1.-6.mai

Tegime ära. Nii talgud kui tuhat muud asja. Nende hulgas tohutust vapustusest läbi tulemine ja ellu jäämine. Või siis mitte. Ja palju head-ilusat tööd, mis jättis igaveseks ajaks tänutunde sõprade-teekaaslaste-hõimlaste suhtes, kes vaatamata haigustele ja kodustele töödele Soonele tulid ja meiega meie karmidel aegadel olid. Nii et need ajad polnudki nii karmid. Et elu ja töödega edasi minna, tuleb tänane sissekanne telegrammistiilis. Oluline on teada anda, et maailm toimub ja meie püsime seal peal. Oluline on tänada kõiki siinse päevaraamatu lugejaid – ja samas jätta sõnad kirjatööde jaoks, mida hetkel mitu kirjastust ootavad. Seda enam, et siinses sissekandes sisalduvate ootamatute seikade lahtisõnastamine murraks kardetavasti südame. Osadest katsumustest ja õppetundidest on leebem sõnatult läbi libiseda. Teisele kaldale…

Kolmapäev

…õpetas, et iga päev  algab sellest, millest me otsustame, et ta algab – mitte öö läbi helisevast halafonist, vaid hommikust oma lastega. Üks naine teisest Eestimaa otsast helistas kolm korda – a pool tundi – kuna ajasin ta öörahu ja närvide säästmiseks kõnefiltrisse, on tal nutti salastatud numbritelt helistada. Ja kui ma ikka ei vasta, mind tuhande õõvaga ähvardada. Justkui maailmas oleks üldse midagi, mida minuga juba juhtunud poleks…

Kõik olid siis veel ikka ühes tükis – Elfriide nägi välja sünnitajam kui Ogalik, seega tegi Ogalik meiega sama, mida Alfa märtsi alguses – tuhutas-ähvardas naistepäeval, aga poegis pööripäeval.

Korjasime talguliste tulekuks lindid-võrud, puuprahti jne – mitte et enne talguid tööd ära teha, vaid et tulijaid optimaalselt rakendada. Noored kandsid seaaedikust ära telliskivid ja tuhaplokid. Mina kaapisin uljale hankeretkele – tänu taevale, et ma siis veel ei teadnud, et üks pank, kes ise arvelduskrediiti pakkus, sellest paar päeva hiljem ära ütleb – ettemajandamise julgus tõmbab ligi ka finantslahendused.

Noored lammutasid hobukopli vaheaeda, mina tegin boksid puhtaks, võtsime sadulad-valjad ning Brigita sõidutas Minnit Manni ja Opaaliga. Mina panin Ritsika sadulasse – koostööaldis, õrn, tundlik hooliv neiu – miks ma kuulasin hobuspetside juttu traavli liig-tragidusest jmt – traavel on ka hobune, ning hobune tahab alati inimesele head. Kui inimene ise kõike ära ei riku. Kusjuures vahel, kui meile tundub, et rikkusime – ja nüüd on hea enesesüüdistustes-haletsuses marineerida – selgub pärast ikka, et ei rikkunud. Looduse ja saatuse vastu ei saa. Polegi vaja. Selgub hiljem, kui šoki järel on südametegevus, hingamine ja mõtlemisvõime taastunud.

Brigita tegi Soone talu teeviidad – need jäävad üles ka pärast talguid.

Mina kirjutasin Koolitusekspressi luguuu – hääldatakse Volkonski moodi, kimedalt ja venitades – selline luguuuu… ja Brigita imestas, kuidas minust keset sagivaid lapsi tekst välja voolab. Sest ma ei oska muud. Olengi sündinud tekstiväljastamise toruks 😀

Siga indles – nii kirglikult, et muutus põssadele ohtlikuks – lapsed said jaole, põssad jäid terveks, mina helistasin Piretile, siinsetele zootehnikutele ja siis Märjale tõulavasse. Jäi nii, et järgmisel päeval pannakse kuldisperma kargosse. Lirtsti.

Saabusid sitaostjad – kuni nad üht kärutäit kühveldasid, jõudsin ära teha boksid, pesu riputada, talled plutiplutitada…

Ümmargused tallad viisid küll Brigita bussile ja mu enese veel napilt arvuti taha kirjade-dokudega sebima-jebime – isver, kui suure osa päevast need ära võavad… – ent kui kell kümme helistas Sinikas – tule külla – jaksasin vaevalt möhki öelda. Libisesin Pilvede alt unenäkku – ja ülivarahommikul sealt kohe ka välja.

2.mai osutus ootamatult eriliseks neljapäevaks.

Kell neli helistas pekkikukkunud peaminister Olev Kalbu riigimeeste majast, kellele väga halvasti ütlesin, veel veidi aega kirjad-orgunn-Kätekas 2 sprinti spurtisin – ja siis rahutuse tiivul talli hiilisin.

Varss!

Huilgasin ja undasin, kui Battaya näitas mulle kolm nädalat varem sündinud väga kogukat, täiuslikku mini-ennast – Barbara oli ema väike koopia. Kõrb märaplika, kepsakas ja hoogne. Lutsis ternest nii, et tall kajas ja vahtu pritsis seintele. Suur, tugev, korras – ma ei saanud sellele päevale kavandatud maratonile minemata jätta… Kui talgupäeval Karekaga vargsi tallis kolmepäevaseks jäänud Barbarat lahkasime, saime teada, et ma ei oleks tegelikult saanud midagi teha. Väikese võrratu mära käärsool oli kahest kohast keerdus – õieti kinni kasvanud, nii et kollane piimaroe imbus läbi, aga 15 sendi ulatuses mekooniumi kiilus sinna kinni, tekitas sulguse, mürgituse – ja peatas järjest kõigi elundite töö. Kuivõrd ma ei saanud midagi teha, ei kuluta ka rohkem sõnu. Enamus lugejaid tunneb nagunii kaasa, osa kahjurõõmustab – ja kena päeva.

Jõõpre poole Kareka teksti täiustama ja pildistama kimasime Indiga läbi Vahenurme – Velly, ma lehvitasin Sulle, jalas Su enda noorpõlve püksid 😀 – saatsin asjaosalistele Barbara-sünni rõõmusõnumi. Nüüd tagantjärel… ega siis rõõm olemata ja elu elamata olnud, ehkki vaid kolm päeva kestis…

Kareka vigvamist – väga lahe segasummasuvila – rallisime Kalmeri juurde, kes taastas Minni ühe plommi ja lõpetas minu sahtli sellekevadise tehnohooludse. Sõime – ja kojugi tõime – Pärnu kui pontšikupealinna maailma parimaid pontšikuid. Kappasime Pärnu teatrisse kohaliku raadio stuudiosse – alles kohal olles saime teada, mida soovis mu tantsuõpetaja Inna – kellega Mait Agule diplomitööks Webberi kasse tantsisime – saadet tahtis teha… Eetris on homme – ja vahetult enne salvestust andsin Õhtulehele järjekordse telefoniinteka. Eile sellest, miks lapsi seltskonda kaasa võetakse – oh aeg. Nüüd sellest, miks ma pärast nuriabiellumiste abonementi meheta olen – oh mõttetust. Ilmus laupäeval – hõiskasin seal varsast – kes samal päeval lahkus – ja jäärapoisist – aga samuti 2.mai hommikul sünnitanud Elfriidel ei funganud siiski ka näiliselt enamvähem udarapool – käin hiiglaslikku jäärapoissi laudas ja koplis lutitamas, aga… Pole hea, et koos talle kasvatades sõbruneme Elfriidega üha enam – selge on, et novembris saabuvat järgmise-kevade-tallede-tegemise jäära ta enam ei näe… Raisk. Oh raisk jah.

Komplekteerisime Indiga tund aega Pärnu Bauhofis – talgute tõttu tohutu allahindlus – kärutäit värvide-vahendite-rubeka-lakkide-värkidega – siis selgus, et ülekandega maksmiseks on vaja krediiti, mille otsustab komisjon homme hommikul… no comments – sain oma kärutäie kätte, mida siin enam ibiseda.

Soometsa Diana juurde sõitsin magades. Ka emand Tarand oli mitu tundi koos Verneriga tudunud. Ja võrratu kringli küpsetanud. Ehkki aega oli vaid tund, oli see ütlemata intensiivne Koos olemine.

Kahe minutilise hilinemisega rallisin teatrisse – loomulikult satutakse  niigi hilinedes foori punasesse lainesse – sain Kareka terrassilt teatritädide abiga kätte. Võitlesime kolmekesi – Indi, Karekas ja mina – unega – ja püüdsime sigadeseaskoha loost endasse parima ahmida. Pärast etendust kohtusime Liu-naabrite Pärnadega – Marise ema ehk Aivari ämm Viiu on mu ema kursuseõde ja eluaegne sõbranna – viisin ta Maisse koju, lobisesin süütutel teemadel – ja loomulikult helistas ta kohe mu emale ja teatas, et ema on mu elu ära rikkunud, kuna ei lasknud mul loomaarstiks õppida 😀 😀 😀 Kas mind saab keegi keelata või minu eest midagi rikkuda???

Magades sõitsin Viktoriast mööda ja kukke ei saanudki. Ka päev hiljem, kui vahepeal oli üleval vajadus Bauhofi ise kraami järele sõita, jäi minemata – magamata ööde järel ei suutnud, lisaks tegid poisid – Karekas ja tantsukooli Matu – selle minu eest ära ka.

Reede

Hommikul oli varss sirakil. Tundsin, et asi on seedimises. Pistsin sõrme… tühjus. Tegin õli ja microlaxi klistiiri. Midagi ikka tuli ka. Pigi järel lirtsas peotäis kollast tavarooja. Juba püsti saadud lapsuke sõi isukalt, olin ja ei olnud ka rahul. Ajasin tite iga paari tunni tagant püsti, lüpsin Battaya kummstki nisast pudelitäie, et hiidbeebi piisavalt saaks – samal ajal oli lutitada Elfriide tall, toatalled…

Sõitsime Aare ja Indiga vilja järele,  kus käru täis vinnates kuulsingi per-telefon panga krahhist. Nordea Jasinskit jääb tänada selle eest, et ta julgustas mind ette tarbima – kõik kavandatu toimib ja toimub ja on stiimul teenida, et tekkinud auk täita.

Swedis maailma taaskäivitamas, Hepa juures Ehitusmaailmas tsemendi järel, Agrovarus poste-linte-lakukaid-heinaseemet ostmas. Kodus jälle varss, Elfriide tall, lutitalled. Piret, kes käis siga seemendamas vaatas jõulist varsapiigat ja ütles, et liiga sageli pole hea äratada, enneaegsed vajavad rohkem und. Viktoria, kes äsja ühe enneaegse jalule lutitas, ütles, et nemad Margusega lüpsid ja lutitasid iga kahe tunni tagant.

Jätsin Aare Reeda juurde eterniiti vana lauda katuselt laste mängumaja katuseks alla võtma, sõitsime Indiga Aleksandri järele bussi vastu. Panime Väljatagusele Murutaride saadetud õunapuu istiku maha. Varss – hea, et Aleksander ta püstisena-kepsakana ära nägi… talled, toidutegu… Pärast õhtusööki loomadele, lastele – viisin käru Reedale tagasi. Varss, talled…

Hilisõhtul tuli mu hädahüüa peale Maie oma ustava sõbratari Ehaga. Tema kahtlustas Barbara süvenevates probleemides-hääbumises mekooniumi – tegime klistiiri, masseerisime, peeretasime, tudusime –  kopsud vilisesid, piss oli pruun… Pärast kohvi ja tee pausi tegime teise katse. Tegelikult teadsime siis juba kõik, et midagi pole teha. Ei kahekümne ega kolmekümne teist katset.

Varss, talled… Paar tundi und

Laupäev, Teeme ära…

Tegimegi. Koos kolmandiku lubanutest tegelikult saabunute – aitäh, aitäh, aitäh kogu südamest! – ikkagi uskumatu koguse töid, mille järel tekkis küsimus, mida siin nii kangesti orgunnida oli ja imestus, mismoodi siis enne neid töid oli. Nagu ikka.

Mina olin täiesti magamata – kell kolm öösel oli asi juba täiesti lootusetu, minust suurem titt ainult rippus mu kätel ema tissi otsas, jalad köötsus – kell kuus kutsusin Aare appi – ei… Barbara ei jaksanud enam neelatagi. Panime pojaga teeviidad – Brigita tehtud – need jäävadki üles. Mu sugulaste järel käisime kaks korda raudteejaamas – loodetud 12 asemel tuli 4 pluss hulk lapsi – aga rohkem kui kolmandikku tulijaist-töödest poleks ma suutnud vaatamata erakordselt tublile Aarele hallatagi. Kai – vanaisa Vatmanni vennalaps – ütles juba raudteejaamas, et olen näost mitte hall, vaid Must. Kolm magamata ööd pärast kaht lutitamiseöödest hakitud kuud…

Poisid täiendasid Pärnu Bauhofis telefoniteel mu kraamihunnikut. Ehkki küüliku-Heli ja Kai üritasid pidevalt mind voodisse suruda, tulin talgute juhtimisega siiski toime. Kai ja Matu naine müttasid väliköögis – poisid kaksasid neile kaks nelja-aastast paljaste peedega kana -, kai tütar Margit rassis uskumatu efektiivsusega kivide kallal , lapsed eesotsas Aleksandri ja Margiti tütre Rebekaga – meie Retiga väga sarnane neiu – mängumaja värvimas, mitmed naised – põhiliselt kolleeg Evelin oma emaga – möllasid lõkkega, kuhu aia tagant roikad juurde lennutasin, viimased okastraadid lahti lõikasin, naabri-Elmariga sõnnikulaotamist arutasin, poe-Ainole tema kärutäie kätte andsin, kuni Reet ja Heli laudade värvimisega ametis olid ja Renelii Heli last hoidis, pidasin Reedaga aru. Barbara loobus eile õhtul. Mina öösel kell kolm. Nüüd küsis Battaya tungivalt õue. Oli sureva tite põhu alla kaapinud. Kõik. Sain korraga aru, mida Tajataja eile õhtul, kui talle Kuke Maie palvel päitsed pähe panin, mõtles, kui mulle ütles: TÄKU JUURDE! Ta küsis uut varssa. Saab ja jääb siis nii, et see tiinus on kaks aastat pikk ja elu läheb edasi. Kogu lüpsmine-putitamine, millele ohverdasin selja, õlad, puusaliigesed, oli mõttetu – soolte anomaalia tõttu oleks võib-olla päästnud tund pärast sündi tehtud operatsioon. Nii on.

Kai poisid Tõiv ja Tarvi kõbisid hobukoplit. Herlend ja Pihlaka-talu Pirsi Mati ehitasid sõralistekopli vaheaeda, Matu ja Karekas möllasid püramiidipalke koorides liimeistri ja… Karekas ka Herlendi prof-pussiga. Utiliseerisime kahekesi maise paratamatuse, järgnes paaritunnine tallipuhastus igal tasandil, leevenduseks kergendatult möllav Battaya, kes hakkas eeslipoisile indlema, jooksis end tühjaks, peatas piimavoolu ja alustas puhtalt lehelt. Jätsin hobused ööseks õue, et tall toibuks.

Käisime Heliga veel ühe ringi Selveris ja veel kord Espakis, kuna tal oli vaja lapsed magama sõidutada – tuttav tehnika 😀 Kuuest alates kandsin hõimlasi rongile, saatsin autotäied – kindlasti liiga vähe tänades, aga päev oli… selline päev… koduteele – korjasin võimalikult palju kraami lahinguväljaks muutunud õuelt kokku… ja kukkusin lõpuks ometi ümber.

Pühapäev

Hingamispäev algas veidras olekus Soone Saaraga – ärkasin üle mitme kuu voodis – Aare võttis tallede plutiplutituse üle ja magas ise nende juures, mina sain 10 tundi und, seejärel 6 tundi elumaja kasida – selle keskele saabus Reti, kellega paraku vestlesin üha masinlikult mööbeldades-majandades – aeg surus peale ja seismajäämine oleks kummi tühjaks lasknud. Lapsed värvisid  koplit ja ehitasid-värvisd mängumaja lõpuni – koos Aarega käis neil ka väga eduline lahinguvälja koristus. Lõunasöök tuli küll jääkidest, aga suurepärane.

Käisin üle tallipealse, pesin kümmekond masinatäit pesu, koristasin sauna, püüdsin võimalikult järjekindlalt meeles pidada loomade emmemist – ja saabus armas kursuseõde Inga Raitar tütre Agniga. Jõime teed ja kohvi, lapsed said väga teretulnud puuviljakooki. Kui Agni imetles kõigist loomadest enim mu toatallesid, siis mina võrdlesin neid korraga värske pilguga õue-eakaaslastega. Suuruselt kolmandik, sotsiaalsetelt oskustelt olematud. No mida värki…

Kütsime sauna, kus väsinud Aare teatas, et tahaks tööle – aga enne, kui talgutel tegematajäänu lõpetatud, ei saa ju – tüdinud Minni lisas, et tahaks lasteaeda – tal tulevad seal nüüd kuu lõpuni ülitihedad päevad. Meil Aarega on elumaja värvida, magamistoa aknaraam ja fassaadil mõned puuduvad lauad panna ja värvida. Ootel on tallipealne laudis. Tuleb seaaedik lõpetada ja ruigamid lõpuks ometi välja lasta. Peldik-kaev värvida. Püramiidi jalami laudis paika panna – edasi on aega pusida – siis näeb juba esteetiline välja. Seeme külvata…

Jah, ma olen robot. Aga minul on siva Alole Käteka esimene fail saata, Kareka tekst toota, Eluaegsed õppijad vormistada, novell, kaks Eesti Naise lugu, Kätekas lõpuni kirjutada… Põlvejäljed Swedbanki ees ja vabanduskirjad kõigile, kes peavad kas Aaret või mind pisut kauem ootama – alati on nii töödega valmis jõudmisele kui rahavoogudele lahendus – olen jah robot, kes söödab oma talule tööd tegevaid mehi varsa maksaga – aga ma ei ole… olen… mida iganes, mõtlen selle peale, kui suudan seda taluda – nagu Scarlett O’Hara.

Kui eile õhtul Helmi-Marie helistas ja Bohema loodetava varsa kohta küsis, ei rääkinud ma talle eelnevast midagi. Tal enesel oli rääkida palju, mis nutma ajas. Piisas sellest.

Mu nädal algas kitsepiimaga kohviga, pilk puhtaid-korras kopleid katval härmatisel – Pillel jääb Hellest ja Mallest piima üle. Rahu, ainult rahu… Tasakaalu, armastust… Ja veel kord rahu. Meile kõigile. Aitäh.