24.ja 25.mai

Täna hommikul, natuke pärast kuuvarjutust – Jelena Lagutina, milinkaja – eto slovo bõlo LUNNOJE ZATMENIJE, kotoroje ja pastaralasj skazatj no nje znala – slava bogu, slovarj naidjotsja – i vsjo uladitsa – da i ja uverena, tšto Nelsen uže otsom ihnevo rebjonka s Madonnoi posle pervovo … hmkhm… stal 😀 – lasin eeslil ja Ritsikal end koplis tühjaks joosta, enne kui Maruusja ja Namaste õue lubasin. Ritsikas küsis, kus Madonna on – viisin õhtul Juuru taha Härglasse valge mustatäpilise jumaliku täkupoisi juurde, kus Mann kohe pärast reisist toibumist – kõva viis mintsi kulus 😀 – esimese ringi titetegu kätte sai. Sest aeg oli über-õige. Ja noored meeldisid teineteisele esimesest pilgust. Leena helistas just, ütles, et noored on kahekesi õues, mängivad ja kallistavad ja perioodiliselt… hmkhm. Jutustasin Ritsikale, kes taas koduga kohanes, ööbikutest ja täiskuust, mille paistel meie talli tuleva kevade kolmas varss loodi. Ja rääkisin ka, et 3.juunil lähme lastega Tissu sünnipäevale Purilasse – et keegi ei kurvastaks, et nad Raissaga oma teed läksid. Päitseid ära võttes, lakka kammides, kallistades ja musides jutustasin Juliet Mafiosale ka, mis plaanid mul lammastega on. 12 peab pria rõõmuks põhikarja jääma. Seega saan müüa 7. Järelikult on müügis 3 utte ja 1 geenuuritud puhas poiss – O’Boy. Müügis on Aprilli tütar Anneke (valge), Alfa tütar Amatsoon (valge mütsi ja sabaga must) ning Anna Karenina (must). Karekas saab Kormorani vastu musta ja valge poisi. Ajalugu kordub. Nii on juba olnud. Adalbert ja Engelbert on Kormorani poja Kaerajaani pojad, spst nende vanaema seni Laoste karja ei kõlba, kuni need kaks poissi seal ehitavad ja mehitavad. Kuna mul on vaja paaritada vaid kolm – Aprill, Oikuitore ja Kormoran – viin need Piret Iteri või leedi Klettenbergi jäära juurde, ei too jäära siia, sest lisaks emakat puhkavale Alfale-Ogalikule-Ainole ning udarata Elfriidele ei pea mitte liiga vara tittesid saama ja jälle mulle tuppa sünnitama ka Tsõganka, Elf ega ammugi mitte kolm lutipupsikut Adeele, Ave ja Teresa Tiriseja – viimane ilmselt ei sünnita iialgi. On selline loom. Ise loom.

Niisiis lugesin Mafiossile ette, kes kõrvalkoplis olema saavad ja jäävad: Alfa, Elfriide, Aino, Ogalik, Oikuitore, Aprill, Alfa-Tsõganka, O’Hara ja O’Connor, Elf, Teresa Tiriseja, Adeele ja Kormoran.

Avekese, Aprilli kaksiku, kellest on kasvanud lammas nagu lammas ikka, viin maasikate eest Dianale kaisulambaks.

Elbrus – juba 15cm sarvi peas! – läheb Gerlyle, kellel olid eile oma mehega pulmad 😀

Adalbert ja Engelbert vahetuvad Kormorani vastu.

O’Boy, Anna Karenina, Anneke ja Amatsoon on müügis. Kui keegi vägavägaväga palub, siis kirjumirju Elf-Elfriide tütretütar ka…

Madonna sai eile käima peale, ehkki madam Lagutina kurdab, et sperma voolab liiga kiiresti välja. Vajalik üks spermatosoid on juba päral, kulla Leenakene – ülejäänutega võib vabalt kasta tomateid, mille eile täiskuu valgel istutasid 😀

Eile viisime Reeda halli Mari Horneti alla – ilmselt praeguseks juba Battayaga samas koplis, sest Battaya sattus tõsisesse ahastusse, kui Ritsika ära tõime – mina tulin ja läksin, Ritsikas läks – ja Battaya sõna otseses mõttes nuttis. Ohjeerumjeerumjeerum küll… Kui Mari on kindlalt tiine, tuled koos temaga koju. Mina hakkan paari päeva pärast Maruusjaga ratsutama.

Seni saab Indiisu Namastega sõbrustada. Täna lubas Maruusja oma varsal paar mintsi Minnit uurida ja ninaga vastu nina nohistada – tingimusel, et Indi hoidis käsi kuulekalt taskus 😀 Nüüd, kus lehmad Purilas, võilillepärjad peas, on aega koplite parandamise ja naabritega põrnitsemise asemel varsaga tegelema hakata, et kasvaks Hobune, mitte mustang.

Küll tahaks küsida, kuidas tunneb end see naabrinaine, kes kõnnib praegu oma aias, selg kramplikult siia poole. Ja kuidas mõtleb too – mind õpetamas-mõnitamas käinud papi naine – kes meie köögiaknasse kannikaid näitab, külvates seemneid meie talu toodetud väetisse, mille tema vanamees stagna-upsakalt koolirahaks nimetas. Kõigest 100 eurot minu kontole 1103755044 lahendaks selle jäleda pinge. Selleks korraks. Erinevad universumid ei lepi üksteisega päriselt iialgi.

Kummalisel kombel on just praegu, kui püramiidile on veel rõdu ja keldrikate ehitada ning present tekitada, hobukoppel metsa allika taha laiendada (ühe päeva töö, mis ootab Haua Miku kraavitaja taga) ja köögipõrand vahetada – ja ongi mitmeks aastaks valmis – õhus üks päästev variant.

Märjamaal on müügis täpselt meile sobiv talu. Juurimaa ja küüliku-Künnapase vahel. Õigete hoonete ja pindadega. Ilmselt mitte säärast flintstõun-naabritega, nagu siinsed – selliseid lihtsalt ei saa olemas olla. Ja Soone saaksin ühele Soome elukunstnikule müüa. Kindlasti oleksid üleaedsed über-vaimustunud, kui siia avatakse see, mida ma arvan, et elukunstnik kavandab. Mina saaksin pärast taluvahetust kolmandiku võlakoormat pangale tagastada. Veekeskus ja kena kool on ka Märjamaal. Tallinn küll tiba kaugemal, aga Pärnu see-eest lähemal – ja Reeta ma ei kaota – Henriku vanemad elavad seal… VÄGA mõtlemisväärne idee. Kas saadan selle tellimuse kõiksusse???

Maruusja hakkas täna indlema. Väga hea, see puhastab emakat. Tema saab oma kõrges eas kindlalt aasta puhkust, Namaste Bonita Garciale pühenduda – järgmisel aastal vast viime taas Nelsoni haaremisse.

Huvitav, kuidas mõjub talule vapilooma kohitsemine? Eile, kui oslik üle küla kuulutas, et Mann on indlema hakkamas, helistasin pärast eesli aaria ära kuulamist Tiit Siibojale – kui tal Raplamaale ka mõnd muud asja on, tuleb ja naksab. Sümboolselt on see… Nagu ta on. Palume Reedaga tal ka oma Uutele kiibid istutada. Siin on ka, nagu on 😀 Hommikune esimene kõne tuli eile Velly Joonaselt – tuleb 31.mail, kui Pärnu-Jaagupis Heli raamatut tutvustame, 9 laulu laulma.

Külliki andis Alpidest teada, et loeb ikka – seal ka! – mu päevaraamatut:

Olen prantsuse Alpides koduvahetuse mägimajakeses, õhtu lõpuks, kui vaade lumistele ja õitsvatele mäetippudele-nõlvadele asendus vilkuvate tulukestega…oli hea lugeda ühest otsusest. Ei loobu ma ju Sinu tallijuttudest ühelgi õhtul! Rõõmustan ja kurvastan koos Sinuga. Jah – me oleme tahtnud ilusat ja romantilist talumuinasjuttu! Aga see on krd-i raske, sööb meie aja ja raha ja meid endid! Loobuda on raske, kuid kui see otsus on tehtud, siis see on vabadus! Mida me oskame kasutada. Erinevalt neist, kes selleks normaalseks maaeluks siiski oleksid kohased. Kes valivad seevastu ….muuhulgas ka murutraktori. Kellel on alati puudu rahast, mitte mõistusest, haritusest, kasvatusest ja ilust (enda ümber ja enda sees). Mul on jube hea meel, Sa saad oma elu korda, sest Sul on oma töö ja armastus! Kel neid pole – vaesekesed!

*

Hommik, päiksekiir! Kuna Tissu ja Raissa läksid väga mõistlikku kohta, mitte lihakombinaati – ja mul on nüüd kuhjaga talvesööta, ei olnud tegelikult raske loobuda. Alfa küsis sedasama. Puuris lausa tüütult oma näo mulle näkku ja pilgu pilku – ja no jummala eest, kuna otsus käis siva, kõik sujus nii ludinal, et polnud orgunni ega ootamist, süüdlaslikku lehmade vahtimist ega jorutamist – hõissa! Lehmade ostja-vahetaja soovitas muide atv traktorina arkis regada – kuna tal see funk on ka – olevat 3x odavam. Üldiselt on murutraktor sümbol. Kuna naabrid minuga sedasiviisi käitusid, on mu tülgastus nende õhtust-õhtusse läristamise vastu samas mõistetav. Murutraktor on antud juhul kujund, mitte tööriist 😀 Täna toon Ritsika täku juurest koju ja viin Manni täku juurde. Järgmisel aastal on seega 3 varsa aasta. Talleaastat niiväga mitte – lasen tädidel puhata ja uutel täis kasvada. PRIA pärast – lehmade karjatustoetus sõitis ju Purilasse – pean senise 7pealise põhikarja asemel jätma vähemalt 12.  Rõõmuga.

*

Helistasin Aarele, et ta tingimata akudrellid koju tooks, krt. Ja mõtlesin ka välja, miks nende minemahiivamine mind ärritas – tema mõte on ju mõistetav, kui hipiboheemile ehitama lähed, on selge, et seal midagi praktilist ootamas pole. Aga spst ärritas, et meil oli siin mõnda aega üks afromaind-kahjur, kes kõiki minu asju rivitult lasi, et inimestele meeldida ja libahea olla. Kui tulin sooltepõletikust toibudes haiglast, andis ta hoovimaja viimse „üürilise“ lastele, kelle too siia maha jättis, mu müsli ja maisihelbed – ainsad asjad, mida rotaviirusest hellad sooled üldse seedisid… No comments. Fui. Glinglingrrrauhhh!

Ja ma helistasin madam Lagutinale Juuru Manni paaritamise asjus.

See on midagi tegelikku ja olulist, tulevikulist ja puhast.

Mispeale Aare helistas ja palus, et küsiksin Tomilt talle selle nädala töötasu kätte, et ta saaks kõlarikastid profkangaga üle kleepida. Sai. Kleepis. Mina pidasin endaga võitlust. Ikka seda kurja nõia ja õpetaja vahelist. Talul on seoses atv ostmisega minu jaoks tohutu krediit kaelas. Ja mees, kelle tööde jaoks suuresti see riist soetatud sai, planeerib oma kulusid oma mänguasjadesse… Lasteaed. Saara rügab arveid ja krediiti, toitu ja kütust maksta – ja lapsed mängivad. Krdikrt. Armas Jumal, anna mulle jõudu ja oskust mitte ärrituda. Aitäh. Undamise lõpp.

Undamise lõpetas hea mõte. Meestega ümber käimisest. Kuna disko on samal päeval kui Indi lasteaialõpetamine, on Alo ja Aleksander siin. Alol on suurem auto kui mul nüüdne. Seega palun lahkesti Murutari-meestel transaga abiks olla, et ma Indiisu lasteaia lõpupeole higise transamoorina ei maanduks.

Koju aga maandus eile nii väsinud Aare – üsna tööriistadeta tuhat imet teinud, tallinnamelus (ei ole nii maitsev kui Tallinna kilu 😀 ) kehvasti maganud – et ta ei saanud mitte millestki muhvigi aru ja tõmbas juhtme targu üleüldse välja. Nunnu Margoti juures, Tissu ja Raissa Purilas? Ahah. Kui väikese lapse jonn kippuski peale tulema – tema jaoks on sarvikud lapsepõlvest saadik tuttavad taustloomad, kelle kulukus seni pärale ei jõua, kui ise 3 tonni heina-silo näkku ei pea maksma, sitasõda pidama – üksiti meenutagem, et novembrist märtsini oli ta haige, siis ära, koolis, tööl – keegi Soone Saara sahmis siin sarvede ja udarate, arvuti ja erialatöö vahel… Südaööks ei saanud Aare enam kellastki aru – imetabane võime on inimajul end välja lülitada ja valu ära seedida, kuni hommikuks selgub – kõik on kontrolli all ja normaalne.

Eile õhtul käisid ühtaegu pinged laes ära ja mina tossudega kodust ära.

Viisime Reedaga tema väikese halli Mari Kuke-mooride Horneti juurde.

Seal kallistasin Battayat – ja me mõlemad nutsime – temagi tahtis koju.

Aga kuni pole kindel, et Nelson ta täitis, on õigem väikese Helyga mööda elujõge ujuda – loodetavasti saavad nad Mariga sõpradeks. Oi, kuidas me teineteise järele igatseme. Tajatajakene, paar nädalat veel, siis tuled emme juurde… Mjäu, ma ütlen.

Kui Aleksander täna lõuna ajal Tartust tuli – Waldorf-kooli näidendis polnud eile õhtul Kalevipoja isa mitte Kalev, vaid Aleksander 😀 – läksime Reedale ballooni ja põletit viima, millega Aare hommikul rubeka ära pani – ja rabarbereid tooma – ja kuni lapsed oma tavapäraseid tülisid üles kruttisid ja ära lahendasid, jõudsin Reetcheniga valjusti rehkendades ja arutledes selgusele, mis asi meil talus puudu on, et Tissu-Raissa järel poleks tühja kohta, oleks piim, piimaandja ei sööks vaeseks ega orjastaks, ei roniks naabriflintide puude otsa jne jne jne. Asja juba aetakse 😀

Asi teeb tuju heaks.

Pojakene värvis aknaraamid uuesti ja pärast lõunasuppi teeb ka seinavärviparandused.

Aare parandas koplid ja meele.

Õhtul tuleb saun, põletame grilli puhtaks – ja sügavkülmast mitmed maitsvad pärad toiduks. Enne sehkendavad poisid ilmselt helitehnika ja kõllikastidega. Homme on Indil Ohekatku mõisapargis esinemine. Sünnipäevakutsete kirjutamine. Minul aknapesu ja lasteaia suvesünnipäevade peo osaluse keetmine-hakkimine. Ja. Ja. Ja.

Naljakas, nüüd, kus tekkis reaalne võimalus Soonelt lahkuda ja siia akende poole keeratud, kartulit maha panevate persete peale kaapida, polegi äraminek nii kütkestav. Maailm on sitavargaid täis. Sitt ja varguse metoodika on erinevad. Päriselt sellest ei pääse, kuni me endale seda ligi ei tõmba, sest sita ja varguse teema on läbi töötamata ja välja kasvamata. Tuleb seni muudkui aga teha seda, mis toimib viimasel ajal kõige paremini. Mitte midagi. Kui usaldad ja lähed vooluga kaasa, saab Jumal su asju korraldada – uskumatult sujuvalt. Kui oma rabistamise-närveldamisega Loojat ei sega, seab ta jonksu ka need asjad, mille pealegi inimene ise ei ole tulnud. Ja sellepärast ongi elu Maal inimeseks elamist väärt – ma ei imesta, et Jaanika tahab ka järgmises elus veel siia tulla, ehkki enam ei peaks. Tuleme ikka.