasid? Mida? Karjuselindi hindu. Jah, 16+ rull. Voh, siit püramiidini tuleb minu ja varsa väike koppel. Ja sealt kuni treeningplatsini tuleb Maruusja ja tema varsa koppel. Või nii… Vaatasin jah Agrovarus Kemirast heinaseemet tellides karjuselinte, absoluutselt teadmata, miks. Nüüd ütles Battaya, kes viimati käskis mul endise Salvadori boksi uustulnuka jaoks valmis panna – ja tuli Ritsikas – et  kummalegi emmele tuleb esimesteks nädalateks omaette koppel teha. Mis siis ikka, teeme. Miks ma ise selle peale ei tulnud?

Boksi sisse seadmisest rääkis hoopis Maruusja. Selle asemel, et kaera sööma hakata, vahtis ta samal hommikul üle oma boksi ääre talli esimesse, Bee endisesse ja soovitas selle varsti valmis panna. Milleks? Üks noor mära tuleb. Ei. Jaa. Ei. Jaa. Ma ei osta ühtki hobust. Ei osta jah, ta tuuakse. Hoiule? Küll sa näed. Okeeeei… Hmm…

Opaali eest minema kihutav Madonna hüüdis üle õla – kolme nädala pärast sõidan Andrus Teemanti juurde. On aeg mulle varss ehitada. Aga… Okeeei… Hmm… Ja Juliet Mafiosa andis mulle seoses Gowri brändiga naljaka ja natuke pöörase idee – kui see teostub, kasutan edaspidi nõunikena ainult hobuseid.

Tundsin pärast Garfieldi lahkumist esimest korda nii sügavalt sadulate lõhna ja talumatult teravat igatsust ratsutada – mida ma peale Garfieldi lahkumist teinud pole – pool aastat pausi on täis. Sissejuhatuseks õlitasin-puhastasin terve talve jõude seisnud sadulad ära, harutasin kõik ratsavarustuse kastid-korvid laiali, puhastasin-sorteerisin-luhvtitasin. Tõeline vabanemine. Kergendus. Ja transformatsioon. Tõepoolest, midagi toimub meie vibratsiooniga. 21.12.12 alla laetud uued energiad olid võrreldes meiega – vähemalt siin Soonel küll – praegu toimuvaga lapsemäng. Esmaspäeval  tegelesin tõelise tõrjemaagiaga, mis aitab sita ja tati nokkimise vastu.

Likvideerin viimaseid jälgi mehikesest, kelle nimi ja nägu on ununenud. Kohutava käkkeri aida-lauda seinal võtame maha ja asendame samasuguse servamata lauaga nagu püramiidialust keldrikünkakõrgust baasi hakkab katma. Selle käkri palusin nimetulnäotul hüdral teha selleks, et kiviplokid üksteisest rohkem ei eralduks ja laut-ait-saun laiali ei kukuks. Ja et ta toas mul seljas ei römiseks, vaid midagigi teeks – ungatšaka beebidele tuleb ju tegevust leida… Aga tema oli siis juba hinges siit põgenenud ning ütles sel perioodil siin elanud Retile, et tal pohhui, võib ju midagi sinna valmis nussida. Sõna sõnalt, pardon. Nussiski. Ja meie koristame selle enni tulemusel tekkinud lörtsaka ära. Glinglingrrrauhh! Sadulaid töödeldes avastasin kolm valulikku vusserdust. Viimasena Garfieldi seljas olnud sadula tagumisele kaarele oli töntsakas loivakene kirjutanud Haldjas. See oli mäletatavasti Eesti raskeveomära, kellega kohtusin tema kasvataja Perteli juures, kellel on sünnipäev 8.juunil nagu Opaalilgi, kes siia tuli topelthinna eest läbi vahendaja ning kelle siin sadulasse panin, Ekstroni juurde paaritusse viisin – ja kuna ta oli tagasi tulles vägavägaväga õnnetu, müüsingi ta Ranna rantšole – kus ta nüüd enam tiineks ei jää, ehkki mina ostsin ta koos varsaga. Varss läks Vihtra mõisahärra Priivitsale. Huvitav, kuidas Raksil läheb? Praegu Maruusja seljas olnud – nüüd Ritsikale sobitatava – sadula peale oli infantiilne sodikäpp kirjutanud Tella. See oli eesti mära, kes sodikäpa armukese tütre all tõrkudes väikese šeti-VIPi maha lõi – kusjuures armuke ei mõelnudki siit selle tragöödia peale uttu tõmmata – persendas kogu oma pekise klanniga keset meie elamist, lasi oma pojal minu laste toidu jäägitult nahka õgida ja nautis, kuidas me tütardega nutsime, kui VIP Tartu väikeloomakliinikus kogu üüratu raha eest suri. Selle košmaari lõpetab Madonna viimine Andrus Teemanti – VIPi kasvataja juurde paaritusse. Glinglingrrrauhh! Ahjaa, muide Kailash Kokopelli shamantra, kust see tõrjemaagiline mantra pärineb, on peagi taas Tallinnas. Vahepealne käik jäi vahale, nüüd lähen küll, sest kutse saatsid nad ise. Oh kui tähtis ma olen 😀 Ja kolmanda, eesel Opaali sadula peale oli soditud Ymke – väike valge poni, kelle woodoowitchi killerpeni vaeseomaks pures – ja kes erinevalt mu enese silme all ribadeks kistud kaksiktiinest kitseklaarast paranes imeliselt, ehkki lootusetus faasis paistis tõusev päike läbi tema tagajala, kui koidikute ajal seda loputasin-antibiotsitasin-palvetasin – Ymke läks Raikküla sotsiaalnõuniku perre pisikesele täkule mehele, tema varss Napoleon, Soone talu esimene, Saaremaale Hansodele – ja sellega on väga hästi. Enamgi veel kui hästi.

Joonistasin kogu sellele õõvastavale assotsiatsioonide-starterile peale sisehääle järgi tekkinud nõiamärgid. Valge maagia. Kõik. Punkt. Lõpetatud. Enam iial ei lase ma piiksviiks-teadvusel neid assotsiatsiooniahelaid uuesti välja kaevata. Promiso! Credo!

Koostasin analüüsi Eesti naisteajakirjandusest, kui tibake tagumisi veerandeid – nagu tavaliselt hobuse kohta öeldakse – puhkasin. Ajakirjade analüüs kujunes spst, et kuivõrd kõik see läbilõige juba koju tutvumiseks ostetud sai, tuleb see ka tasa teenida. Maria ütles oma ema kirja peale: Ma oleksin õnnelik kui mul oleks Sinusugune ema… Oled jah natuke loomahull, aga see on ju sinu rõõm ja vaev, mida kellelgi pole õigust Sulle keelata. Vastupidi. Nagu ka Sinu kui parimas eas ja täies jõus naise romantilise eluga –  meestega on natuke nukralt läinud, aga see on ju niii normaalne, kui inimene otsib armastust… Sa oled ergas ja vahetu ja ma meelsasti kasvõi kakleks Sinuga …Sa oled päris inimene… Ma usun, et Sinu ja laste suhted on kindlasti võimalik korda saada ja kui vaja ma püüan aidata – nad võõrastavad Sind, sest pole midagi sellist nagu nende ema, näinud – keegi ei ole… aga minu ema…see on kuri lugu…

Ja minu ema – seegi on kuri lugu. Otsutasin Jäneda Ille palvet kuulata ja talle lõpuks ometi helistada – et muu hulgas teada saada, kelle töö see on, kui täiskasvanud lapsed võtavad endale õiguse sõna, mõtte ja teoga…  Ei, ma ei sõnasta, mida kõike endale lubatakse. Olen teisel kaldal. Ja see on lõpetatud. Minu poolt. Kuivõrd it takes two to tango jälgin oma puhastatud-transformeeritud muinasmaal, mis samme teisel kaldal osatakse. See, kelle poolt on poole pesakonna meeled segatud – ilma et ta ise seda teaks – on samuti ema…

Ka see on kuri lugu, kuidas ühtki asja ühe korraga aetud ei saa. Uustalu isandat ei saanud terve nädalavahetuse jooksul kätte.  Jätkasin – kuni sain teada, et ta on juba Phuketis tagasi. Erik Konno pole enam Ollys – tegin siiski katse plekijääke saada, enne kui käepäraste variantide teed lähen. Türi Ollyst saaks erinevat värvi 2.kategooriat 4 eurot ruut. Kuni sõbrad sõjardid Rebane ja Murutar polnud presendi asjus vastanud,  tuli ikkagi Preeriakoja Aleksejeviga asju ajada. Akadeemik Toomas Raud ja servamata lauad, Iris Saluri abiga uus kvantum ravimeid pealinnast siia rõkkavasse metsa, Ain Mäeotsalt pääs 15.mai Shrekile koos Reedaga Laura-Rettit vaatama, Andrus Teemantiga läbirääkimised, kuidas juunis Mann koos eesliga Raja tallu ja paaritatuna tagasi koju saada.

Kaugjuhtimise teel käivitasime Merle ja Ruthiga Aare dokumentide järele aitamise paaristõugetega, et ta asendusteenistuja eksamitele pääseks vaatamata lihalatöö pärast rongilt maha käimisele. Heili oli loomulikult rõõmus, et nad kahekesi konsultatsioonile ja eksamile saavad sõita – kütuseraha ju…

Immelt ja Dianalt uurisin, kustkohast saada hulgikogustes piimapulbrit – nii lutitallede jaoks, kes on titepiimasegudega jalule aidatud ja aeg loomastuda – kui põssade jaoks, kellele ei piisa NotsMötsaku kasuemaarmust, piimavalku on ikka vaja. Mul on HÄBI poest piima osta. Taluperenaine, kelle talus piima ei leidu, on end persse majandanud – ootan paar nädalat, enne kui kitsedel vabaneb tallede kõrvalt osa piima, siis on see bläkk ja pasoor möödas.

Haua Mikult sain hea uudise – tehnika jõuab enne talguid Kärust siia, nii et kraavid-truubid on enne valmis, kui koos abilistega hobukoppel allika taha laiendada. Kui mitte, paneme kraavi ulatuses piirded esialgu vaid fiiberpostide ja lintidena, postid-lauad tulevad pärast. Neil päevil tulevad ka lambapügajad. Kõik muugi sujub.

Saaks viis puuduvat kilo tagasi, ei tõuseks jalad õhku, kui reha-hargi-labidaga midagi teha üritan, krt 😀 Selle soovi täitumise lükkas edasi Kaerepere peal mürgeldav kõhutõbi – esmaspäeval oli lasteaias vaid paar last, kolmapäevaks nad kõik tagasi – kiire purin on – aga see-eest pidin Indi poole päeva pealt ära tooma.

Viimaste sünnipäevade, hoogtööpäevade ja ümber hobuste patseerivate kurgede päevadega tehtud 200 fotot sorteerides pistsin pingelanguses nahka kõik Kareka toodud vahvlid. Rõõmuga. Sest pühapäeval oli elule tagasi võidetud kolmiktalleke paar tundi, täna juba kogu aja koos teistega õues. Paranemine algas sellest, kui ta köhis rohelised mekooniumiklimbid kopsudest välja. Nii koomasse langemine kui sealt väljumine oli väga otseselt seotud minuga – mul suvasavi, kui seda teadmist valesti mõistetakse, kellele on vaja seletada, sellele pole mõtet seletada –köhisime koos rohelise sita välja ja sündisime uuesti.

Ohvritall oli oma töö teinud, ilma et oleks seejuures elu kaotanud. See on ime. Jah, Maria, Sul on minu ja loomade ühenduse asjus õigus – aga ma ei tea tõesti naljakamat ja tõelisemat vaatepilti kui tüdinud, ent kannatliku mullika tagumikku pidi liugu laskvad neli kitsetalle. Võid pea kuklasse heita, kogu südamest naerda – ja jummala ükskõik, kuidas seejuures välja näed või kostad, sest tagasi elule võidetud lambatall on süles…

Aitäh…

Inglikaitse sosistas:

KAITSEINGEL MARMEI INGLITIIB:

“Ma ei tunne iialgi Sinu pärast muret…
kuid mul on USKU ja LOOTUST Sinusse.
Ma olen Sulle saatnud kogu aeg KAITSET,
täna ning ikka ja alati.
Sa oled suutnud oma südame ja HINGE avada mulle…
ma olen jõudnud Sinuni oma kaaslastega.
ÄRA IIAL KAOTA USKU ja
LOOTUST meisse ! ”

Inglikaitset kõigile Teile
läbi Kaitseingel Marmei Inglitiiva,
hoolides Inglikaitse Rita.

Tänane päev, uus nädal – ja edaspidise elu esimene päev, nagu iga hommikune ärkamine ju on – algas mõnusa vestlusega Paulo Coelhoga. Tema ütles, et kui täna ei võitle, pole mõtet homme nutta. Vastasin:

Maestro Paulo Coelho – we, Estonians, cried yesterday, work hard today and learn to laugh tomorrow – quite a fight for our peole 😀 Have the best day of Your life, dear friend!

Eckhart Tolle siin-ja-praegu olemisega kaasneva Suure Vaimu tunnetamise väitele vastasin: Eckhart, the main aim during spirit-sense-condition is not to get extatic – it happens easily and ruins our fragile here-and-now-being.

Samal ajal, kui mina korraldasin teeviitasid talguteks ning sain ajakirjalt Naised uute lugude tellimused (!) tänas Aare õnne, et jättis alles kuullaagrid, mis said Mitsupitsu ratastest välja võetud, kui Rebase talust kartulite-õuntega kolmel rattal hüpates koju sõitsime  – need kulusid nüüd ära keerleva ja kiikuva korvtooli parandamiseks – Aare on tehnikas piiritult andekas. Seda krdi seni pooleli jäänud haridust küll… Viimaste päevade sündmused tõestavad siiski, et kunagi pole hilja.

Eile sain www.teemeara.ee ühele koordinaatorile Helenile teatada, et

Meile on reganud grupid:

– Kati kolleegid – Õhtusöök viiele – Piimapoisid – Välisministeerium – Hagudi kunstnikud –  Soone Saara sugulased – Aabrami naabrid – Rabasaare rahvas – Inglikaitse ekipaaž – Kareka komando – Kalamaja kommuun…

Teisipäeva vägavarahommikul sain lõpuks Tai-Uustalud kätte ja tulevikuplaanid paika – niivõrd kui praeguses maailmas üldse miski paigas on. Vestlesime Haldiga, kes pole mõistagi tänini Jüri kaotusest üle saanud. Pöördusin oma ATV-paketiga Nordeasse – kogu mu eluaegse truuduse peale Hoiupank-Hansapank-Swedbank tegi partner liisinguks sellise pakkumise, et ma lähen nüüd tükkis firmaga – aga ilmselt ka eraisikuna – ära Nordeasse. Sellel pole küll Raplas kontorit ja on vaid üks pangaautomaat, aga küll saab ja tuleb.

Tegin ka teise visiidi Ain Pärnapuu juurde kiriku vastas Loo tänavas. Noormehel, kes minuga tänaval vestlust alustas ja suure koguse hobukraami pakkus, oli seda kuurinurgas veel ja veel. Reet tegi kindlaks, et need on seanahast valjaste-päitsete toorikud – kui neid õlis leotada, saab Kuke Maie naabrimees neist terve virna kasutuskõlblikke asju ehitada. Lisaks Leid, sedelgarihmad… Viisin Pärnapuudele lisaks Käteka 1.osale mõned lasteraamatud ja kutse perega Soonele, andsin rangid Vigurtigu Antsule polsterdusse – ja vastasin Piibelehe talu emandale Kristi Mikolale, et meil on küll üks kits talle pakkuda.

Kuna Nunnu peksab Pillet – ja lambaid ka ei armasta – võib ta juulikuust lahkesti puhkekeskusse lüpsikitseks minna: poisid on siis kolmekuised, ta ise lokkaval lüpsil – Kristi saab ta novembris ära paaritada ja kitsepiimanduse ahelreaktsiooni käivitada. Ja meile piisab täiesti Pillest, kelle samuti novembris paksuks pistame. Eile hommikul otsustasin, et tuleb veel pereheitmist. Pigilind Bella, kes küla pealt laiamast tulles alati igalt poolt katki on – kes käsib minna? – rappis vaimustunult parte ja teatas kogu olekuga, et kavatsebki dingoks jääda. Üks Roosna-Alliku neiu otsib karjakoeri. Saagu nii. Kahtlen, kas ma üldse enam koeri võtan. Siin Soonel ei lähe nendega kohe üldse mitte.

Aare, kes üleeile õhtu otsa eksamiteks õppis, jättis Heiliga Säreverre eksamile sõites ähmiga laudas vee jooksma – tänu sellele, et tuppa oli kuulda veesolin, avastasin ka Pillekese häda – talled Helle ja Malle olid linnuaedikusse kinni jäänud. Lambaniitjad tulid mõistagi enne, kui keegi koju oli jõudnud – kütsin neile sauna, kuni Reedaga Pärnapuu hobuvarustust sortisime ja jagasime (Reet rääkis, et Laiapea alustab samuti kihnlaste kasvatamist, Kaekas saab lammasühikutes teaga oma Pisikese pidamise ja vedamise arveldada ja mina vabaks teiste meeste vahelise süü- ja võlatundest, kunstpõdeja, nagu olen…) – ja me avastasime Elfriidet lahti riietades, et hilissügisese hingedeaja tragöödia käigus oligi pool tema udarast hukas. Vasak nisa ei hakka peatsete tallede sündimisel kohe kindlasti mitte tööle – seega peab palvetama, et ta saab ühega kaks toidetud. Või tuleb veel üks titt tuppa. Juhul, kui teine nisa ikka toimib… Ohjah. Ja mida ma sellise Elfriidega teen, palun? Süüa tema eas enam ei kõlba – ei raatsi ka, Elfriide ju!

Juuru Iris-Reinu-ja-Pireti-tütar-Saluriga kohtuma sõites sain üksiti viimased saepurukotid ära viia – ikka toodab Tiidu uksekoda ainult tolmu, mitte aepuru – jälle puhtam ja klaarim tunne – mõned üksikud teise pere asjad on veel siin. Edasi-tagasi-andmist segab pisiasi, et ma ei tea, kelle omad need on. Rohelised lastesokid. Vanalinna naistekal voolitud vahataimedest väekuul. Kaks käterätikut. Ja akadeemik Raud lubaski meile 120 ruutu servamata lauda teha,

Hunniku vaarikaistikuid anda ning musti sõstraid jagada.

Eile spurtisin päev läbi oma sajaharulist haldamistööd finišeerida, et jälle normaalset loova loomainimese elu jätkata. Kuni Aare päev otsa Säreveres eksamit tegi, loetles asendusteenistuse Merle tema esimesed töökohad. Olen poegivate Suurtega üksi ühesõnaga. Saan hakkama. Nordeaga läksime investeerimislaenu teed. Auto-Aarega käivitasime autovahetuse. Viisin kokku Kuke Maie ja Loo tänava Aini, et kuurinurgas kõrguv valjastetoorikute hunnik õigesse kohta, mitte maitulle saaks. Arendasin Kareka lammas-ekvivalent-teemat – saaksin 2.mail pärast Pärnu teatrit need Jõõprest Laiapeale ära tuua. Saatsin hulga inimeste õhutusel sigalale viimase hoiatuse:

Seltsimehed!

Kui homme ei laeku kompensatsioon Aare Rihe hammaste taastamise eest, mis purunesid katkenud kettide-konksude tõttu, saadan tööpäeva lõpuks teatise Eesti Vabariigi tööinspektsiooni ning sellel saab olema päris palju allkirju. Teave liigub inimeste seas kiiresti ning minu poole on pöördunud mitmed inimesed, kellel on väga tõsiseid pretensioone nii suhtumise ja kohtlemise kui tööohutuse ja palkade maksmisega venitamise kohta.

Tööinspektsiooni pöördumist ei võta Te kuuldavasti sellepärast tõsiselt, et teil on seal sugulane. Võime kinnitada, et Tallinna võimukoridorides pole sellest abi. Olete harjunud sellega, et tööpuuduses külaühiskonnast pärit inimesed taluvad räiget sõimamist ega oska oma õiguste eest seista. See pole õnneks enam nii.

Meie ühispöördumises osaleb pere, kelle toitja palka kolm kuud kinni hoidsite – lapsed olid neil kodus sõna otseses mõttes näljas. Osaleb mees, kes ei kannatanud lisaks sõimule välja pisiasja, et firmas makstakse meelehead nuhkidele-ettekandjatele. Inimestele meenuvad lapitud ja katkevatest kettidest-konksudest tingitud traumad, kaelakukkunud rümbad ning ka see, et praeguse tehnika juures on võimatu nõuetekohaselt tappa ning söötade-pidamistingimuste juures tagada eeskirjadekohane, inimestele ohutu ja loomadele humaanne käitlemine. Meie poole on pöördunud ka nende laste pered, keda on rünnanud Teie koer – või oli neid mitu – ja keda olete pistisega vaigistanud.

Kui anname asjale ametliku käigu, lisandub praeguse hambaravi kompensatsioonile emise ja vanni ühitamatusest tingitud seljatraumaga kaasnev – kuna ravikindlustust veel teiselgi töönädalal polnud, maksis Aare Rihe ise visiiditasud ja diagnostika. Saamata jäi enam kui 2 nädala palk, mida arvestatakse miinimumpalga järgi. Ja lisaks olin mina sunnitud palkama Eesti Taluliidu ja PRIA vahendusel selleks perioodiks asendusteenistuse, kuna liikumisvõimetu töömees ei suutnud ka kodus midagi teha. Arve 134 eurot tuleb samuti Teile. Mitmetel päevadel Kalbu sotsiaalmajast toodud töömehele makstud 10 eurot päev kohta mul paraku dokumendid puuduvad.

Hetkel veel ei hakka ma kokku arvutama, mida see Teile kokku teeb – kindlasti üle 500 euro.

Kindlasti teeb see teile aga Eesti Tööinspektsiooni põhjaliku visiidi. Ja ma kinnitan – kui ma ise ehk polekski tahtnud nii ebameeldivate asjade peale aega ja energiat kulutada, siis iga lisanduv ühendusevõtja, kes tungivalt nõuab nõukogudeaegsete mentaliteetide-tehnika-käitumise peatamist, on veennud selle sammu õigsuses.

Ametlik kiri meie kõigi allkirjadega läheb teele hiljemalt reede hommikul.

Edenemist, seltsimehed!

Oeh, kui ebameeldiv. Aga peab.

Säreverest auga ja kilbiga tulnud diplomeeritud asendusteenistuja Aarega üritasime vaatamata sellele, et mõlemal olid kuulid koos, välja mõelda, millised tööd on vaja enne talguid ära teha. Püramiidi põhi ette valmistada. Sigadeaediku postid maasse valada. Kõik toimib ja toimub – ka väga palju sellist, mida pole kavandadagi osanud. Jumal teab – sest tema on alati kodus ja üha sagemini tundub, et tema kodu on Kumma külas.

Kkkkui vaid laual kõrguv KKKKKKK ei stressaks…

Künnapas-Kessler-Kersna-Kaika Laine-Kätekas-Kolgata-novell ja katsetus-tõlge. Heli Künnapase uut raamatut „Homme on ka päev“ oleks vaja lugeda. Viljandi motokeskuse Kessleriga koostatud pakett peab finišeerima – seni marineerib mind. Kaika Laine lahkus siit ilmast – ja tema vaimse poja Kersna raamatu lugemine on mul ikka veel pooleli. Käteks 2 ka. ja novell lõpetamata. Enne võtan ette tõlkeproovi – et kiireks ei läheks ja kvaliteet ei kannataks. Ilmselt jätan täna Zumba vahele ja lähen pigem noortega Raplasse teist korda Kruudisid vaatama, sest Indi-toodud viirus on mindki kaalu kogumise asemel veelgi õhendanud. Küllap jõuan. Nii Zumba-trennidesse kui kõike muud. Mida peab, seda jõuame!