01. mai 2013
29.-30.mai
Atskooo! Jälle. Nii, nagu kavandatud kolme või seitsme töö asemel kujuneb pidevalt kolm korda seitse, osutus ka eile www.aareautod.ee platsilt leitud Mazda Premacy mu 21.autoks ja ühtlasi koolivend Ermuselt saadud seitsmendaks autoks. Pildi järgi läksin Honda linnamaasturi järele, ent seda avades panin kohe kiiresti ukse kinni. Midagi polnud viga. Lihtsalt ei. Üks heleroheline Ford meeldis ka – aga polnud samuti See. Mazda oli esimesest pilgust ja sisseistumisest Oma. Käisin temaga seal lähedal Kadaka puiesteel Eesti tekstiilis presenti vaatamas ja tellimas – ja tegimegi diili.
Minu autod on olnud: taga asetseva mootoriga vana tüübi Škoda, ehk Škodillac, nagu ka enda samasugust nimetas Vahur Kersna – kelle raamatu lugemine mul viimasesse viiendikku kiilus ja vaevab, nagu ka Künnapase uus romaan, mis pilgutab silma – homme on ka päev, läbi oma talgute maraton, Käteka teine osa ja novellikirjutamise kolgata – meil on aega veel… Teiseks Honda Prelude – klappsilmadega sportauto, mida kord raevukalt jälitati, kui Alo roolis oli – ja millest ma pealaeni Brigitaga täidetuna välja ei pääsenud – nagu vann maadligi. Ford Escort – kui lasteisa viirusliku meningiidiga haiglasse sattus, tagurdasin ähmi ja murega haigla juures puusse. Opel Kadett – sellega rihtisin lasteaia juures lumetuisus Ehrenbergide auto ukse ära 😀 Kia Sportage – mu tõmmud Raeküla-üürilised ajasid ta minult ära, marjulised leidsid Sirtsu soost üles. Honda Civic – mu absoluutne lemmik, millega sõitsin viis aastat, kuni bernhardinna Barbara kattis terve tagaistme ja lapsed pidid põrandal istuma 😀 Peugeot Partner – seesama Barbara sünnitas teel Pärnusse arstile sinna oma dramaatilise pesakonna. Peugeot Expert – mis hakkas pärast missiooni täitmist mind ootamatult teele jätma, ehkki oli poest ostetud. Suzuki Jimny – meie nunnu Juss, mis jäi paraku tasapisi väikeseks, kui Liust Soonele kolisin. Izuzu – mille mootoripoldid logisesid lahti ja mootor kukkus kokku olenemata sellest, et sulasesunnik temaga ka liiklusmärgi maha võttis… Hunday Terracan, mille vahetasin Mitsupitsu vastu. Vahepeal oli ka kolm tarberonti – Passat, ürg-Mazda ja bemar. T järelmaksu peale ostetud Honda katteks ei jõudnud ma õnneks garantiikirja allkirjastada enne, kui sellel ratas alt ära tuli, asjaajamist jätkab inkasso… Hea sõnaga oli põhjust meenutada ka mu vanimat poega. Ostsin talle siis, kui Aare veel Pärnus tegutses, 18.sünnipäevaks Ford Mondeo, mille ta vahetas Mersu vastu, mille me vahetasime jällegi Citroeni vastu, mille ta asetas oma Itaalia-retke finaalis Poola kraavi. Ja ostis isaga koos järelmaksuga Volvo. Vot sellised stammkunded oleme 😀 Kusjuures mu meelest on selline parsaparistamine huvitavam kui poest autode ostmine – mu atskoo-mängu 4 on poest ostetud, seilasime, teame.
Pidasime eile läbirääkimised Kuusiku saeveskiga, kust nii servamata kui põrandalauad reedeks kindlasti Soone õuel on. Nordea panka hilinesin kümme minutit, aga selle eest oli hr. Jasinskiga haruldast operatiivne-konstruktiivne ja ühtlasi lihtne kohtumine. Olin nii suhtumisest kui tulemustest liigutatud – ja tänulikum kui kardetavasti väljendasin. Teenindussaalis kontosid avades ütles teller, et käisin koos kursuseõe Viljaga tema õuel, kui ta laps oli – Setumaalt pärit kaunitar. Niipalju siis taas suurest maailmast…
Mis ettevõtlikku taluperenaisesse puutub, siis tänaste honoraripäevade eel tuli mul Stockmannis parkimise eest makstes kolmekas kokku klappida sularahast ja kahe kaardi pealt 😀
Auto-Aare platsil, niisiis pilgutas punane Mazda mulle juba väraval silma ja nii jäigi. Täna on liaja CHB Aanika juures kindlustus ümber teha, rehvidest naelad välja võtta, oma id-kaart ja Indi uus sünnitunnistus ära tuua – ja ei teagi ei ma ega papa, kuhu ta jäi… Ja tüdrukud bussilt ära tuua.
Eile tähistasin autovahetust, käies 12 kannu taga pissil – kõrts ise oli kinni – ja läksin Lemmikule Pesaleidjasse lugu tegema -ligi 60 kassi Tammsaare keskuses kolmes toas – nii hoitud, puhtad, heas läbisaamises, iga mats eriline – ja Katrinil, kes koos mehega seda tuba peab ja finantseerib, endal kassiallergia…
Koduteel sain Statoilist talgujuhi stardipaketi – ei, mitte süütevedelik ja tikud 😀 – kindad-tee-Cd – väärtuslikem osa liiter Vivacolori värvi (aknaraamid välisliistud!) ja kupong, mis annab Bauhofis veerandi võrra soodukat. Sealt tulevad muld- ja õlivärv, tsement-kruvid-poldid-pintslid-rullid… Ee… mis veel oli mu kevadkollektsioonis? Reedeni on aega nimekirja koostada.
Kodus ootas õnnis vaikus – tülitekitajad-kisakõrid süüakse meil rahulikult ära… küdevad ahjud, tuduvad talled, kaks tundi kirju-dokusid – ja Kätekas 2 kirjastajahärra rahustuseks – seda tegin täpselt nii kaua kui pea kukkus sõna otseses mõttes arvutisse. Fagira tuletas novelli tähtaega meelde. Oh issand, peatage maailm, ma tahan maha minna.
Õieti – mu enese käivitatud kiirrongiga on vaja võidu joosta 😀 Kõik algas ATVst – haldjad korraldavad edasi kõik ise – jõua vaid sammu pidada! Aare otsustas tööl käimiseks rolleri asemel ATV soetada – kui juba, siis sellise, et sahk käib ette ja käru taha ka. Järelikult liisida – mis oli mõttetu ja võimatu – sealt edasi krediit – ja kui juba, siis kõigi selle suve tööde jaoks ka. Et võimalikult palju tehtud saaks, siis kavandatust kümme korda suuremad talgud. Ja nii ongi.
Täna töötlesin alates neljast Piibelehe ja Pesaleidja fotod. Karekas kutsus oma loo piltide tegemiseks Matsi – see oleks neljapäeval terve päevatee – nii põhjalik paraku ei saa olla, on ju vaja olla ka Soometsas, hambaarstil, tantsustuudios ja teatris. Ja sinna kõrvale laudade orgunn koju, Bauhofi nimekiri, Nordeale veel dokusid, tellitud heinaseemne tagantkiirustamine, Kaerajaani nahka käekäigu järele küsimine Jõgevalt.
Nii kahju kui see ka pole – ei saa Külliki kutsele järgneda – ja ka tema ei jõua Kassinurme hiie veerelt siia:
Asi on nii positiivseks muutunud – et kui varem kulutasin sõprade-tuttavate uksetaguseid Tallinnas, siis nüüd Märjamaa painab, et too lambaid…Aga pole anda. Kui ise pannile panna – st tooteahelat pikendada, haaaa, on tulem kordselt parem. Aga muidugi tegelikult pole hetkel (ja krooniliselt!) ei aega ega raha. Mõnikord mõtlen, et kui mõlemat pole, siis võiks ju valida variandi, et poleks ainult raha??? Aga nagu ütles üks kohalik tublimees – siis tuleksid rumalad mõtted pähe…Võta sa siis kinni, mis õige? Meil muide 18. mai lillepäev, su naabrinaine Siiri Sisask tuleb laulma kell 16.00 ja lillekool teeb lilleseadeid – regulaarsed jazzkontserdid meie majas on mu ammune unistus, kunagi tuleb ju alustada unistuste täideviimisega. Oled oodatud!!!! Teine on 10 ha-le dendropargi rajamine. Kui alustada, siis sel kevadel… kuigi ei tea, mis raha eest seda teen… aga raha on ju ainult raha. Pistsin juba 20 iga sorti puud maha eelmisel kevadel, endisse lambakoplisse, nende sindrite jaoks sai iga puu ümber barrikaadid ehitatud. Ainult filmis liiguvad nad tasakaalukalt lossi ees paremalt vasakule. Elus on kõik teisiti, pistavad nahka kõik elusa nii minu kui naabri maalt, haa.
😀
Keset Käteka 2. osa kirjutamist vajusin poolelt lauselt tuttu, ärkasin rahe ja müristamise peale, kohe helistas Brigita, kes ütles – nad tulid Minniga Tartu bussilt raudteejaamas maha ja tahaksid nüüd Reti juurde saada. Tuterdasin täielikus astraalis Brutuse-suppi ühte suurde kaussi, kanamune karpi – ja pühkisin oma kullakesi põlletaskusse püüdma.
Tütred jäid kõik kolmekesi – pluss Tibuliisu , niisiis minu neli tritstibinat – Väljatagusele, mina kammisin mööda asutusi. Mazda sai teada, millised saavad olema meie tüüpilised päevad: tegin CHBs kindlustuse ümber, võtsin KMAst Id-kaardi, lippasin maavalitsusse Indi sünnitunnistuse koopiat võtma, aga Marju Pajo oli juba volbriluua haaranud ja minema lennanud. Selle eest kohtasin üht zumbatari, kes oli eile vanaemaks saanud.
Rehvidest naelte välja nokkimise leppisin kokku reedehommikuks – sealt edasi sõidame vilja järele ja seejärel Reedalt eterniiti tooma. Aastatega pidavat asbest neutraliseeruma, nii et ilmselt ei paigalda me mängumajale termojadernõi relva katuseks…
Agrovarus sain lubaduse, et reedeks on seeme kohal. Siis toon ka ühe soodsa tiksuja, lakukivid ning ilmselt veel linti ja poste. Võtsin Väljatagusel Indi peale, suured tüdrukud ja pisike piiga jäid jalutama. Kodus viimastele pühade-eelsetele kirjadele vastates põrkasin ninali vastu pangatõrget. Päris õhtul võttis hetkeks hinge kinni ka ühe emanda sms – ilmselgelt napsine – olles oma loo ilmumise eel päevast päeva helistanud millal-millal-millal – ja üldse iga päev põhjuse leidnud kellegi peale per telefon kaevata, kurta, tülitseda – ealeski küsimata, kas ma hetkel üldse rääkida saan – et tema annab nüüd minu kohtusse. Olin tütardega saunas ega vastanud ta telefonikõnele, kuna tal polnud joogist olekut kellegagi jagada, läks pöördesse. Tema perest on kahju. Endast… Nojaa, ma vist olengi selleks, et igaüks, kes ventiili vajab, saaks unnata, nagu torust tuleb. Fiiiih!
See naine sai end öö jooksul tühjaks rääkida ja helistada. Kell kolm. Pool seitse. Pool kaheksa… Jutuks oli kõik, mis siin ilma peal leida on – eestlaste õelusest homoseksualismi ravimatuseni, kurjadest kukkedest Pärnu lastekodutüdrukute kunagise enesetapuni Pärnu jões. Mulle pidas ta pooletunnise epistli, et pean leidma mehe, kellega teineteisele pühenduda, õnnelikuks hakata, koos päikeseloojangut vaadata – selleks, et õige mees leida, tuleb loomad ära kaotada ja iseendale pühenduda, lapsed nagunii mu loodud maailma kunagi üle ei võta, mille nimel, mis elu see on – loomad kotti ja potti ja meest otsima! Apppppiiiiiii! Ilmselt oli sellise epistli kuulamine selleks oluline, et mõista, kui õnnelik ma oma maailmas olen. Nagu eile õhtul üks tuntud mehe õnnetu naine mulle ütles – tänu oma paigas talule tundun eemalt vaadates nagu puutumatu-märimatu lill keset pasamerd, mis toimib vastupidiselt selle mere kokku essendajate soovile väetisena, mitte ei saasta ega uputa. Ja nii ongi.
Reedaga veetsime mõnusa tunni, mil sorteerisime kiriku juurest saadud nahast eestiaegseid hoburiistu-rariteete tohutu laadung tegelikult. Uurisime nõutult enda ja teineteise peade sisemust. Viimastel päevadel on kupli all kõik kuidagi nii amorfne, et tuleb endale pidevalt podinal häälkäsklusi anda – siis saab tehtud ka – spst on hea, et loomad kõrval on – päris üksi või koduhaldjatega kõneldes jääks jabur mulje. Kellele? Haldjatele? 😀 😀 😀 Meil Reedaga mõlemal pole see loomadega podisemine ealine iseärasus – lapsest saadik on sedamoodi olnud.
Kuni arveid-kirju koostasin, saabus Brigita ja küpsetas koos Indiga pannkoogid. Oeh, mu kallid rosinad on kodus! Igas toas tudub keegi ja maja naeratab. Õhtul, kuni Aare küttis sauna, tegime piigadega suure tabeli, kus on kõik laupäevased talgutööd kirjas – ning nii enne kui pärast sauna otsisime pidevalt mingeid asju. Oligi väga tugevate energiatega äikese ja rahe päev, mil kõik inimesed unustasid ja kaotasid asju, mil üldise sujuva voo sisse kärgatas ootamatuid tagasilööke – ja mil mitte ükski vägi ei suutnud meid ajada ühelegi volbrile, mis veel eile plaanis oli. Kodus on nii palju head teha. Kodus on nii hea palju teha…