23.mai

„Kas sa oled kurb?“ küsis Alfa. Toetas koonu mulle kuklasse, kui Engelbert Humperdinki määtsutasin, Taavet-kõuts keerles meie ümber ja punane kana heitis lötsti Alfa jalge vahele maha. Sellistel hetkedel pole loomulikult fotokat – ei peagi olema.  Ka siis mitte, kui varsake heidab seaaediku kõrvale tuttu, emis üritab end kikivarvukile ajada, et titte näha, eesel kasutab juhust ja annab mötsule musi ning mära ja ponitar arutavad omavahel – on ikka maitse sel eeslil… 😀

Alfale vastasin, et ei ole kurb – tänu sellele,  et muugamid ronisid nii rahulikult ja asjalikult treilerisse – loomad teavad, et läheb hästi. Mõlemal – nii Raissal kui Tissul – on mitmekordselt vedanud. Raja tuli kolmepäevasena Soonele, salmet lihakombinaati reisida – ja kasvas vahvaks mullikaks, kes läks nüüd Purilasse verevärskenduseks-tõuparanduseks – minu töö on tehtud, head teed! Tissu oleks Aare kasuema juurest lihakasse sõitnud – aga andis meile pea aasta piima, saab mõne nädala pärast vasika ja läks Herefordi kodusesse poegijate karja talu akende alla piiramatule rohumaale.

Meie talu ringutab üllatunult ja varjamatu kergendusega.

Meil on nüüd lisaks mitme aasta talvepuudele ka piiramatu kogus heina nii hobustele kui lammastele – ja minul tänuväärne kogemus aastast lehmadega.

Aitäh.

Eilne pärastlõuna nägi välja, nagu illustratsioon saabuva täiskuuvarjutuse ja Murphy seaduse koosmõjule. Esiteks vihtusin endale naha vahele magusapuuduse kompensatsiooniks pool kilo šokolaadi, mis mõjus, nagu narkoos. Ligi neli tundi sügavat unenägudeta und. Kui ärkasin, selgus, et Raissa oli tähistanud viimast Soone-päeva kopli mahavõtmisega ning mõlemad lehmad olid naabrite lähistel metsas. Kutsusin nad lauta, kus Tissu nühkis põske vastu veekraani ja sai selle lahinal jooksma – partidel oli pidu. Koplit parandama asudes avastasin, et Aare on mõlemad akudrellid Tallinnasse kaasa võtnud – oo suuremeelsust… Ja kui meelitasin lambad hoovi pügama, jäi kitse-Nunnu sarvipidi hobusekoplisse kinni ja tiris selle ripakile. Olin just lehmakoplile ajutise lapi tekitanud, hobusekopli korrastanud – kui saabus Reet suitsuvorstiga. Ähkisin viha maha – oh Jaanika, ma ei tea, kuidas sellisest sigrimigrist ilma ärritumata läbi tulla – kuni õpin, seni need sigrimigrid käivad, eks ole. Ja siis tõstsime Reedaga Nunnu autosse – õnneks on vendadel Nämm-Nämmidel täpselt ükskõik, et mutt minema sõitis, viisime Margoti juurde ära. Kuna neid endid polnud kodus, jõudsin elektrikarjuselt kümme korda voolu saada, enne kui Nunnu lauta sai – ja üks teine, Hiiumaalt toodud kits uuesti kinni püütud. Jätsin Margotile kulutšekid, andsin koduteel Reedale vorstiraha – ja kohtusin Kehtna poe kassas prouade veterinaaridega – meie oma Piret ning Liisu ema. Tühjendasin munakapi Reeda autosse ja üritasin üheaegselt kirjutada nii suurt lugu, millega nüüd oli juba sitaks kiire kui redigeerida üht tellimustööd ja mõelda teise tellimustöö peale – jajaja – ülekõige ootasin tegelikult Reimot, kelle sulasel pidi ka akudrell kaasas olema, et faking mahajoostud aed korda teha.

Ei jõudnud – tema sulane ajas mullikaid peale ega mahtunud graafikusse. Lasin Tissu lammaste poolele, kus oli vaja uus silorull lahti teha – ja lambad Tissu poolele, kust nad lauta ei pääsenud – ja hoovi miskipärast tulla ei söanda – kisa ja jama kõik kohad täis. Tissu oleks vaja aia taha ketti viia, vot mis. Kui Aare koju tuleb, teeme seda… Või müüks ka tema ära? Ühest küljest hoiab ta lambad-kanad talvel soojas. Teisalt – lüpsmine, heinad… On ikka vaja? Aare oleks kurb. Mul endal tühi tunne. Alguses. Aga milline kerge elu oleks – jälle vaid hobuste ja lammastega… Nemad on minu element, olen sündinud täpselt hobuse ja lamba aasta piiril – nii, nagu ka Kalade ja Jäära piiril… Õhtul väsinult tundub see idee maisest matkast ilma lehmiinedeta tõelise pääsemisena.

Teada saadud, kuidas on lehmaga koos elada ja mis loom ta selline on – lüpsmisest ja koormusest pääsemine oleks tõeline kergendus. Samas piim ju… Nojaa – samas kulla hinnaga piim. Aga siis jääb vaid hobuse- ja lambasõnnik – uue hooaja söödad oleksid hoobilt makstud… Oo õnne ja kergendust. Pääsemine…

Hommikul värskena mõtlen.

Mõtlesin ma õhtul kümne ajal. Ja saatsin kell üksteist potentsiaalsele lehmadeostjale sõnumi. Arvutasime koos. Tulusid ja kulusid. Kasu ja vaeva. Tööd ja nägurit. Ja jõudsime rehnutini: kolm hobust, varss, poni ja eesel + tosin lammast söövad vähemalt 100 rulli heina – mis on hinnalt just võrdne mullika ja lehmaga. Seega on mul alates hommikust, kui lehmad oma teed lähevad, üksiti talveheinad olemas.

Diil.

Tänan juhuseid ja saatust aasta eest lehmadega – oli õpetlik ja armas. Oluline peatükk mu eluloos. Edasi on minu rida siiski hobused ja lambad. Mötsud on iseasi – aga ei mingeid sarvikuid, lehmi ega kitsesid enam. Olnud. Õpitud. Head teed. Ja põhjus olen mina – ainult mina ja veel kord mina, mitte ümbritsevad olud – mis said kolleegi sulest kirja alljärgnevalt.

*

Kirjanik Kati Saara Vatmann on küla suhtumist uustulnukasse kogenud omal nahal kaks korda, esmalt Pärnumaal Lius ja nüüd Raplamaal Kumma külas, ning kerge ja roosiline ei ole olnud sulandumine kummalgi korral. “Eks ma olen harjunud, et olen üksik hunt, libahunt,” paneb Kati paika oma ja teiste maale kolinud (nais)intellektuaalide koha külaühiskonnas. Aastaid tagasi Liusse tallu elama asudes ootas põlist linlast Katit ees klassikaline kaluriküla, kus mujalt tulnuid eriti ei sallitud. “See oli neil kirjutamata reegel, et võõrast omaks ei võeta,” nendib Kati. Võõras nähti ohtu ja võõras oli süüdi. Kati meenutab, et tema sadama kõrval asunud elamisse jätsid kalurid merele minnes hoiule oma koeri ja asju, teinekord lunisid end lõunale ja aastate jooksul paar kord küttis Kati neile sauna. “Tulemuseks oli see, et külanaised levitasid jutte, et kui kellelgi on mees kadunud, siis on see Kati juures,” meenutab Kati. „Pärast orkaani, kui paljud kalurid paadid-võrgud kaotasid ja ära kolisid, sai traditsioonilisest rannakülast puhkerajoon ja siis osutusin mina hoopis põlisasukaks, kes ühena vähestest alaliselt ja aastaringi Liu majaka all tuld vilgutas. Ma siis näitasin lärmavatele-kakerdavatele untsantsakatele põliseid hambaid.“ Viimased kolm aastat on Kati elupaigaks Raplamaal Kumma küla. “Jällegi üks paik, mis on legendaarne selle poolest, et uustulnukat omaks ei võeta,” kõlab Kati otsekohene hinnang oma kodukülale, ühele Eesti vanimale. Maal nagu linnas “Inimesed elavad küll taludes, aga elavad seal vaatamata palju-põlvsetele maajuurtele korterielu,” puudub Kati sõnul külas ühtsus ja kõik see, mida enamasti ideaalse maaeluna enestele ette kujutatakse. Ehkki külas on elanikke palju, on omavahelist suhtlemist vähe. Kati võib ühe käe sõrmedel üles lugeda need, kellega ta suhtleb ja kellega võib arvestada, kui on vaja majapidamisel ja loomadel silma peal hoida. Omasugused loomainimestest haritlased. Poest piima ja mune ostvad põlised, ent nüüd juured maast rebinud, niidavad endale naftat põletades ja hapnikku minema müristades muru, mille kohta naabritel midagi halba poleks arvata. “Loomi siin ei peeta ja seda, et mina seda teen, ei sallita,” ohkab Kati. Inimeste tahtmised on Kati sõnul külas vastuokslikud – ühelt poolt tahetakse rahu ja vaikust ja ei soovita mingeid muutusi, teisalt vaadatakse püüdele pidada maal loomi, viltu, pläristatakse murutraktoritega ja püütakse metsa Tiskre filiaal tekitada. “Nagu ütlesin, elatakse maal esivanemate majades, aga elustiil on mugav ja looduskauge, nagu linnas, korteris,” leiab Kati. Kuigi suhtlemist napib, ei tähenda see Kati sõnul siiski seda, et teiste tegemistel ja elul silma peal ei hoita. Kõik teavad, mis kell, kuhu suunas sõitsid ja kes autos olid. Tasub minna kohalikku kauplusesse ja osta mõni pudel kangemat kraami. “Kohe oled üleküla joodik – lits niikuinii, ilma et selle heaks midagi teeksid,” märgib Kati. “Või kui mul saab raamat valmis, hakatakse kohe arutama, kui palju ma selle eest võisin raha saada. Samuti arvatakse, et kuna pean loomi, siis olen rikas, kelle teenuste ja toodete eest võib maksmata jätta – ma justkui peaksingi uustulnukana maasoolale meeldimiseks kingitusi tegema ja pugema,” lisab ta. „Samas ei näe ma põhjust meeldida – looduskauged ja huvideta tarblejad pole mu arvamusliidrid. Ja Omadele sobin kõigi oma 50 looma-linnu ja nende antud produktiga.“ Kati võtab oma kogemuse maal elamisest kokku tõdemusega, et see on aidanud tal vabaneda illusioonidest. “Inimene on tegelikult üksi, mitte ainult sündides ja surres, vaid ka eluvõitluses,” usub Kati. Millesse ta ei usu, on küla elujõulisus. “Kõik, kes midagi saavutavad, lahkuvad. Külas noori praktiliselt ei ole,” on Kati sõnul kurb, et küla nähakse paigana, kuhu sügisel-talvel-kevadel saadetase e-kirju – kuidas-läheb-suvel-tuleme-vaatama-pea-vastu-tubli-oled ning suvel tullaksegi „appi“ – sauna ja grillima, hängima ja tšillima… *

Sellepärast, et majapidamine aegsasti endale tagasi üksinda-jõukohaseks saada nii, et see kedagi ei ahelda ega orjasta, oligi hea, et Aare läks Tomi juurde ehitama.

Nägin adekvaatselt ära, mis seis – oma mõistlikus koguses hobuste ja mõõduka lambakarjaga majandan kenasti. Ei vaja mingit asendusteenistust ega muud kõrvalist kätepaari. Aare saab vabalt töötada ja kulgeda. Ja lisaks on kulud kenasti raami kutsutud. Kui Aare on kodus, on mul suutlikkuse illusioon – tema iseseisev liikumine aga lennutab mu hoobilt ninali. Tänan. Proovitud.

Nii, kuhu me jäimegi.

Eesti Naine sai loo. Nüüd saab Elmatar järgmise Käteka-faili. Siis Lemmikule Pesaleidja. Pegasuse tellimus. Ja Heli raamat. Tuld! Oh kergendust.

Kui vaid Nunnu metsast välja tuleks. Kui Margot oli oma uue kitse ära lüpsnud – ja avastanud, et tal on kõva tükk udaras – murdis kits nii laudast kui koplist välja ja kadus. Samavõrd kui poisse ei huvita ta enam üldse, läks muidu nii leebe ja malbe loom ei-tea-mille-peale pöördesse. On kolm võimalust. Tuleb teiste kitsede juurde tagasi. Jõuab mõnda teise tallu, kus ta kõrvalapakate järgi idenditakse. On kadunud. Mis siis nüüd teha? Muretseda? Ei, redigeeritud tellimustöö ära saata.

Tehtud.

Tõsi, mittemuretsemine just väga hästi tehtud ei ole… See poleks mina, kui oleks.

Lehmad läksid rahulikult – mu meelest isegi rahulolevalt treilerisse ja sõitsid uude ellu. Mulle tundub, et neil läks hästi. Muidu poleks neid oma teed saatnudki. Koristasin maja ja sauna – villad kuivavad nüüd tuule ja päikese käes – lauda ja kopli – korrastasin töödejärjestuse ja dokumendid, ringutasin ja naeratasin ja tervitasin uut eluetappi, kus ma ei sõltu sellest ja neist, kellega koos kulgemine oli vahva ja õpetlik – ent möödas.

Ja Nunnu ilmus metsast välja. Rahunenud, piima täis ning rahu maa peal ja rahvaste vahel.

Indiisul oli lasteaias võimlemispidu ning mul oli oma kergenduse ja pingelanguse harjal kangesti hale neist maasoolastest emandatest, kes püüdlikult mind ei näinud, õhu piinlikku pinget täis ajasid ja ühtaegu nii häbenesid kui… Mis tunne see ongi, milles me siin nüüd mingi 100 euro pärast marineerime?

Reedaga eile arutasime, et huvitav oleks teada, mis nende inimeste peas tegelikult toimub. Mulle räägivad nad ei-maksa-juttu, meenutavad kopleist putku panemisi ja kidisevad, et keegi tegi nende heinamaadelt heinad ääää – õpetlevad ja mögisevad ja pööravad mulle siis maksmata teenusesse juurikaid istutades piinlikult perssed. Nende laste käitumisest on lihtne järeldada, mida nad omavahel räägivad. Aga tõepoolest – mida nad oma peades päriselt mõtlevad?

Kas see huvitab mind ka või?

Vastikust pingest tahaks lahti saada.

Glinglingrrrauhhh!

Oluline on, et homme tulevad mu poisid, kellest Aarega on Jane ja Tom väga rahul – Jane ütles täna, et Aare on soe ja südamlik ja teab, mida teeb. Mu meelest ka – igatsen hirmsasti ta järele. Ja esmaspäeva hommikul, kui mehed tagasi Tallinnasse viin, kohtume Janega töiselt Barakas. Jälle oluline.

Homme õhtul toome Reedaga Ritsika koju. Kui Mann indlema hakkab, võib nüüd meestesse minna. Kas ma lähen homme Battayaga sõitma? Ma pole pärast Garfieldi lahkumist sadulas olnud…