13.-17.mai

Silbersee’s Madonna saab täna 5aastaseks.

Meid ümbritsev maailm on täis

Tom ja Jane on Eestis tagasi! Kui eile Tallinnas Shrekil käisime, helistasid nad meile täpselt Nokiasse – ja teatasid, et avasid just oma Baraka uuesti. Pärast muusikali kaapisime kõik oma rändtsirkusega sinna ja kallistasime ja kallistasime ja Jane kinkis Minnile haldjakraami ja Reet ostis endale ja Reneliile ja Aare pani mitmele vägisele värgile silma peale – Tom soovitas mul midagi meelepärast endalegi noppida – aga ma tahan tegelikult nende poe olemusse ja pisiasjadesse ekstra ja eraldi ja omaette süveneda. Soovin ja vajan ja palun nüüd sellist ajajärku, mil pole vaja nii paljude asjadega ühe korraga tegelda ega nii mitmes suunas ühtaegu tormata. See pole olnud amokijooks, vaid väga inentsiivne aeg, mil paari kuu jooksul on kogu elu uuele tasandile transformeerunud, talul täiesti uus hingamine.

Teisipäeva hommikul, kui hakkasin panka minema, istus iga korstna otsas kurg. Noored toonekured. Kuulasid heatahtlikult, kui nendega rääkisin – aitäh, et tulite, meil on teie üle väga hea meel – aga iga korsten on paraku kasutuses. Jäin lepingu allkirjastamisele sellepärast hiljaks, et suitsutasin korstnaid ja rääkisin kurgedega 😀 See fakt tegi Swedbanki Margitile õnneks nalja, mitte kimbatust. Inimesed ongi praegustes energiates helged ja head, soojad ja võtulised. Ometi on vastandlikud emotsioonid kuidagi väga kerged tulema. Rõkkavast eufooriast afekt-raevu on vähem kui sammuke. Õpetlik.

Esmaspäev

Oh vabandustvabandustvabandust – kohutavate ponijälgede pärast inglise murul, killerkitse pärast, kelle ma ausõna juba kõrvupidi seinakülge lõin, kuni ta uude koju läheb, pool peenart õueteele kaevanud koera peale karjumise pärast, raske ohke pärast, millega täna Maruusjaga teineteist tervitasime – ei midagi… Soone Saara alustas kõigi ja kõige kiuste uut nädalat ja Aarel on sünnipäev. Meie ussikuningas saab 24 – seega on Tema Aasta.

Kirjutasin hommikul kaks fileed Kätekat, ühe ootamatu tellimustöö ja tegin kiired organisatoorsed kükid-kätekõverdused, et täna saaks kõrgtööd – talli otsalaudis ja elumaja otsa värvimine – aegsasti saabuvate külaliste abiga tehtud. Taevataat orgunnis ka – alates üheksast hommikul hakkas järjest pimedamaks ja pilvisemaks tõmbuma.

Kümnest olime Reedaga juba rodeol – Anella ja mini-Vanella panid karja kiusu eest jee, et ema ja laps tagasi saada, oli vaja ülejäänud kari õunaaeda viia – enne seda pöördes prouad kinni püüda – ja siis jälle emmet-plikat püüda. Selgus, et Mazdal on kena läbivus ja meil Reedaga mõlemal kiired jalad 😀

Loomapidamine, see on tõepoolest imeline…

Enne, kui Karekas Aarele appi jõudis, püüdis ta kinni oma hobused ja kanad – ja juba tuligi 😀 Meil oli kõigest Mann metsas ja tuli longates tagasi.

Mina magasin seni, kuni mehed talliotsalaudist vormistasid, end välja – 3st üleval, külad tulemas – äikeseilm ja möö ja mää. Just siis, kui otsustasin lutitalled ööseks välja jätta, kuulsin, et lubatakse öökülma. Mis siis ikka, mõnda aega veel ujume esikus põlvini kuses… Urrmääääää! Aitabjubaääääää!

Poisid käisid sutsu Tallinnas, mina sain seni praadi valmistada ja sauna kütta, määtsusid lutitada ja kõiki teisi talitada – ja Maruusja pärast ähmitseda. Tuhutas päris korralikult – aga 13.5.13 sünnikuupäevaks annab kolmekordse kolmeteistkümne, sest ka ristsumma on 13 – ja Karekas itsitas seepeale – liiga palju arvutad. Jaanika lohutas-julgustas oma pool tundi. Kuivõrd hetkel on kohe 17. Mai, pole raske kujutleda, kuidas iga töö ja tegemise, mõtte ja tunde vahele mära tagumikku piidlen 😀

Misjärel tuli Margot – sõime tema ja Minniga superlukspraadi, tulid poisid – ja tassisid maja toitu täis – tulid Reet ja Renelii, tulid Babtšenkod… Kuivõrd tallis vaibusid puhkimised, pakkisime vihaselt vastu hakkava Pille kitseks – kõik neli jalga omavahel kokku – ja viisime ta Indiga kitseks 😀 Piibelehe Pille, kes autosse kantimise ajal Aaret hammustas ja oma tallesid lahkumiseks skalpeeris, rahunes maha ja Piibelehesse jõudis nii vagasena, et arvasin… Uue peremehe sülle sattumine oli hallikirju kitselita jaoks tohutu kergendus ja meeldiv üllatus. Igatahes oli ta väga rahul ja paigas ja oma elemendis.

Veetsime maheda hilisõhtu Mikolatega – lõpetasime Eesti Naise lugu – läbi paksu udu koju jõudes sattusin vaiksele Soonele – inimeste mõttes -, mis samas rõkkas ööbikutest.

Koristasin troopilises-soojas-udusumedas öös köögi ja õue, sauna ja nõud, süstematiseerisin toidud, pakkisin Karekale kaasamoona ja koti kaera ja kahed retro-valjad – ja nohisesin üksinda saunas. Tallis valitses täielik vaikus, kell oli kaks, mul oli kiusatus Piibelehe lugu vormistama hakata ja hommikuks see valmis kirjutada, ent ma ei võinud – pidin kolmapäeval lasteaiale transat tegema, auto on küll vähe kitsene, aga noh. Siis tuleb pank ja notar ja jälle pria – ja jälle lasteaiale transa. Piibelehe ja Pesaleidja, Käteka viies fail ja novelli lõpp, Diana ja Naiste paar uut lugu… Jõuan. Kõike jõuan. Iga päev on aina parem ja parem. Päriselt ka. Ongi.  Ükspäev ei torma ma oma talu toodangut realiseerida, ikka veel ehitusmaterjale ja majapidamisvahendeid kokku krattida… Ükspäev… Üks ilus päev… Rahulik päev. Täiestitäiestitäiesti kodune päev. Loomad ja looming vaheldumisi. Ükspäev…

Võib-olla peaksin enne enese tuttu surumist talli hiilima.

Aga ma ei taha Maruusjat segada ega oslikut kiiksuma panna.

Igasuguseid hirmu-õuduslugusid sünnitusest räägivad ka naised – minu sünnitused on olnud kõik võimsalt head ja ilusad. Ja Maruusja oma on ka. Pole vaja mind sinna tudinal julgustama. No andke andeks. Tuhat juttu tuhude kadumisest ja vastsündinu kotti jäämisest, emakarebendist ja väljavajumisest ei kuulu meie majapidamisse.

Meil on Nelsoniga kokkulepe, et Bon Garcon tuleb rahulikult ja leebelt, terve ja tubli, lunastava ja uut ajastut alustavana.

Aitäh.

*

Teisipäev

Lõunamaine hommik. Assotsiatiivsed külalised – varahommikust kirjatööd tehes külastasid mind Reede (praegu Soomes edukas mitmevõistleja) ja Haldjas (Ranna juures), Bee (Kaansool) ja Garfield (mu vasaku õla taga aegajalt ikka veel), Tobias (Nahkseppade pojaga Soomes) ja Barbara (kahes kehastuses rahulikult tähtede taga, aitäh kallis…)

Monti, mu Liu-aja parim sõber ja suurim nuhtlus, tuli pärastlõunal 😀 – oi, kuidas kurat tuli 😀 😀 😀

Vabandavalt haigutav must Maruusja küsis boksis, mis puhul porgandid on. Seletasin siis, et näiteks sel puhul, et öösel kell kaks ütles Aare, et tal oli elu parim sünnipäev. Soojad ja helged inimesed, hoolivad ja hõrgud kingitused…

Kell 9 hommikul oli tal kohal elu parim kõhutaud. Vankus voodist vetsu, vaevaliselt tagasi – ja nii jäigi olema terveks päevaks.

Minnes lastele transat tegema, ootasin lasteaias, kuni mudila sõi ning kirjutasin kasvataja laua taga veerand tunniga Piibelehe telje valmis. Lapsed raudteejaama viidud, lõpetasin hommikused talitused kodus – ning nagu juba öeldud, veerand tundi enne panka startimist oli iga korstna otsas kurg, kellele oli vaja leebelt selgitada, et nad on teretulnud, aga see kinnisvara neile ei kõlba – suitsutamine määris mu enese üleni põhjenduseks, miks hilinesin – nii me siis kohtusime, päikeseline panga-Margit ja tahmane mina, prillid viltu ja muidu stiilsete riiete juurde eksinud valed kingad 😀 Hea, et mitte kalossid.

Tegin endale deposiidi, et aasta lõpuks sinna koguda summa, mis seoses esimese krediidiaasta algamisega maikuus saab olema vintske – kaks järgmist on palju kergemad.

Notar Kille juures tegelesin korraga kümne asjaga – neiu Piibur on sellega kolme aasta jooksul juba harjunud – minul süvenes isu kõiki kallistada ja igale hingelisele midagi head öelda.

Selle asemel kiljusin Marju Pajo juurest Indile uut sünnitunnistust tooma minnes, mida ta minuga reedel tegi. Marju ehmatas. Ämmaks tegi mu! Naine, kelle ette olen mõlemad oma eba-abid siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku tassinud, ütles, et noored olid kahekesi nii armsad ja sobivad ja ilusate sõnadega teineteisele, et tema oli nutma hakanud. Seda väitis Retu reedel siin käies ka. Hea.

Kirbukast sain arve, nägin ära, et püksid, millele silma peale panin, on õnneks-õnnetuseks alles, tegin ESPAKis korraliku kruviringi – ja kodus ootas mind kogu majapidamine – tallemajandus, sigadega jahmerdamine, Madonna jalg, pesu, kirjad, kõned – sest Aare oli täpselt sama surev kui mina laupäeval.

Sain lapsed raudteejaamas rongilt – väikestelt seiklejatelt kümme kallistust – ma olen ju see Kati, kes neid aasta aega reedeti ujutanud on – ja need kallid on tõeliselt väärtuslikud. Midagi igavest. Kui lapsed olid lasteaeda sööma ja iluvõimlemisse poetatud, läksin Reeda juurde ülekandeid tegema – id-kaardi lugejaga on kodus olukord endine – ja nägin juba magistraalilt, et tema hobused on lahti. Lilleste lehmakopli tagumises nurgas. Helistasin – Reet oli Tallinnast teel siiapoole. Viisin kringli-torditüki ja munad – kuivõrd Aarel on kõhutaud, ei söö me kõiki mune ära – kööki laua peale, pistsin nende külmkapist nahka pehmevõitu kurgijupi – vabandust – ja hakkasin pihta.

Kui pumbamajas karjusest voolu välja võtsin, vahtis mustang-klepper Anella mind uudishimulikult nurga tagant. Parandasin karjuse, tõstsin postid ümber, panin voolu tagasi, vilistasin Reeda hobud juba peaaegu kodukoplini – ja siis tuli Monti, raisk. Ses mõttes, et samal ajal, kui traavli-daamide Rizzi ja Faloriaga andis asja ajada, panid poni-tarpani-tõprad Valli ja Mari silmapiiri poole jugama. Reet ja Renelii jõudsid – mina aga kimasin mööda külavaheteed neile vittudele – hobustele, ai miin 😀 – ette – taluõuedest läbi – vabandust-vabandust-vabandust – üle erinevaid kultuure kandvate põldude. Sain elukad pidama, võtsin Rizzi kinni ja ütlesin talle, et lõpetagu jama, pean Minnile järele minema.

Ja nad ootasid kenasti oma perenaised ära.

Kui nad seal üle põldude koju kõndisid ja mina väikest halli poni-Marit üha tagasi karja juurde ajasin – ta on tohutult huvitatud Anella varsast, naabrilehmadest, põldudest – meenusidki lõputud Monti-püüdmised Lius, Reede-jaht Soonel. Oi…

Määtsud-värgid kodus ära talitatud, otsustasin kauem mitte lasta Hellel-Mallel enda sabas silgata, mida na päev otsa tegid – tekib vastastikune kiindumus. Sõitsime Indiisu ja kitsedega Margoti juurde. Ajasime ta üles – siesta, me kõik olema kurnatud, mis seal salata – keetsime kohvi – tema läks õue oma Eedenit emmema, mina tegin pool tundi ülekandeid. Pärast seda – nagu ikka tohutute summade tuulutamise puhul – ehkki järjekordne riskivõtt ja jõuline tulevikku sööstmine oli üdini õige – läks vererõhk maha, hakkas jube külm – ja ses judinas veel väsinuma pererahvaa tõtt vahtides tekkis küsimus: oodati ikka või??? Neid tallesid. Mind ennast. Väsinud küsimused. Õnneks tuli järgmisel päeval Shrekil istudes vastus.

Kodus olin väsimusest pöördes – talledega oli mingi õnnetus juhtunud – keegi oli õue poolt nende aedikusse lennanud, eterniidid-kiled sassis, koppel katki – võrk lutitalleaedikust väljapoole surutud  – Ave ja Adeele keset hoovi Viktoriga – kukega noh – aru pidamas, Teresa Tiriseja aediku juures abitult maas, õlad maha tallatud. Seekord siis esisild. Eelmise trauma ajal oli tagasild alt läinud. Ohissandjumal. Ehitasin uksi paugutades, erinevaid materjale tuulekotta tuues-viies esikupesa – olles pool päeva tallesid välja kolides koridori kasinud, aedikuid-pesasid-katteid tassinud jne – küsisin endalt kaeblikult, kes mulle üldse aitäh ütles kogu selle rodeo ja loomatassimise peale – hobuste boksid tegin kell 10, olles järjega seal, kus pidin olema 15… Kui Aare on kodus, aga haige, olen abitu. Tema ära olles võtan asju realistlikult ja saan kõigega hakkama. Tema siin-olles ei oska arvestada, mida ta haigena suudab – ja kui jänni jään, lähen raevu. Tallipealset ja sauna kasides läksin spontaanselt tallipealsele rõdule ja põrutasin täiest kõrist – Vittuuuuu! Aitas.

Kolmapäev

Magasin sisse! Ärkasin tavalise kolme-nelja või kavatsetud kuue asemel kell üheksa. Süümekaks Maruusja ees polnud põhjust – vaikus. Aare ja Minni tegid loomaringi, mina valmistasin kõigile hingelistele toidud, võtsin asjad, tegin tegevuste nimekirja. Võtsime Reeda ja Renelii peale ja tuld Tallinna poole. Teel oli nii paljust rääkida. Kergendav ja liigutav oli rääkida, mida Battaya Kirnas teeb. Varss ja sõprus Ritsikaga on osa tegemistest. Ta läheb üle Jõe. Viies kaasa väikese pidetu tüdruku, kellele ta tohutult motivatsiooni, tasakaalu jne annab. Võimas. Oi võimas. Tänan, et olen võiud selliseid asju näha.

Sakala keskuse parklasse jõudes tuli  Reimo kõne, olingi kavatsenud just-just talle helistada. Nokias sees võtsime kutsed, valideerisime parkimispileti allahindluseks, ostsime kava – mille unustasin müüjanna juurde, kui noored ostsid vilkurpulki ja raha loeti, kui pärast oma kava küsima läksin ja Lasnamäe ljaalja ütles, et ei mäleta mind, miks ta peaks uskuma, et juba ostsin, äkki tahan… – viskasin plikale kaks euri silme vahele, ütlesin jäiselt käi persse! – ja kavatsen ka edaspidi sedasi teha. See pole ilus. Arenenud inimene ei lähe afekti. Ei vituta talli rõdul ega perseta kultuurikeskuses. Aga. Kui see kõik ikka sisemusest välja kibeleb, on õigem see asjaosalistele tulistada, mitte pärast kalleid koinida.

Shrek on soe ja kodune, maitsekas ja vaimukas, professionaalne ja armas lavalugu. Tükkis oma kulissidetaguse traagikaga. Kirjutan. Vaheajal tuli sugulane Tarvi kõne – tulevad reedel ehk siis juba täna rongiga Raplasse. Tema koos naise ja lapsega ning sõber oma perega. Aitavad võimalikult palju tehajäänud töid ära spurtida. Kuni Aare Tomi joogastuudiot läheb ehitama, on neli täispäeva.

Mehed: elumaja värvimine, püramiidi laudis, püramiid püsti, hobukopli tagumine osa korda. Naised: köögilagi, aknad-peeglid-maaliklaasid, lambavill – ja siis koos meestega maja värvima, mis muud.

Pärastlõunal saabuvale Aleksandrile peaks valge värvi ring meeldima ja sobima. Aitäh, sugulased – tänu teile on paari päeva pärast see talu siin uues vibratsioonis. Ehitus ja maalerei määrab rohkem kui kujutleme.

Vestlesime Dr. Suurkülaga Lidos. Kohtusime ootamatult Estonia kõrval Üllaga – mu venna emaga. Natuke enne Shreki vaheaja lõppu helistaski Tom – paari päeva eest tagasi jõudnuna ja paaristõugetega oma vägiriiete-hipparlusepoe Baraka avanud, ootas ta meid seal – kohtudes toimus müsteerium Indiraga. Nende kallistuse ajal läks terve tuba pehmelt õrnroheliselt. Järgnes tema ja Auto-Aare ühendamine, et nad endale väikebussi saavad. Ja leppisime kokku Rahvuslikule Aarele väga tiheda ja väärika töö tuleva nädala õige mitmeks päevaks. Joogasaali kapremont. Aare vajab väga vaheldust, inspiratsiooni, tulevikulist motivatsiooni.

Misjärel käisime läbi auto-Aare juurest. Kallistasime. Vahetasime pabereid. Avastasime, et plats on korraga Premacysid täis. Aga minu punane on nüüd juba… minu punane. Jürile valjaid-suulisi-ohelikke ostma ei jõudnud – tipptunni ummikute otsas kirsiks tordil oli mats Pärnu maanteel, mistõttu Tallinnast välja pääses vaid Valdeku tänava kaudu. Üheksast seitsmeni söömata määtsude pärast ähmitsedes kimasime koju – varustust lähme vaatama esmaspäeval Hortesesse, enne Rõõmulaulude kontserti Hopneris.

Majapidamine oli mõistagi kisa täis, aga kõik olid elus, Madonna kabi oluliselt parem. Läksin poodi koeratoidu järele – Reet oli ka seal :D. Järgnes neli tundi kirjade-fotode-orgunni aega. Eelmisel päeval kulutasin kaks kolmandikku aega teistele inimestele ja nende loomadele. Nüüd vajutasin poolteist tundi Henna Oliveri korteriotsingutele Tartus – Inga ja Bigge pakusid poisile Tähtverre üüripinda ja kulutasid selle vuhval-lubadusega tema elust järgmise päeva ära, nagu üsna äsja selgus. Saadi kokkuleppele – ja siis tuli neiule teine pakkumine. Nojah. Ilmselt on Henrit ootamas mõni väga hea korter ja variant – selleks Jumal teda elust räsitud kiviraiduri häärberist säästis.

Igapäevaseid kokkusattumusi vaadates mõtlesin, et tegelikult ei pea inimene üldse midagi tegema – kuulekalt Isa käest kinni hoidma – viiakse nagunii üle jõe. Kui vaid ise ei sega.

Neljapäev

Aare hoogne spurt – enne Tomi teenistusse minekut elumaja värvimine, püramiidi laudis ja püstitus, valamis- ja lõpetustööd jne – eeldab taaskord, et pean teda sel kombel jälgima ja mobiliseerima, et see teda trotslikult sõnnima ei ajaks ja ma ise jäärama ei pööraks 😀

Ja mind kosib järjekordne inkasso – keski Kuldsilma-Kristjan ütles, et idr-inkvisitsioon loobus ukraina klanni esindamisest, nüüd pöörduti tema poole – ja palus enne nendega lepingu sõlmimist minult ülevaadet sündmustikust – siin see on, mina olen avalik naine ja siit on mul hea seda ka järgmistel puhkudel võtta, lüngad paraku pean siis uuesti täitma – ehkki ma ise ka ei saa aru, miks siit nimed välja nopin, mehed on oma parima andnud, võivad ju puha uhkust tunda – ei peakski ehk piiks-piiks-ja-raha-läheb-fenomeni pärast häbi tundma 😀 😀 😀

Hea Kristjan,

Kinnitan Teile, et …ga lepingu sõlmimine ei ole hea äri. Ehkki minu jurist soovitas nende  eelmise inkassofirma ahistamise ja moraalse kahjustamise eest kohtusse anda, ei taha ma oma aega ja energiat nii ebameeldivasse sooritusse panustada.

Meenutan seda igati ebameeldivat sündmustekäiku loodetavasti viimast korda.

Tutvusime … dünastiaga 2011.aasta kevadtalvel, kui Pärnus Papiniidu ristis neile oma hobutreileriga kiilasjääl tagant sisse libisesin. Kindlustusjuhtumi arutamise käigus sain teada, et tegemist on metsa- ja ehitusfirmaga ning pakkusin koostööd, kuna metsa tegemine oli nagunii algatamisel. Sain just metsakorralduse dokumendid kätte ning paar päeva hiljem oli … koos isaga Soone talus.

Lubati enne raierahu ja teede lagunemist raie ära teha ning järgnevatel nädalatel saadeti siia erinevaid variante kohutavaid saemehi, kes kolisid sisse-välja, külvasid saasta ja segadust, kakerdasid rannaplätudega lumes ja kadusid. Minul läks kaduma kümmekond tööpäeva – kahju vähemalt 1000 eurot.

Kuna …de saemeeste dresseerimise ja masinate nädalatepikkuse ootamise asemel oli vaja ajakirjanikutööd teha – vt. www.aabramihobulausujad.ee – usaldasin metsamajandamise ja läbirääkimised tollasele elukaaslasele …le, kes jukerdas …dega seni, kuni oli päramine ajapiir käes ning ma kutsusin … masinad metsa. Kuna oli kevadise hoogtöö lõpuspurt, sain paraku harvesteri, väljaveotraktori ja metsaveoauto eraldi – kõigi nendega kauples kodanik …, mistõttu kaubeldi tohutute kahjudega.

Kuna minu erialane töö oli lõputu ootamise, segaduse ja vassimise ajal halvatud, küsisin …lt metsatööde käsiraha 2000 eurot. Ta eelistas selle summa oma firma arvelt maksta ja maksekorraldusele oma suva järgi „ettemaks“ kirjutada – mis on tema vaba voli, ent juriidiliselt ei tähenda midagi.

Kuna masinhaaval tehnika tellimine osutus ebainimlikult kalliks ning kodanik … saamatuks asjaajajaks, majandasime vaevalt nulli – talu tulu metsateolt oli vaid hobusekopli jagu laudu ja ühe talve küttepuud. Vastutuse selle eest on kusagil kokana praktiseeriv … mitmete tunnistajate juuresolekul ka enda peale võtnud.

Suurima kahju tekitas metsavedaja …, kes varastas otseselt 2500 eurot – mis on dokumentaalselt tõestatud – metsaveo paberid on noorhärra … käes, kes lubas oma inkasso-sõprade abiga selle summa välja nõuda. Kui Teil peaks see õnnestuma, võite minu poolest selle endale võtta ja …le anda – see kõik on vastik ja räpane, mina eelistan oma talule puhta ja värske raha teenida.

Seoses …de taga ootamisega hilja peale jäänud metsateo ja –veoga rikuti meie koplid ja külateed – need korrastas-taastas-uuendas … 1600 euro eest.

Kui … ja tema meeldiva papa õnnetust segadusetekitamisest, kahjupõhjustamisest ja kaosekülvamisest oli umbes pool aastat möödas, hakkasid nad huvituma, mida oma käsiraha eest saavad. Soovitasin lahkesti Soone metsade eraldiasuvad 4 lanki realiseerida – umbes viie tunnistaja juuresolekul. Koos …ga mööda neid tükke konnates otsustasid nad, et liiga kallis on tehnika tuua ja tulu liiga väike – ja loobusid. Jällegi nende valik – nii nagu altvedamine, käsiraha tuuldelaskmine, ka see.

Kui nüüd …de sekeldamiste tekitatud kahjud (saemeestega jukerdamine ca 1000 või enam, teede ja maade taastamine 1600, metsaveovarga nahka läinud 2500, prognoositud 50 000 eurose teenimise asemel napp null või miinused, tühisõitudele-kõnedele-töövõimetusele kulutatud aeg ja raha ca 1000) kokku liita, saame minu võimaliku nõude nende vastu –reaalne  5200 + 50 000 saamatajäänud tulu.

Enne nende paati istumist soovitan hoolikalt järele mõelda, kas õige on see paat – või küsite hoopis minu jaoks see 5200 (okei, miinus käsiraha 2000) – 3200 nende käest mulle, ausale ja austatud taluperenaisele.

*

Glinglingrrrrauhhh, mitte keegi ei tee mu kallitele ja kodule liiga, kuni elan, trrrrrrrauhh!

*

Eile sai korda Pille-priandus – sai ametlikult Piibelehe-Pilleks – nüüd pean jälgima, et ikka 5 loomühikut Asendusteenistuse jaoks püsiks – mai lõpus saab Raja aastaseks ja on siis terve loomühik, kevadel sai Aprill loomühikuks…

19.juuniks leppisin lisaks Brigita lõpetamisele näohoolduse ja paar intervjuud. Võtsin fotod usbi ja printisin arved naabritele sitaveo eest.  Kuni Aarel oli seoses sigalasigadustega kaks tundi tööinspektsioon, oli minul ARK, CHB, hambaravi (kui Aare aega läksin ümber vahetama, juhtus üks järjekordne igapäevane müsteerium – just sel hetkel ütles registraator telefonis kellelegi, et see aeg on vaba – ja ma ütlesin hetk hiljem, et jäi vabaks jah…) , Tammiku fotoäri, postkontor, Tuhat+ – korralik autoraadio, sest see on mu töövahend, Karmani, Võiroos, Kirbukas – tõime ühed impregneeritud kortsuteksad, mis mulle hinge jäid, ära, ESPAK, lühike külaskäik siiasamasse külla, määtsud… Sadatpidi kööbakast Tirisejast ei saa ilmselt asja – kaks kuud jukerdamist ja null. Ükspäev tuleb sulnis praad. Lihtsalt.

Hoopis vähem lihtne on eelloetletud siblimise ja töö ühitamine – Piibelehe ja Kätekas, TCM ja Kätekas, Pesaleidja ja Kätekas, Shrek/sead ja Kätekas, Novell ja Kätekas, Diana ja Kätekas, Künnapas ja Kätekas… Üks pisike eeldus – algab uus elujärk ilma  ringilehvimiste ja asutusteta, nagu juba eelpool rõhutasin ja kordasin ja palusin.

Looming ja loomad, lapsed ja lähedased…

Aitäh…

Ma ju ütlesin EI dokudele-lehvimistele?? Kosmos ei tunne EI-sõna!

Pärast tööinspektsioonikülastust tuli kirjutada alljärgnev:

AS … juhtkonnale

Lahkumisavaldus

Lähtudes Eesti Vabariigi Tööinspektsiooni konsultantide-inspektorite ja juristide soovitusest palun vabastada mind töölt 1.juunist 2013.

Ekspertiis tuvastas, et minuga sõlmitud töölepingut pole lõpetatud, seoses sellega ütlen töösuhte erakorraliselt üles tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu TLS paragrahv 91 lõige 2 alusel.

Põhjuseks olukord, kus:

– Tööandja on töötajat kohelnud ebaväärikat – ja antud juhul kõigiti, alustades ebaviisakast sõimust ja alandamisest, jätkates teistegi töötajate puhul tavapärase ähvardamise ja solvamisega ning nuhkimissüsteemi rakendamisega päevast päeva

– Tööandja on viivitanud töötasu maksmisega – kui seda nõudsin, mind teistele hirmuks kui ülestõusjat suusõnaliselt päeva pealt lahti lastigi, mida juriidiliselt siiski tegemata jäeti – ühtlasi on ametliku ja ebaametliku, ettearvamatu ja eeskirju rikkudes ohjeldamatult liiga arvuka tapatöö tasu võimatu õiglaselt arvutada – ja lubatu jäetakse maksmata niikuinii, põhjuseks ebakvaliteetse liha kuhjumine ladudesse

– Töö jätkamine on tervisele ohtlik – esiteks töötingimuste põhjusel (lapitud-katkevad ketid, iganenud telfrid ja vannid, põrandad ning vee- ja elektrisüsteemid), teiseks ülemäärase koormuse tõttu – osa töötajaid on pidevalt purjus, segavad ja on ohtlikud ning teised peavad nende töö ära tegema, teine osa töötab mitteametlikult kahe-kolme inimese koormusega naeruväärse ebaametliku lisatasu eest ning muutuvad seega nii endale kui teistele ohtlikuks

Lähtudes sellest, et kui töötaja ütleb töölepingu üles eelnimetatud paragrahvi alusel põhjusel, et tööandja on oluliselt lepingut rikkunud, peab tööandja maksma töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses TLS paragrahv 100 lõige 4 järgi, palun mulle välja maksta nimetatud summa.

Samuti nõuan endiselt hambaravi väljamaksmist juba esitatud ja veel esitatavate arvete alusel – kaks hammast ja huul purunesid, kui konks katkenud keti tõttu mulle näkku lendas – 95 eurot

Nõuan ka searümba nõuetevastase käitlemise käigus saadud seljavigastuse tõttu tekkinud perearsti visiiditasu ja diagnostikahinda 11 + 29 eurot, kahe töövõimetuna veedetud nädala töötasu keskmise palga järgi ning meie kodutallu minu vigastuse tõttu palgatud Eesti Talupidajate Keskliidu asendusteenistuse palkamist – tänu PRIA kompensatsioonile vaid 138 eurot.

Nagu ütleb Tööinspektsiooni ekspertiisi aluseks olnud seadusandlus, võib kohus ja-või töövaidluskomisjon hüvitise suurust muuta – antud juhul pigem suuremaks kui väiksemaks – kavatsen Eesti Vabariigi pakutud õigusabi kasutades seda teed ka minna.

Reede

Täna on Mannikese viies sünnipäev – ta oli neli aastat tagasi kole ja pulstis, metsik ja autistlik põdravasikas, kellest on tänaseks saanud kaunis, tasakaalukas, helge ja suuremeelne noor daam. Võttis sünnipäevakallistused vastu Bohema boksis lebotades ja ringutades ja naeratades. Maruusja ise tukkus Tajataja boksis, oslik seisis harkisjalu lävel ja valvas leedide und 😀

Aare värvib maja, pakib sauna eesruumist oma tehnika – esiteks selleks, et sinna nädalalõpurahvale elamine tekitada – teiseks on Tomi-perioodi järel nagunii vaja mitu diskot teha – kolmandaks – oeh, tänu taevale 😀

Mina toodan paar kompaktset teksti, valvan ja suunan, koristan ja tasakaalustan, transan ja taidlen.

ATV tuuakse. ESPAKist on vaja püramiidi pliidi jaoks põlv tuua, tööinspektsiooni juristi käes ülevaatamisel käinud lahkumisavaldus tähituna ära saata.

Ja Maruusjalt taas ja taas küsida – millal?

Ma tean, siis, kui saabub täielik rahu.

Ja ma tean viimaste päevade kogemuste põhjal ka, kui lihtne on valida. Kas ma valin viha ja vastikuse spst, et naabripoiss tohib vaid aial istudes koos Indiga jäätist süüa, sest meie juures on ohtlik ja ema ei luba? Või valin soojalaine spst, et Margot helistas ja rääkis, kui hästi Hellel-Mallel läheb, et nad lippavad nüüd tal sabas – ja mää! Ma valin rõõmu Pille-Helle-Malle kui meie talu toodangu õnneliku realiseerumise üle 😀 😀 😀