Facebook
Soone talu päevaraamat 331
20. mai 2013
20. mai 2013
Jaga:
18.-20.mai
21?
Kui nüüd tõesti nii läheb, siis ongi iga päev ja hetk üks müsteerium. Nagu näiteks neljapäevaõhtul, kui Shreki-lugu Pärnule saates märkasin fb-s Jeremy Clarkcsoni küsimust, mis on parim autojuhtimise laul. Ütlesin – on the road again, läksin kööki tee järele ja raadios… Heldene arm, lasi Jansa Elgula just Andy Marderi esitatuna seda lugu!!!
Järelikult räägivad kõik Bohema boksi munevad kanad, tema kohale lakke tehtud pääsukesepesa, tema ümber täna taas tiirelnud kured number 21-st?
Kägu, kes mõistagi 21 kukkus, ütles mulle ühtlasi: räägi Marikaga – Soone talu loendamatute perenaiste seast eelmine ütles, et tahab majapidamise müüa vaid sellele, kes peab loomi ja edendab maa ja Maa moodi elu – kui tema tütar veel tema lapselapsed Indira peale paukuma saadab – lambad segavad aiatraktörilörinal inglise muru pügamist – meenuta seda ja kutsu Marika appi. Inglise aristokraatidel pügavad muru lambad, Maarjamaa matsid on oma pürgimustes nii paanilised, et viivad vabatahtlikult võiduka lõpuni genotsiidi, mida Eesti valitsus ja Brüssel soodustavad ja soovitavad – orjarahvas teeb ise ära!
|
Tibulinnukene-haprakene-õrnakene-kahvatukene-hellakene,
küll see oli hea ja helge ja ilus, et tulid.
Meie vestlus Sinuga osutus nii prohvetlikuks, et ma olen sellele järgnevatest sündmustest nagu rongi alla jäänud. Ei midagi dramaatilist – aga müstilist-fatalistlikku-lahenduslikku küll.
Kõik, mida Sinu kui isiksuse – ja inimsuhete kui korduvate mustrite juures täna sõnastasin, materialiseerus. Mu enda isiku ja suhete ümber. See oli nii vapustav – kuidas me teatud fenomenide aktiveerumise tõttu üksteise ligi tõmbume, kuidas sõna saab hetkega teoks – et päeva lõpetuseks seisin ülekere lambavillasena (pesin need villakud ikkagi ise, kesse teine, hihii) äikesepaduka käes, raheterad pealael põrisemas – ja tahtsin ühtaegu nii naerda kui nutta ja lõpuks ronisin lihtsalt seaaedikusse – mis tundus sel hetkel puhtaima ja turvalisima kohana – tiinet emist kallistama.
Ühesõnaga – homme räägin. Või ülehomme – täna on ju kohe juba üleeile…
Täna tahtsin Sind lihtsalt kogu südamest kallistadakallistadakallistada.
Sina hellakene… Ahjah, Maruusjal tuli limakork ära. Eks näis. Hommikul ütles ta, et sünnitab 21. mail. Limakorgita võib vabalt nii kaua ringi jalutada. Ja veel kord kallikallikallikallikalli, õekene-haprakene.
Praegu just otsustasin, et teen püramiidi avamise peo – natuke pärast seda, kui Sa ära sõitsid – tule, oh tule veel! – lükkas rahvuslik Aare mu väetsentri püsti – homme saab püramiidi kuju, edasi on terrassi ja põranda, riiulite ja katte nikerdamine.
Tsenter nii minus kui mu õuel. Väga arukas jutt nüüd küll.
Ühesõnaga – aeg magama minna, mitte eurovisjunnida.
Ühesõnaga – aeg magama minna, mitte eurovisjunnida.
Kallikallikallikalli…
Ja kollikollikolli – jäin laupäevaõhtul magama napilt sekundi pärast Birgiti ülivägise esituse lõppu, Heli Künnapase raamat rinnal – kui põrkasin istuli: kuhu atv natuke enne südaööd sõitis? Mu pojake-puberteedialustajake valetas Aarele, et ma lubasin – enamvähem käskisin, eks? – südaööl naabrimajade vahele põldepidi mürgeldama minna. Kui poisid polnud meie talu tööriista-väiketraktori-ökonoomtransaga poole tunni möödudes tagasi, kimasin hommikumantli lehvides neid otsima. Tasuta-turistid-linnaludrid koogutasid samal ajal läbi äikeseveevanniks muutunud grilli, valasid viimase süütevedeliku vette ja kaeblesid, et põlema ei lähe ja kõht on tühi. Abiks ikka – üks beib oli umbes 20, teine 30 kilo ülekaalus ning oma naba ümber naudisklemine, kõigi ümbritsejate tarbimine ja iga-ala-andetus räägib inimese kohta sitaks palju. Sorri, jätkake oma kartulikrõpsude ja energiajookidega – olukord on nagunii huže njekuda, as bad asi t gets.
Sain poisid pärast Estonia järve ja tagumiste põldude vahede külastamist kodupõldude vahelt kätte.
Uinusin enne, kui väsimuse-viha-vapruse värinad vaibusid ning ärkasin kolme tunni pärast täpselt samas asendis, kuhu kollabeerusin. Vaba valik. Nii enese ribadeks rügamine kui selle nautimine 😀
Laupäev
Nagu ikka, kell kolm üles – kirjutasin Naistele Maharishi Ajurveeda TCM-guru loo, see andis mulle endale teise tasandi, et toime tulla juba eile õhtul selgunud tõega: hõimlasepoiss tuli Soonele mitte mind kui väetit vaprat aitama, vaid abi järele. Naine on teinud temast oma lapse ema ja iseenda isa – ja teenri. Mees jookseb lutipudelitega, siblib naisele teed keeta – naine jätab lapse lutipudeliga voodit täis pissima ja väljub krõpsupakke-kokapudeleid täis laotatud magamistoast õue suitsu tegema ja emost sõbrantsiga undama, nii et loomad pagevad näiteks naabrite põõsaste vahele muru pügama – et seal juurtetuna umbluudavate emandade itk ja hala vallandada – pigem trimmerdame ja kaebleme, riisume ja piinleme – kadugu loovus ja loodus, mõistus, au ja südametunnistus on ammu maha niidetud… Fui.
Säärase orjapidajast miss Piggy tõttu ei saa tema mees tööd teha – ega ammugi mitte mina kui tasuta spaa ja turismitalu pidaja – pidevad katkestused – vaja surnukskeedetud allikavett, titele kuiva pluusi (sai suursaadiku poja Johannese oma, millega Aleksander kuus aastat tagasi Roomast koju lendas – nüüd üks ja seesama riideese nagu kõverpeegelduse üle muigav sadul sea seljas), poodi suitsu ja krõpsude järele minekuks jalgratast, enne kummid täis pumbata, neljateistkümnendat käterätikut, juukselõikamise masinat, grilli – süüa, sest isegi krõpstoiduline pooletonnine tahab kord aastas suppi, kui keegi teine selle valmis keedab, kõigil tarbimisretke õhtutel sauna ja kasimistkasimistkasimist – ups, sassis vä, ei meeldigi ä – mõniaasta me ikka koristame kaa-ä. Üäää! 😀
Kolme päeva jooksul kogetud „abi“, mis rongina meist üle sõitis, meenutas eredalt, miks me turismitalu ei pea. Võimalik, et raha eest on sellist nussi kaif kogeda – aga vampiiramisele peale makstes on see ropp ja vägivaldne. Punkt.
Oi kui hirmus – kuna ma nii karmilt oma külalistest kirjutan, ei julge nüüd keegi enam külla tulla, eks? Aa. Nad polnud mu külalised. Nad tulid ise. Ja armas Jumal, palun tee nii, et selliseid abilisi rohkem ei tuleks. Bee. Reet ja Margot ja kõik teised talupidajad, kes on samuti alguses tasuta tarbijateenindajateks väänatud, on osanud oma vampiiridest vabaneda – ma ikka veel mitte – aidaku mind siis ometi see päevaraamatki. Ja – tsee – oma puugi kõrvalt nägemine koduvälises keskkonnas tõi ilmselt mu hõimlase mõistusele – rutiinne õõvatalumine jäi servi seisma. Jess!
Elus esimest korda ATV roolis istumine sündis oma isikliku tööriista-koduabilise sadulas – koos Minniga postkasti juurde sõites ja naabrinaisele petitsiooni viies. Kuivõrd oma ema Marika vastandist tütar sülitas Herefordi teenuse-arve mulle postkasti tagasi, tegin nüüd tema äiaõe postkasti ees kaaba-kaaba. No andke andeks, SEE minu väärikust küll ei loksuta. Vastupidi.
Kui tegin kümnenda katse köögilakke ronida ja see puhtaks pesta, saabus Anne-Daniela – nagu puhas tuuleiil minust üht pidi ülle rulliva linnalumpeni ja teistpidi trahhatava püüdlurpööbli peletuseks – puhas karge, kõrge ja helisevate vibratsioonidega – ja meil kahekesi kujunes vesteldes laus-prohvetlus: millest iganes selle kirgastava tunni jooksul kõnelesime – kõik materialiseerus kohe, kui mu haldjalik teekaaslane tagasi oma skulptuuride juurde sõitis. Alandus-kadedus-üleolek-õpetlemine-nõudlikkus-tarbimine – kõik tuli mürgise ja mädase kaskaadina ning see kestab seni, kuni me ise salakesi märterlust naudime – a la Kätekas 2 – kui jääd uskuma, et oled mingilgi moel vääritu ning end ohverdad, et ometi halastataks, lüüaksegi kirstu.
Väitsin Anne-Danielale, et olen teise dimensiooni rahvale omase afromaindi ära õppinud – ja sain seda kohe seejärel kaela terve kaskaadi kuuest torust korraga – türa nende torudega nüüd tagantjärele – aga afromaindiga toime tuleku eksami kulminatsiooniks kujunes pühapäevahommikune pöidlatrauma – pesin täiest kõrist Havva Nagilat lauldes 😀 välisust ja sain parema pöidla küüne alla totaalse ora – verd lendas, pilt plinkis, ellu jäin – kuna inimest eristab ahvist teistele sõrmedele vastupidises suunas haarav ja käelise osavuse tingiv pöial, olengi nüüd ise ahv 😀 – eks katsu pöidlata kartuleid koorida, süütevõtit keerata…
Laupäevase afro-abonemendi kroon oli naaberhõimu vanavara visiit – nüüd ootavad üleaedsed – noh, mida sa kirjutad? Kirjutan küll – raha eest, et eelmise sajandi keskpaigast pärit mentaliteediga taadu määratud kooliraha tagasi teenida ja see fossiilne, enesestmõistetav ja ülbe kaabaklus Indira ja Hanna-Liisa arvelt ei tule. Lühidalt ei kavatse ta ei mitme tonni sõnniku eest – mida ma mäletatavasti küsinudki pole – ega ka Herefordi arve eest – maksta, sest maal pole niimoodi kombeks. Ajee, miks ei ütle keegi seda mittemaksmisevärki kõigile metsa-sööda-traktori-veterinaaria-jne-meestele, kes mind teenindamas käivad – lisaks arvetele saan neilt kõigilt ka lõpmatuseni õpetusi ja ilkumist – nagu ka taadult, kes mind nüüd, mil siin neljandat aastat oma muinasmaad haldan, pidas vajalikuks õpetama tulla. Tema kui põline põllumees teab täpselt 😀 😀 😀
Jopantonius.
Tema õde maksaks mulle tekitatud arve kinni, tema mitte, maksavad kompromissina kolmandiku – mis on neist juba suur vastutulek, sest maal ei maksa ei sitt ega teenus, peab ikka läbi mõeldud olema, mul ikka asi vahel üle käte olnud ka, peaks olema traktor – ahhaa, välja mõtlesin, see maksmatajätmine ja mõnitusmatk oli karistus ATV ostmise eest!!!!!!! – ja rohkem tema sita teemal minuga ei räägi. Jumal tänatud. Meil polegi midagi rääkida – pole mitte ainsatki ühist teemat. Ka mitte see tohutu probleem, et keegi on suveti tema maadelt, kus ta ise pole aastaid käinud, heina ära teinud – vot ma ei tea, mina ostan selle teenuse.
Nüüd, kus nemad ei maksa – ei maksa lisaks sitale ja teenusele midagi ka minult saadud munad ega liha, raamatud ega kontserdid, külaskäigud ega koolitunnid – enda jaoks olen viimse kui nende rohulible ja põõsalehe kinni maksnud, kuna Marika igatses Soone maadele loomi, ma lambaid põlvini halja pealt tagasi ei kutsu – ja kui loomad ei meeldi, ehitagu endale aiad ette, et seal taga murutraktori ja trimmereerida. Maa sool…
Tahtsin, aga ei jaksanud nutma hakata – finantspõnts on võrne ühe kihnu maalambaga, kuna tänavused talled läksid kõik mu lapselapse fondi, siis Hanna-Liisalt varastati üks tema-fondi-tall-mää ja üää, oo magusat ohverlust-märterlust 😀 – ent päeva lõpetas ja nutu katkestas helge tagasiside TCM-loole Dr. Jaanilt ja Valvelt – millele järgneski esimene uinumine Birgiti võrratu etteaste ning Küüliku-Heli romaani saatel – ja öine afekt poja vale ja pahandusetegemise peale.
Mis poiste-otsimise-matkast tegelikult meelde jäi? Kährik ja metskits, rukkirääk ja võrratu lõhn, imeline taevas ja konnadkonnadkonnad…
Pühapäev
Kella kolme ajal kirjutasin telje prohvetlikuks-käivitavaks osutunud Agnese looga külgnevale arvamusele – seega Õhtulehele, mitte Delfile. Ühe mu kah-abikaasa lapse ema, suurepärane naine ja kolleeg, tegi minuga telefoniintervjuu uustulnukate sulandumisest külakogukonda – nii ma oma sitasaagaga talle bäkki laulangi 😀 😀 😀
Laupäeval pidi pojakene värvima aknaraamid ja liistud valgeks – kuna teda paelus 16aastane ihar emotar, ei suutnud ta tööle keskenduda – sarv sirge, raamide peal paar piiska, küll aga nii punane sein kui aknaklaasid mehiselt valgeks võõbatud. Palusin, et puberteeti sukelduv laps teeks enne, kui vanima õega Tartusse sõidab, oma töö väärikalt lõpuni. Värv korda, seinad ja klaasid puhtaks, värvipurgid kinni ja oma kohale… või siis mitte. Kordus sama jama – sarv sirge ja ei sentigi normaalset tööd. Ühest küljest oskab ta koos Aarega võrratult tööd teha – teisalt üksi üldse mitte. Teisalt on see juba nähtud puberteedi algus – palun ei! Eelmine ring kulges samuti õõvastavalt narritud töö, rikutud riistade ja minemakibelemisega ning lõppes süütusekaotusega 12aastasena just sellisele ajudeta hargivahele, kellesugune nüüd mu pisipoja hormoonialged üle kõrvu kergitas. Appiiiiii!
Oh-jamade-jama-kontrollidakontrollidakontrollida
Koos Indiraga oli meil mõnus hobukopli koristamine – pärast padukat klaasikillud, ehituspraht, tuulest viidud lint uuesti üles. Pesin Havva nagilat lauldes välisukse – siinse pansionaadi pidevast töödefrondist eemaltvaadateski oimetud linnanoored otsisid seni telefonitsi autot – motellimatroonil tasuta toit otsas, tühi temaga, et püramiidi sarikad polnud veel püstimoodigi -nägemist…
Koorisin valu maha surudes kartulid, riputasi kutsumata-külaliste-järgsest 9 masinatäiest 2 esimese pesud kuivama ja halastasin nende peale, viisin nad raudteejaama –seal keskit aromaatset eilset sõidutav takso-Arvo küsis: noh, Türi lillelaadale? Nägin ma jee sedasi välja. Ei läinud Mannike ega oslik kah – konkurentide kasuks valides ei antud Maiele platsi… Inimesed on nii ilusad ja head!
Raudteejaamas õnnestus pidada intensiivne, siiras ja sügav vestlus hõimlasega – me mõlemad oleme tallatud-ärakasutatud-nurkasurutud – tõmbame ligi sarnast, kes viib meie enese õppetunni seniiti – rakvere-raibetel ses hingesugulase mõttes õigus, et kuitahes tülgas on olend, kes töövihikuülesandena platsi paterdab – tõmbame ta sel hetkel endale ligi nagu peegli – ole lahke, imetle!
Kuna Reet palus kompressorit, sõitsid kodus Aare ja Aleksander kompressoriga kruvide järele – järgnesin neile, leppisime Reetcheniga kokku, et ta viib nüüd üsna kohe oma halli poni-sunniku – meenutagem mu reipaid kahepäevaseid rodeoid selle Monti-analoogi kannul 😀 –Maie juurde Horneti alla – sama reisiga toome Ritsika koju, et Madonna saaks Jelena täku juurde minna – Maruusja ei saa ju seltsidaamita jääda – ning Battaya tuleb koju teise ringiga, kui Mari ja ta ise on mõlemad õndsaks saanud.
Meie mõnusasse päris-teemadel-keskustellu lõikus telefonitsi Indi hüsteeria Reti kõne pärast – kui Aleksander sel hetkel kodus pole, kui nad Mihkliga Tartu-teel Soonelt läbi sõidavad, jääb maha. Mu väike ustav koerapoeg oli venna pärast paanikas, ehkki hiljem selgus, et vend oli ta pettuse, vale ja vägivallaga koju maha jätnud, kui nad Aarega kompressorit viima läksid… Mu väike ingel vaatamata mu püüdlustele teise dimensiooni kirveste vahel. Vägivaldne puberteetik. Vanim õde oma tuntud delikaatsuses. Naabripoiss, kes ema palvel lambaid ja nende väikest kuningannat sõimamas ja mõnitamas käib. Vabandust, ma ei tahtnud tänitada – vähemalt mitte tasuta…
Meil oli väga siiras ja süvaolemuslik vestlus Reedaga, kuni Aare tormas Aleksandriga koju, et teda Tartu-sööstult maha ei jäetaks… Ja kostis taas ATV hääl – Aare tuli Minniga tagasi – ise hirmul, et saab sõimata – miks juba ei ehita – aga jõu ja valega maha jäetud, telefonikõnega nututatud Indiisust oli nii kahju, et meie kuldne Sõdur riskis välja väänatud ihu-hinge-vaimuga Emanda pöördesse ajada… kallistasime teda Indiga nii, et hing kinni. Meil kõigil. Oh Jumal, kui hea, et me üksteisel olemas oleme. Aitäh.
Aleksandri vale ja vägivald, enesekesksus ja paigast ära minapilt meenutab üht teist toredat ja kena, nutikat ja südamlikku, aga tsentrist hullusti väljas– see kõik on juba olnud – praegune komplekt venda-õde ei kasva õnneks-kahjuks pidevalt koos – Indi saab vähem peksa, Aleksannit saab paraku aga vähem mõjutada – nojaa, aga eelmise variandi mõjutamine ei viinud mittekuradikuhugi… Oblako v štanah. Majakovski.
Pojake osutus niisiis minust nädalavahetusel üle sõitnud rongi viimaseks vintskeks vaguniks 😀
Kodus tegin lõuna, vahetasin villade peal pesuvee – Indi hüppas nende peal üles-alla -, siis murdis mind paraku suutmatus panni peal ehitajale kaasa elada – kui oli tehtud 3 tundi ülisügavat und, ärkasin ehmatusega – kas Aare on ehitusel keemislähedases temperatuuris elus? Oli küll. Ja oli nutune Indi – issit tahtis, emme magas… – isavajadus on loomulik – ühelgi emal ei õnnestu last lahutada poolest temast, seilasime, teame – lugege väga head raamatut „Projektilaps Pärnust“ – mina ei püüagi lastes analoogset kriisi tekitada.
Järgnes õhtune loomade emmemine, saun küdema, põhjalik ehituse klattimine, et Aarel oleks täna hea tööd jätkata, elumaja korrastamine, hoovi puhastamine, villapesu ja viimane leovesi, saun – lisaks vasakule sügava sisselõikega ja paremale küünedraamaga pöidlale oli pärast saunapesu ka paremas peopesas sügav lõige – niisiis olen haavatud andjakäega ahv 😀 😀 😀
Suutsin veerandtunniks arvutisse vankuda – selleks, et saada naabri-Inge kiri – sõnniku eest tehtud ülekandel sai Vatmann ühe n-iga – oh kergendust ja naeratavat südant… Oh armaskallis Pärdi-piiba, kui hea, et kellegi jaoks siin külas maksab miski midagi ja ma ei pea kõiki kartma ja võõrastama ja päris kõigi eest end pidevalt kaitsma… Aitäh Inge. Aitäh…
Pärast sauna olnuks tegelikult jõudu veel Käteka uus fail Elmatari põrgatada – sundisin end tuttu.
Esmaspäev
Kell kolm ärgates inventuur – mis oli, mis on, mis tuleb, mis jääb…, tööde ülevaatus-rivistus, seesinane telegramm siin. Siis Õhtulehe arvamuslugu teljest tegelikkuseks – selline kirjatöö kujutab endast raha, ravi, rahunemine, rarararatataaa! 😀
Tiina ja Auto-Ermuse kokkuviimine – kallis sõbratar vajab sõiduvahendit. Ajakirjale Naised lugu – ja sigadekillereile ka elektrooniliselt lahkumisavaldus, mis ka posti sai.
ESPAKist pikad kruvid, ketiõli ja saeviil. Agrovarust tallede ja kasside sööt, soodsad šampoonid ja saunamopp. Edasi tuleb valida, kas kirjutan Käteka 5. faili või vean ehitusprahti pinnasetäiteks, riputan villad kuivama, teen poja-narritud töö korda ja lõpuni – aknaklaasid kasis Aare, nii et toast välja vaadates see tärkava emmi näitus otseselt ei karju – seinad korrastades ja raamid uuesti värvides – pesen ühtlasi ka aknad – järgmine kord on Avesta järgi koristuspäev alles pühapäeval…
Õhtul on Tomi kontsert, sõidame sinna koos sotsiaalmaja Oleviga, kes jääb koos Aarega Indigo-stuudiot ehitama, läheme läbi Laagri Hortesest – Ritsika valjad-suulised ning Battaya suulised. Ning kui uskuda Küüliku-Künnapast – Homme on ka päev…
Avesta:
Algas uus Päikese päevade tsükkel, mis on pühendatud Haurvatatile, kes valitseb tervist ja terviklikkust. Märksõnadeks on sõnamaagia, infovahetus, õpetus ja ravitsemine. See päev toob kaasa loomingulise alge ja uued võimalused, mille aluseks on valikud. Kui soovid alustada uusi asju, kaalu hoolikalt, kas jätkub ideede jaoks piisavalt tahet – kui jätkub, saad kaasa taevase õnnistuse. Kuutsükli 11. päev on seotud energia avanemisega – see manitseb tähelepanelikkusele – täna kontrollitakse sinu plaanide ja otsuste tõesust, see on aususe ja hingejõu eksam. Kuu toob pärastlõunal kaasa vaimsuse, rahunemise ning aura tugevnemise…
*
Marika, kes sa tahtsid Soonele loomi ja loovust, tule nüüd ometi appi…
appi…Olen alla neelanud selle, et
maksin Soone eest tema tegelikust väärtusest 40 tuhat eurot rohkem ning
papin seda vahet veel veerand sajandit, ei algatanud vaatamata
metsa-Miku õhutusele miskit seoses kadunud 200 metsatihuga, katan
vaikides maassemaetud plastikut-rämpsikut ega kitu keskkonnaametile, mis
meil siin kõik leida on – kui palju võib alla neelata? Sõbratar Reedaga
eile arutasime, et küll perse on üks mõõtmatu varamu, kõik sinna mahub –
aga mina ei ole perse ega mahuta lõpmatult – ka siis, kui maal ei maksa
miski. Siis eriti.
maksin Soone eest tema tegelikust väärtusest 40 tuhat eurot rohkem ning
papin seda vahet veel veerand sajandit, ei algatanud vaatamata
metsa-Miku õhutusele miskit seoses kadunud 200 metsatihuga, katan
vaikides maassemaetud plastikut-rämpsikut ega kitu keskkonnaametile, mis
meil siin kõik leida on – kui palju võib alla neelata? Sõbratar Reedaga
eile arutasime, et küll perse on üks mõõtmatu varamu, kõik sinna mahub –
aga mina ei ole perse ega mahuta lõpmatult – ka siis, kui maal ei maksa
miski. Siis eriti.