26.-28.aprill

Aabrami loomalausujatel on täna kolmas sünnipäev. Soone talu peal on härmavalge ja KUMMA-liselt vaikne varahommik – Brutus lõpetas eile potis. Keegi pakkus mulle just noort kukke – lausa kolme hulgast valida – üritan nüüd meenutada, kes see oli. Brutus ründas üleeile Aaret – ma ei uskunud – muigasin samamoodi nagu siis, kui jäär Max hakkas kõigepealt puksima võõraid, siis omi mehi, seejärel lapsi – ja kui ise kanakuudist tema pärast välja ei saanud, tuli lihuniku-Gunnar. Mis siis, et oma üles-lutitatud poiss – oli meeldiv, nägemist! Kukega on asi veel oluliselt hullem – millised kannused ja nokk on kolmeaastasel suurel linnul… Kes viimasena naerab, naerab viimast korda. Kõigepealt märkasin, et vanamees passib kanapesade juures, kui need munevad. Oletasin, et turvab – peresünnitus või nii.  Aga mune polnud. Kahes pesas olid hoopis koorte ja rebu jäänused. Papi oli hakanud mune sööma. Teda lahates leidsime maost värske rohu ja nisuterade vahelt munakollase, nii et oligi sedasi. Lutitallesid, kes eile end aia alt suurde karja vingerdasid, toites nägin jahmunult, et turris kukk läheneb vaikselt… ja ta lendas, küüned ja nokk ees, väikese Ave külge kinni – Alice imedemaalt oli juba pikalt-sügavalt lõhkise koonu saanud. Äsasin tallesid rappivale linnule rusikaga vastu rinda, mispeale ta püüdis mulle kallale tulla. Kuni Aare püramiidiehituse ettevalmistuselt kirvega kohale jooksis, pidin seni nii muhedale tüübile mitu jalahoopi jagama. Naabritel oli seda kätši loodetavasti lõbus vaadata. Kui mind poleks kodus olnud… Brr. Aare kitkus ja lahkas tüübi saunas ära ja nii tohutut kana – pardon, kukke – pole mul au supiks keeta olnudki.

Ega meil muud põhjust uut kukke tuua kui hääl – mis talu see ilma kuketa on? – polegi, uusi linde toome valmiskasvatatutena. 4.mai teemeäratamisel keedan talgulistele kolm kana – jäävad järjest kiilamaks, ehkki on lõbusasti rasvas – kuuldavasti tehaksegi nii, et aasta lastakse kanadel muneda, siis lähevad mullused potti ja saabub uus kaardivägi. Kusjuures eile, kui autot ja töötuba koristasin ja viimaseid heinajääke allapanuks hunnikufitseerisin, kakerdas üks punane kiilakas mul innukalt ümber ja kannul – Talleggi oma – mitte esimese aasta Äntu produkt. See tekitas palju ebamugavama tunde – mõtiskleme siin retsepti üle ja kana kenitleb oma punase peega – ma olen ju ikkagi ilus lind, las ma elan… Äh.

Täna hommikul arvutasin välja muld- ja fassaadivärvi, põrandalaki ja servamata ning põrandalaua koguse. Otsustasin Nordealt homme küsida invest.laenu sendi pealt nii palju kui tagatise ülekate võimaldab:

Success also requires risk-taking, intuitive leaps, innovation, and thinking outside the box.

Ütles äsja Paulo Coelho. Aare võttis eile aida-lauda seina mõrasid varjava sita-tati-joptvjumati maha – lapitud laudis ei hoidnud midagi koos, nagu mõte oli – sein tuleb koormarihmaga kokku tõmmata ja siis laudis peale – laudis tuleb ka tallipealsele tuuletõkkele – selleks ja elumaja värvimiseks on vaja kaht korralikku redelit – tall-saun-ait-püramiidialune-mängumaja-kaev-elumaja on vaja ühtlaselt rootsipunaseks värvida – majakatus de-sammaldada ja mängumajale katus teha – see lisab talule turuväärtust, mille pealt õige pea lisainvesteering saada – ja kasutada uue elektrikarjuse, lintide-postide ning – mis peamine – hobuvankri ja –ree soetamiseks. Vot selline lause sai – ja nii lihtne ongi 😀

Kuuvarjutus on see, kui Maa seisab Päikese ees… – ütles universum hilisõhtul vastu reedet. Meie poolt vaadates oli servast ära-ampsatud kuu sauna kohal. Ja vampiirid lisasid: All tundemeri lai ja kuskilt ei paistagi maa… Sellest ööst algab igavik uus… Ah, igast ööst algab. Alati. Kuate… Eile laulis Tom Vikerraadios, 20.mail on tal Hopneris Rõõmulaulude väeõhtu Eestisse naasmise puhul. Lõpuks ometi! On aegu, mil omade laialipuistatus mööda maailma on eriti talumatu.

Neljapäeva, mille lõpetas kuuvarjutus, veetsin ikka oma bermudas – Nordea, motokeskus, Aareautod.

Lihakas saatis mu hambaravi kompensatsiooni nõude peale vastuse, mis ei avanenud. Mina saatsin selle peale Tööinspektsiooni kirja. Nii Indi, Aare kui teised mu noored teavad – emme teeb alati, mida lubab. Ma ei koostanud ametlikku kirja – seitsmele asjaosalisele antud lubaduse täitmiseks piisas ka olukorra populaarsest kirjeldamisest.

Vaatasin Dingodele kohta, kus nad leiavad karjakoertena rakenduse ilma, et kanad-pardid kurjale teele ahvatleks. Kui indiga majapidamistöid tegime, helistas Buduaar – küsis, mida arvan Saagimi kirglikust kriitikast eliidi kohta, kes on õhtuti väljas käies nii halvasti riides ja inetu, et Anukene nutab ja oksendab. Vastasin lihtsalt-loogiliselt-sõbralikult – ja korraldasin püramiidi kattematerjale. Mispeale Pealinnaleht küsis Greta isikus, kas võtaksin töömessilt tööjõudu ja pakuksin ennast seal. Vastasin, et ennast pakun igal hetkel – ka siin ja praegu on üks üldine turulolek – ja töömess on sama tõenäoline hea valiku ja kokkusattumuse koht kui Aare sattumine minu kõrvale Robinsoni süüdimatus, aga näe – tänuväärses näpus. See on uskumatu, kui palju head ja püsivate tulemustega tööd me teeme. See igapäevane lisaväärtus on nii oluline, et ma ei selgita enam iial mitte kellelegi, millel põhineb meie koosluse harmoonia. Töö, teineteisemõistmine, vihastamisest välja kasvamine kõrgemale teineteisemõistmisele ja –talumisele. See on tingimatu respekt – ka siis, kui vihastame ja solvume vastastikku, tuleme sellest puhtalt – õigemini senisest puhtamalt välja. Pole illusioone ega asjatuid lootusi. On kooskulgemine. Kui hale, et pidasin vajalikuks aegajalt siinseal korrutada-rõhutada-selgitada, et me ei ole armukesed. Milleks ja kellele peaks üldse midagi seletama? Ei pea. Kes ei mõista ega usu inimeste kokkukuulumist ilma armukluseta – neile polegi mõtet seletada.

See on iseasi, et Aare-suguse mehega majapidamisse ei saa ükski romantiliste sihtidega mees tulla. Ega minu-suguse mehe kõrvale ka ei saa. Seepärast ongi hea, et meie kooslus välistab igasugused katsetajad. Tänu sellele ei saa mu jõnglased oma kollanokkasid plagistada, kuidas ma nendelt luba küsimata oma voodisse ja õuele mehi luban. Minu voodis oli selles mõttes mees viimati… ehhee… piinlik, ei mäleta. Aga praegu just on mu voodis mees jah. Magan tallede tõttu elutoas, igapäevaste kangelastegude kompanjon tudub minu voodis – kus siis veel???

Kõhutõbi käis meist kiiresti ja jõuliselt üle. Indiisu tuli kolmapäeval lõunast lasteaiast ära, puristas ennast tühjaks, magas üsna kõrge palavikuga end välja – ja kõik. Neljapäeval esines juba Rapla tantsupäeval. Mina olin samal ajal toredates külmavärinates – ja mõned tunnid samuti kõrges palavikus, mida maha ei võtnud, et viirustele valu anda.

Palavikust nõrgana tuli mõistagi hirm eesootava ees.

Üksi.

Nojaa, lastega. Aga ikkagi üksi. Silmitsi varssade ja vasika sünniga. Hihii. Aga asendusteenistuse Merle ütles, et näeb minuga suheldes, kuidas usaldavalt kulgedes ja uskumatuid tulemusi saavutades neelatakse tagasilöögid päikeseliselt alla ja saavutatakse seega rohkemgi, kui loodeti – kolmas kordki istusid inglid õla peal, kui Merle väljendit kasutada. Esimene kord – paari päevaga õnnestus asendustalunik Remo Aare äraolles Soonele saada –loomühikud ja nende valdaja saime klappima, Remol oli vaba aeg… Teine kord – kui Aare sai killerkojast vastuhaku eest kinga, jõudis ta ikkagi veel rongile ja läks eksamile. Järgmisel aastal on see kõik tasuline – täpsemalt väga tasuline. Kolmas kord  kuigi Aare ei saanud seoses juhilubade puudumisega pria-brüsseli-lepingut, sai ta pika nimekirja talunikke, kes on nõus ise maksma, peaasi, et ta tuleks. Umbes eile.

Ja ma tean, et haldjad on mul õla peal ka siis, kui teda siin ei ole.

Mul eneselgi tuleb aegajalt haldjas olla. Tauno palvel käisin neljapäeval taas Saunaküla Matit järje peale aitamas. Ta saadeti haiglast koju, kus teda järjest kõik üllatas – tühi rahakott, külmutuskapp, fakt, et Jaan on surnud, et Bingo saadeti uude perre… Viisin ta poodi, ostsin talle süüa ja näitasin, et biojaam, kus ta 15 aastat tagasi töötas, on lukus, automatiseeritud ja ta ei pea enam sinna kooserdama. Tema sugulased ütlesid, et hooldekodu on kulukas, ilmselt on mõistlik sinna majja üks mammi elama võtta, teisiti pole mõeldav.

Käisime Indi ja Aarega Rapla kultuurikeskuses Kruudisid – ehkki heli puudus, meeldis teist korda vaadates rohkemgi. Maitsvast multikast saadud hooga vestlesin Aarma ja Lensini, Linnamäe ja Hans Kaldojaga, kes tahab lavastada „Kurge oodates“. Mäeots küll broneeris selle, aga…

Reede varahommikul viisime Indi Tartu-bussile – tuleb teisipäeval koos Brigitaga tagasi. Viisime vana pliidi ja käru, võrgu ja okastraadi Kuusakoskisse – tänu sellele on mul raha, mille eest osta homse Tallinna-sõidu kümme liitrit bensiini…

Vahetasime hepas esitule gabariidi prini – vale sai. Võtsin pangast oma kodulaenu hetkenäitajad. Tõstsime elektrimees Aini kuurist viimased nahakotid – Maie jaoks põhiliselt, aga ühes kotis olid ohjad ka. Meenutasin sõjard-kunsntik Rebasele oma presendiprobleemi. Käisime akadeemik Toomas Raua juures laudadest ja istikutest rääkimas – tema palk oleks vaja Haua Miku vahendusel  Laurimaa kaatrisse ja sealt laupäevaks laudadena Soone õuele saada. Kuludokumenti ei raamatupidamise ega panga jaoks ei saa. Niisiis – Tohuvanad, Soone Saara on tulemas!

Akadeemiku maja ees õnnestus vestelda ka Pärdi emandaga, kelle vanaema-vanaisa majas Saunaküla saaga toimub. Misjärel tuli kodus olla natukene Smolnõi – viisin kokku meie muinasjutu-Erki Tuletee Aivar Täpsiga, Kandle-Pihlapid seoses nende oskustega emand Mikolaga, kelle juurde lähen homme lugu tegema ja eesti mära sälgu Victoriat vaatama.

Meeldivate kõnede parlanksiajamiseks tulistas mind kaheraudne perse – esiteks teatas killerland, et ei kompenseeri hambaid. Mispeale saatsingi tööinspektsiooni kirja. Teiseks helistas alaline telefonisõber, keda seekord häiris, et kollane leht oli tema loost ühe lõigu välja rebinud ja uudiseks teinud – aina jahvatas ja hädaldas, samal ajal pasandasid kaks talle end täis, pesin neid, telefon kõlari peal, teisest otsast kostus, et näe, salvestan tema kõnet, kindlasti olen mingil peenel vastuvõtul… Tegin vitamiinisüsti Teresa Tirisejale, kes tagasillast mitu päeva täiesti ära oli. Eile – enne kukedraamat – sain teada, mis temaga juhtus. Teistest poole suurem Alice Imedemaalt turnib väiksematel seljas. Ega minagi taha, et suur ja lollakas monstrum ennib – lähebki nii füüsiline kui eksistentsiaalne tagasild minema. Kujund selline.

Tädi aga undas, et mind kommenteeriti ka ses kollases koledasti – ma ei loe kollast ega kommentaar, ütlesin – öeldi, et mina pole üldse saagimitele vastaja, sest ma ju magan lambalaudas, pesen nelja kuu tagant ja kui teatrisse lähen, käib lambavilla hais üle pea 😀 😀 😀  Ma ei loe kommentaare, kordasin. Veel viis tükki luges ette. Einoaitäh…

Tegin Valtu koolidire Saksale avalduse, et Aare tahab suve lõpus põhikooli lõpueksamid ära teha. Ja vajusin ülikülma tuule ja paduka eest paaritunnisesse lõunaunne. Ärgates raputas mind ehmatus – telekas draamatses Holby city haigla – mis kell on? Järelikult üheksa läbi – aga Minni jäi siis ju bussist maha? Huh, pärastlõuna…

Samal ajal pidi Aare õues surma saama. Ei, selleks pole vaja elektrikappi, vaid Battayat. Elektrikapi tõstis ta probleemitult õuest töötuppa sisse – ja sellele järgneski  raju töötoa koristamine koos ülima vihastamisega – mis vist küll enamust naisi tabab, kui nad meeste maailma on sunnitud kasima – mis päädis korra, rahunemise ja kuke potitamisega 😀 Ent kui Aare veeretas heinarulli koplisse – ei või siis minda ppi kutsuda… – tahtis rulli erastanud Tajataja Ritsikale molli mõõta, Aare jäi ette ja sent jäi surmaga võlgu. Eile sai poiss sigadega mängides järjest kolm oblakat. On pigilind… Temaga ei tohi midagi juhtuda. Mida me temata teeksime? Nojah, järgmisest pühapäevast alates saame teada. Õõõõh, ma ei mõtle selle peale praegu.

Eile hilisõhtul saatis ajakirja Naised uus peatoimetaja kirja, kus tellis mõned lood ja ütles, et nii sageli kui Inga ajal ma kirjutama ei peaks.:

Kullakene, seda vastust just ootasin ja lootsingi 😀

Muude tööde pealevool ei võimaldakski senises mahus “toota” – sellest kujunes ka mulle paras nõiaratas. Midagi kummaliselt rusuvat oli viimases, Inga lahkumise perioodis. Kontrollitud materjale saatsin tallegi, aga mingi tõeline needus, ettearvamatud jamad näitasid hambaid. Kujunenud oli iganädalane kirjutamine, mistõttu mul polnud aega muid asju kirjutada, mistõttu Naistes ilmumine muutus eluliselt hädavajalikus, seepärast püüdsin Ingale meeldida ning meeldimise lood pälvisid teravaid märkusi. Nii ma nõiaringi jäingi – ja võratutest teemadest enda mõõtkavas kaugeltki maksimaalset ei loonud – kesse meeldides ikka parim on… Oligi 17.detsembri tüdrukute kaheraudne periood. Saatusliku kokkusattumusena tuli alati just neil päevil, mil Tallinna 17.detsember manitses-pahandas, ka teiselt 17.detsembrilt mõni hele laks. Emotsionaalne. Ja nii mu hingeline käpake aina maas oligi.

Möödas. Ajad ja energiad on tohutult muutunud.

Enam iial ei kirjuta ma ei neist, keda on vaja korragi veenda, et kirjutame – see on ohumärk – ega ammugi mitte neist, kes mulle endale peale käivad, et kirjutame – see on veel ohtlikum, nagu on selgunud.

Rahulikku nädalavahetust!

Kallikallikalli

 

Rahulikku nädalavahetust sain ma ise seni, kuni mu meeli valdas riisumine järjest keset kõiki loomi-linde. Võimlesin ja tuuldusin ja rääkisin neist igaühega. Tõlkisin tellitud tõlkeproovi ette ka esimese peatüki, saatsin autorile hulga küsimusi – ja mind hakkas kangesti Peipsi poole kiskuma. Tahan selle paariga – Pavel ja Marina – kohtuda ja päriselt, mitte vaid loomingu kaudu, sõbaks saada.

Külma ja niiskuse tõttu sauna soojendamine lõppes saunaskäiguga. Kartsin tegelikult seal üksi olla – väsimus ähvardas mind igas asendis magama jätta. Ka laval. Oi.

Enne tuttupugemist tabas mind ühe kauase sõbra kiri – ta ei saanud loodetud töökohta, olemasolev käib närvidele – ja mind kiitis ta selle eest, et Saagimile molli andsin. Eh? Ma ju ei teinud seda. Kohe üldse mitte. Mida minuga jälle on tehtud? Vastandatakse tolle veidra persooniga moel, mis paiskab õhku täiesti ebavajalikku ja  ebakonstruktiivsed konflikti. Nahhuinaada???

Tule Jumal appi!

Inimesed on über-sassis. Nii Sinu ülemus kui kollased ajakirjanikud. Vastasin eile Buduaar.ee telefoniküsimusele, mida ma arvan sellest, et Saagim igal nädalal Eesti eliidi riietumist sõimab. Vastasin, et teistele inimestele pole riietumine ja glämm elukutse, ta ei saa oma kirge teistele kohustuseks teha. Pidevalt seltskonnatavad inimesed on nii sellest kui kostüümidraamast tüdinenud – mäletan seda iseenese pidevast salongikarussellil ringlemise ajast. Aga nüüd on minu jaoks iga väljaskäimine nii oluline, et löön end ka pisivisiitidele minnes lille ja tunnen sellest rõõmu. Ütlesin, et neile linnainimestele, kes meeletu töökoormuse kiuste üldse veel suudavad kultuuriüritustele minna, tuleb au anda, mitte neid mõnitada – tänu neile üldse Eesti ja Viru ja varietee alleski on. Mida kollased sellest välja imesid, ei tea, igatahes helistas ka üks lihtsakene tädi ja oigas, kuidas Saagimi-… ikka minu kohta öelda tohtis, et ma olen neli kuud pesemata, magan lammastega ja lähen teatrisse lambahaisuga 😀 😀 😀

Tead, mul suva. Oluline on, et paari päeva pärast poegib araabia mära ja paari nädala pärast trakeenimära – Palladiumi lapselaps – ja kuu aja pärast Tissu. Igasugune kollane on… bööh!

Tule 4. mail Soonele talgutele. Löön Sul kummi täis – ja leiame ka uue töökoha. Päriselt ka.
Kalli

Enda kummi lõi täis fakt, et Kuuse talu küülikud tulevad ka! Tegin www.teemeara.ee Soone talu vägitööde talgud arvult lahtiseks – kõik käed on hinnas. Ilmselt lähevad ka köögipõrandalauad aktuaalseks – paneme ühe soojaga laudpõranda.

Think big!

Meil toimub tänu sellele, et inglid istuvad õlal – aitäh! Otsekui saatesari totaalse muutumise sarjast – o mai gaad, ai käänt biliivit, o gaaad! Täna kirjutan ka Elmatarile tuju tõstmiseks paar faili Kätekas 2-t.

Ütlematagi selge, et viimase perioodi lood ja laulud andsid võtme.

Päikesevarjutuse puhul korraldab  Jaanika Preeriakojas naisteka:

Kutse

Tere armsad sõsarad-sõtsekesed!

Mõned nädalad tagasi sain Carolinilt kirja, millest osakest allpool teiegagi jagan. Mina aga sain sellest kirjast koos Emakese Loodusega talveunest ärgates inspiratsiooni hooaja esimeseks välitseremooniaks/Naistehoiutuseks, lisaks unenäolised kaemused Suurelt Emalt, kuis seda üheskoos teiega läbi viia jagades ja ammutades puhast ilu ja rõõmu, olemise kergust kesk kevadist loodust.

* * *

Kutsun sind Preeriakotta maikuu Noorekuu loomise aegu, mil parim aeg uuteks algusteks,

LAUPÄEVAL, 11. mail, et teha üheskoos kummardus kõikidele Emadele: Universumi Suurele Emale, Emakesele Loodusele ja tema tütardele: Vee-, Maa, Õhu- ja Tuleemale, meie isiklikele Emmedele ja emadusele meis enestes.

Tseremoonia käigus teeme väikese vaikusematka, et märgata ja ammutada tärkava/ärkava Looduse ilu, viime läbi ühise lillerituaali jagades ühiselt pärgadeks põimitud lilli kingituseks Veele, Maale, Õhule ja Tulele. Viime ühiselt läbi higitelgi tseremoonia, kus paluda, jagada, mõtiskleda ja mõtteid vahetada. Naudime üheskoos olemise lihtsust ja kergust koos kaasatoodud ja looduse enese poolt pühitsetud külluselauale toodud toiduga.

Koguneme laupäeva 11. mai hommikul kella 10.00-10.30 paiku Preeriakoja parkimisplatsil, et sealt üheskoos laagripaika jalutada. Sealt edasi jätkame oma Püha Päeva tseremooniaga vabas voolus matkates, tänukummardades, lauldes, lillepärgi punudes, higitelgi tseremoonias osaledes, lilleveega kastetud saades, süües ja kesk tärkavat loodust üheskoos rõõmupidutsedes. Veereme koos päevakesega, koos Päikesega üle keskpäeva õhtusse jõudes tagasi kodupaikadesse veel enne päikeseloojangut!:)

Kui tunned, et see kutse puudutab su südant ja meeli, kui see kaigub vastu su hingemaastikult, siis tule meiega andes kindlasti eelnevalt teada oma osalemissoovist. Kui soovid mõne õekese-sõtsekese kaasa kutsuda, siis on ka tema rõõmuga oodatud.

Palun kirjuta mulle oma osalemissoovist. Kuna paraku on nõnda, et kohtade arv higitelgis on piiratud, siis on eelisvõimalus kärmematel registreerujatel.

* * *

• Kui oled tulemas, siis pane selga ilmale vastavad mõnusad väljasolemise riided. On imetore, kui paned selga seeliku, mille saba alla MaaEma väge koguda ja oma naiselikku ilu jagada.
• Higitelgi tseremoonia tarvis võta kaasa kuivatusrätik (kuna on tegemist vaid naisteriitusega, siis oleme telgis alasti, kuid keelatud pole ka mõni kerge hõlst ümber kerida).
• Võta lilleriituseks kaasa lilli: omast aiast, niidult või metsatukast aga võid ka lillepoe abi kasutada. Võimalusel võib õisi olla omajagu ja erinevaid.
• Võta kaasa toitu me ühisele külluselauale ja on imetore, kui sul aega, mahti ja tahtmist midagi ise teha.
• Osalustasu on 20 eurot.
• Kui oled tulemas autoga, siis anna märku, kas oled nõus mõne õekese oma autole võtma ja kui vajad kohta, siis anna sellestki teada.
• Preeriakoda asub Raplamaal, (Tallinnast 50 km Pärnu suunal) Varbola/Polli küla piirimail.
• Täpsemalt saad juhiseid vaadata Preeriakoda, kuid registreerujaile võin saata ka täpse teekonna kirjelduse.

PÄIKESE JA ARMASTUSEGA
Jaanika
Tel. + 372 51 944 577

* * *

Allpool lubatud kirjalõik Carolinilt koos imelise lauluga, mida olen läbi aastate kasutanud taustaks oma hingetuunimistel/massaazhides. Lisaks Carolini tõlge laulu sõnumist.

palve/hümn Jumalaemale: Devi Prayer – Hymn to the Divine Mother

Jumalik Ema on kõikjal. Ta on kõiges. Ta on see Jumalik Essents, mis elab kõikides olevustes. Tema valdused on kogu elupõllul, kuna tema annab kõikidele elusolevustele elamiseks vajaliku elatise allika. Tema ilu elab looduse maailmas ja ulatub üle kõikide universumite kogu oma hiilguses. Teda kutsutakse mitmete nimedega, kõik traditsioonid tunnistavad teda. Igale teadvusega olendile on sisse kodeeritud teadmine elu pühalikkusest. See pühalikkus ON Ema. Ta on füüsilise maailma püha looja, ühinenuna iga elusolendi hinges ja südames. Kõik Maal on Temaga üks. Kõik Maa elanikud võlgnevad oma elu talle, sest tema ongi kõige Ema. Tema ongi See, kes on meile jaganud kõik elu annid. Tema kingid tulevad võrdväärselt nii neile, kes neid väärivad kui ka neile, kes neid ei vääri, sest ka päike ei vali kelle peale paista. Ta on Jumaliku õnnistuse allikas. Me ei ole teda näinud, sest ta olemus on varjunud vaikusesse. Ta ilmneb meile tänapäeval osana Üksolemisest, kus ta on alati pesitsenud, õnnistades kõiki, jagades ande kõigile. Kõik, kes tema ees kummarduvad, tunnevad elu oma sees. Kõik, kes Teda austavad, neil on alati olemas kõikvõimalikud annid nii enda sees kui väljas. Eksisteerimise eesmärk on ühineda Eluga, mis on kõikides dimensioonides ja kõikides olemise reaalsustes. Ema on see, kes loob selle areneva, lahtirulluva rännaku meie jaoks. Sest tema ongi Aja kangas — vahend, mile läbi kõik kasvab. Ta on kõige sisu ja vorm, mis iialgi saab olemas olema. Olgu kõik õnnistatud Püha Üksolemise poolt.

Eilsest saadik mängib mul ülal olevast lingist avanev palve – ja sellega külgnevad mantrad – sest täna näib Ogalik tõepoolest Aabrami lambalausujatele neljanda tegevusaasta alguse puhul talled kinkivat. On Lagle ja Luige nimepäev. Ja kui eile põrkasin ja kisasin erinevatel põhjustel kõigi loomade peale, siis täna olen väga vaikne. Ainult bojaaritar Viktoriaga olengi rääkinud. Kui kurtsin talle, et kodu on ilma hommikuse kuketa nii võõras ja rikkis, naeris ta, et tal paneb vähemalt 20 noort matsi linnuõue pidi – tuldagu-valitagu. Tullakse küll. Neljapäeval pärast teatrit. Ja kanu võtan ka juurde. Nurmenuku linnuaed, pandagu end valmis!

Viktoriaga rääkimine laadis helgeks – ehkki teemaks olid meie kõigi sissetulekud igal elualal – 7 aastat samaks jäänud, aga väljaminekud… Mnjah. Bojaaritari väest helendatud-valgendatud, ei peljanud ma enam, et teen oma kohati kaebliku kammertooniga sünnitajale liiga. Üleeile hommikul, kui suri havanna habejänes Habibi, kelle Teemanti juurest tõin ja Margotile üle andsin, arutasime just, kui üks-ühele võtavad l lemmikloomad endasse meie stressid ja mured ja kasvõi surevad meie eest, kui näevad, et muidu sureksime meie…

Ka Kassinurme hiie veerel elav emand Alekand, kellel ju ometi on sadu ja sadu lambaid, on siin päevaraamatu vahendusel kaasa elanud ühel nädalal kolm korda ära surnud Adeelele, Aino kolmikule, kes on praegu igati normis. Kui lutilapsed eile õue viisin, sain teada, miks Teresa Tiriseja seljast ja tagasillast ära on. Alice Imedemaal koinib kolme väetimat.

Ja nüüd on aedikust välja jäetud Alice Imedemaal üksinda… Nagu me kõik. Selle vahega, et tema karjub valjemini. Nii tüütult karjub, et ka mina karjusin eile hommikul, kui iga asi ajaski karjuma, tema peale. Ja Pille peale, kes viis oma tited Anne aeda. Ja poni-Manni peale, kes hiilis väravalattide vahelt koplist välja – eesli võttis loomulikult kaasa. Ja Battaya peale, kes seni, kui nurga taga majandasin, vaarus talli tagasi – vaatama, ega kellelgi teisel rohkem kaera ole kui tema pisike peotäis – ning määris seejuures äsjapuhastatud talli jälle ära.

Laupäevahommikune atskoo oli eile – 7×3 tööd – täpselt nii ta iseenesest ühest tööst teise voolates oligi – seitsmes kohas kolm tööd korraga. Loendama hakkan, kui olen närvis. Miks? Jajah, päevad on kah. Aga. Talgute orgunn. Materjalide hankimine. Aare arvutas nii eile kui innukalt – servamata lauad, põrandalauad, muldvärv, fassaadivärv, õli, lakk, tsement… Pintslid-rullid-kirved-kuvaldad – käru lagunes… Lisaks nägin öösel, kui lõpetasin tõlkimise – mitte-liiga-magusat filmi, millest sai ja jäi mu selle kevade Andaluusia-reis – „Mesinädalad Sevillas“. Ehkki nüüd on über-kevad ja puha, pole ma nõus sellest, mida veebruaris nii väga vajasin, raha pärast ja nüüd beebide pärast ilma jääma.

Hommikul kirjutasin Kareka teksti – samal ajal rääkis noor Kalmet, üks kaksikutest raadios, meenus vana Kalmeti silmapõletik, mille vastu panin talle Tallinnas kohvikus silmatilkasid – milliste kummastavate situatsioonide jada on inimese elu… – Karekat aga pean 2.mail Jõõpresse pildistama minema. Ja siis et – miks stressis? Nordeasse üle libisemine, autovahetus, atv + lisade ost. Tuletasin Agrovarule meelde, et Kemirast sai nelja taime segu tellitud. Ja kuna net on aeglane – see kohmerdamine ajab ka närvi – just nagu see, kui inimesed juba hetk enne sõnul seletamist aru ei saa, mida mõtlen, taotlen – ja pärast sõnul seletamist on kõigest täpselt tagurpidi aru saanud – on vaja kiiremat internetti, mis lisab Elioni arvele vaid 4 eurot.

Reet ütles, et eterniiti võin tema juurest saada kasvõi kogu katusetäie ja lintlihvija on tal samuti olemas, nii et pole vaja kusagilt raha eest rentida…

Oma pere ja muude loomade peale karjumise lõpetasin, kui läksin suurde karja – Ave oli sinna pugenud – teda lutitama ja avastasin, et Ogalik hakkab sünnitama. Kaks kurge lendas risti üle lambakopli ka – mida sa siin enam karjud.

Noored lõikasid viljapuid ja tegid sauna. Nende jaoks võiksin kasvõi iga päev sauna ja kogu universumit kütta, aga täna juhtus sama, mis alati – töötuba koristades,  nagu ikka  – tunni asemel kolm – ja eks ma jälle, juba kolmas kord, laua juures seistes ka ära minestanud. Ralf peab tõesti vaatama tulema, mis seal ometi nihu on. Töötoas ukerdamisest toibumiseks imetlesin vahepeal , kuidas Elbrus nagu väike Romeo Avet ümmardab ja kummardab – nii puhas ja eriline ju 😀

Ja üks palja tagumikuga punane kana ukerdab kolmandat päeva kogu aeg jalus ja ümber ja igal pool…

Plaan talgutoitu 3 kiilakast kanast teha on vist läbi nähtud…

Seina taga hakkasid aga sündimise asemel kostma ohuhääled – Ogalik lärmas, murdis sulust välja – Avele appi. Alicel oli mu pärale jõudes juba nina verine – Ogalik sai aru, et  kukk on kahe päevaga ohtlikuks koletiseks muutunud, murdis sulust välja, katkestas sünnitamise – rohusööjad saavad seda teha ning lutitamisest hoolimata passis mu kõrval, lähenes – ja lendas väikesele Avele peale. Teisi tallesid kaitsevad ennastsalgavad emad, Avekene oli kaitsmata tagalaga. Tal olin mina. Lajatasin rusikaga huupi – õnneks mitte vastu nokka ega küüniseid. 5 minuti pärast oli kukekuradi pea pakul, poole tunni pärast potis – pilti tegin ka, et see saata ühele mehele, kes siin itsitas, et minu juurest lasevad kõik mehed jalga, kukk Brutus ilmselt potti põgenemise teel – nüüd ma siis kitkutud Brutuse – jube suur ja vintske, vana ju – oh parandamatut õelust, rümbana üles pildistasin ja eriti targale mehikesele saatsin – palun jah, ka tema, Brutus…

Tänu sellele, et Aare kitkus teist saunas, sain omaette põrandat pesta. Pisaratega. Ootasin väga üht inimest – ega ta ei lubanudki tulla, tahtis, aga ei saanud teatud põhjustel, mina aga  lihtsalt ootasin. Helistas hoopis teine, kes tahtis tulla – mina ütlesin vaikselt, aga veenvalt – ei!

Minni, tule koju, siis ma ei väsi nii hirmsasti ära. Sinuga koos on igal üleinimlikul pingutusel mõte ja tähendus, tänu millele jaksad palju rohkem…

Rumal minust seda kirjutada – mõni sõbranna annab selle eest mõnel kõige väsinumal ja haavatavamal jälle jalaga persse – säh sulle  ohvermärter…  Sõbratari püüd mind ohvermärterluse pärast manitseda ja korrale kutsuja oli väga vale sekkumine, mille lähteandmeid tal polnud ja mis tekitas külma seina. Seekord. Läheb üle. Kusjuures nii tema kui Kerli kui Reeda kui Maie ja isegi Margoti puhul otsin ma EMA! Sellest paradoksist ei saa üle kuidagi teisiti kui ise ja iseendaga iseendana. See ei vii kuhugi, et sirutun teiste daamide poole nagu päevalill – emme… See selgusesurakas saabus, kui möödusin peeglist ja silmitsesin ennast – väike kõhn ja kahvatu poiss, lühikesed punased traksipüksid jalas ja punane barett ehmunult kuklas. Emmed, ma olen ju nii tubli, kiitke ja mõistke ja armastage mind. Nii nunnu. Oma kümne kärutäie lammutusprahiga pinnast täitmas, pikaldaselt poegivat Ogalikku jälgimas, ükshaaval kõiki loomi kallistamas – Brutus potis ja talled luti otsas. Keset kärurallit ja auto puhastamist, toatallede pesa rookimist ja pesumaratoni  sain aru, kus on telg ja naba. Otsisin homseks tihedaks päevaks lustakalt värvilised hipiriided – maailm, ma tulen. Selgi esmaspäeval täiesti uuena, nagu ikka… Jah, ma ei saa nii pikalt ära olla, nagu eeldab Preeriakoja naistekas. Ega saa ravijakäte all emmet otsida, nagu juhmakas alajahtunud tall, kes kooma vahet edasi tagasi kõigub ja iseendale otsa komistab. Või nagu ütlevad ühe Saatpalu laulu sõnad – hall peni iseendal kurku läeb. Pean oma kaduneljapäeva, nigulapäeva, võidupüha, Euroopa liidu sünnipäeva ise. Oma kodus oma perega.

Poes oli kuulutus – 30.mail Valtu Arturis volbripidu Spidoga – ja lastega! – läheme Brigita ja Aare – ja seekord, ennäe, isegi Indiga! Võib-olla tuleb koguni Aleksander keset nädalat ema juurde – siis on mu rahulolu ja tänulikkus täiuslik.

Счастье — это когда ты живешь сам по себе, ничего не меняя, а другой — так же — рядом. А потом вы ложитесь в одну постель, а там так же тепло и уютно. И можно повернуться к нему спиной, чтобы тебе в шею уткнулись и засопели сонно. А другой рукой тебя сверху накрывают от всего — штормов, землетрясений, падающих метеоритов, и можно спать.

Sulu Sass põrras rolleriga siia ja tõi meile kotitäie puuvilju. Papa Mati ei mäletanud ei seda, et me Indiga seal käisime – ega üldse mitte midagi. Milline õnnis seisund. Sumbergid käisid. Sharm el Sheiki araablasega, kellel on Andruse õetütrega tütar. Ääretult vaimukas, intelligentne, taktitundeline ja meeldiv arab. Sai tõelise elamuse sellest, et võis siga katsuda – moslem ju – ja mina sellest, et mulle toodi karbitäis Egiptuse maiustusi. Sorri, lapsed, ma pistsin need pärast õhtust talitust viimseni nahka. Aga puuviljad jäid kõik teid ootama.

Alice kolis sauna magama. Sellepärast, et toas aedikus peksis ta kolme väikest valget vastu seinu ja võresid. Õues jookseb paaniliselt nii minu kui Aare eest ära, kui lutipudeliga läheneme – ei tunne ära… – lammaste hulgas ei oska ega taha olla. Need hoiavad temast eemale, sest ta karjub kogu aeg. Ei oska maast muru närida – kolm väikest oskavad – kargab väiksematele selga ja litsub neil tagasillad sassi – ja nüüd asus metoodiliselt neid peksma. Kui see jätkub ja süveneb, algab teekond Imedemaale.

Minu ülesanne on täidetud. Võimalus ja parim on antud. Edasine oleneb haldjatest. Nemad teevad alati nii, nagu on kõige õigem – ega lase vastu voolu ujuda. Haldjad näitavad kogu tunnete spektrit.

Ja kõrvutavad seda tunnete spektriga, mis voogas hobuste vahel – korjasin sel ajal viimast jama musta kotti, enne kui jama kolded lammutusprahi ja sitaga täitsin – kui kolme lapsega pikalt ja mõnusalt telefonis rääkisin. Ma ise ei helista. Põhimõtteliselt. Sisetunnet kuulates. Aga siis on hea meel, kui nemad helistavad. Ja mitte sellepärast, et mina ei pea arvet maksma 😀

Algab väga mõnus nädal, mis on juba servast servani täis kirjutatud töökäske iseendale.

Päeva lõpetas väga tabav ja tuttavlik mõtisklus väikeselt kallilt Sophielt:

Sometimes i really wonder how some things are so easy for some people and the same things are hard for others. Do we come to this earth with a Purpose to fulfill, what we make happen with material we have sort of say. Both physical and mental. Or we need to learn the whole spectrum of human experience.. I am moving forward no doubt, but sometimes i am just so sad, that i dont know better at the moment, and then… Yes. Sometimes it takes a minute.. i remember to relax and be grateful for what IS.. Have a blissful week, familia…

We will 😀 Hipilikud, ent kvaliteetsed ja hinnalised – riided on, lamba järele ei haise – vist – mis nii viga maailma luua – iga päev – ja sel nädalal kohe eriti äärmuslikult. Aitäh.