29.mai

Täna astus Indira lasteaiast välja – temast sai koolitüdruk. Oli tohutult intensiivne ja helge päev. Kui Brigita lõpetas lasteaia ja läks kooli, oli kõik laes ja puus ja pees – tema lasteaialõpupeole hilinesime koos kõigi Murutaridega tund aega. Punane kleit, mis tal tookord oli, on nüüd Oonal – ja oma laulu esitas ta meile lasteaia hoovil uuesti. Minul oli jõuline paanikahäire – minestuse piirini – ja piltidel, kus kasvatajatele pühendusega raamatuid kingin, olen lumivalge vaatamata vermutiklõmakale, mis selle ärevussööstu vastu ühelgi moel ei mõiganud. Kui Brigita kooli läks, nutsin Lõunakeskuses kooliasju ostes, sest midagi oli väga… käestlibisemas. 19. juunil lõpetab ta nüüd põhikooli ja läheb edasi Tamme gümnaasiumi meditsiinikallakusse. Ja on end oma harrastuste ja eraeluga sedavõrd rakendanud, et iga kohtumine temaga on nagu tervitus teisest ilmast… mjäu…

Täna läks lustaka-tasemel-stiilse lõpupeo ajal vaid korra silm vesiseks – kui Luisa ja Emma laulsid neile, kes kooli läksid. Ülejäänud koosviibung oli heatujuline, kirgas ja hoogne.

Oligi laes energiate päev.

Kirjutasin nii palju ja intensiivselt, et enamvähem kukkusin kokku – ja tund aega batuudil ülisügavat und – vahepeal vist tibas vihma? – tegi imet. Võtsin vastu Tartust ja Väljataguselt maandunud Murutarid ja Tallinnast jõudnud poisid, pakkisin kõik autodesse ja korraldasin Aare tehnika seltsimajja, hoolitsesin, et kõik saaksid torti ja puuvilju, kõigi soovid oleksid täidetud ja tujud head. Kodus toitsin määtsud ja Murutarid Kaerajaani ribipraega, kuulasin nii tütred kui nende isa ära. Vestlus Aloga oli intensiivne ja oluline ja õigupoolest jäi vähemalt tund puudu – alateemade pealkirjad said ritta.

Eile ja täna ongi olnud jubekolemegagigavastikute kirjade ja heade vestluste päevad. Tööinspektsioon ütles, et Aare senised killertööstuse kolleegid ei söanda oma töökohtade huvides tunnistada tema kolme traumat ning lõpetamata töölepingu asjus tuleb töövaidluskomisjoni pöörduda. Bzzzzzzzzzzzz… Peipsiäärsed andsid teada, et rääbise tõlge ujus minema. Aga see-eest vestlesime naaberhõimu pereemaga, kes selgitas vanaperemehe etteastete tagamaid… Mis ei tähenda, et ma kogu oma kaastunde juures saaksin endale sajarahalist eelarveauku jätta – siin ja praegu on selle all kinni Manni kojutoomine, Indi lasteaialõpetamine ja sünnipäev, selle kevade tallede kõrvamärgised… Emand kurtis, et ütlen oma päevikus nende kohta nii pahasti. Miks – oh miks? – loevad nii erinevate korruste ja vibrade inimesed nii sarnasel kombel sõnu, aga mitte mõtteid ja asja olemust – kuidas ta ütleb, kas ta minust ka räägib – seda aga ei loe, mida talupidajast humanitaarlasele tähendab sajaka eemaldumine pere eelarvest. Või mida see tänapäevaste äri- ja rahasuhete taustal tähendab. Aga meie ajal ei makstud ja oli teisiti. Sõbrakesed, ka siis, kui oleme amortiseerunud rondid, on ikkagi meie aeg. Selline, kus iga liigutus maksab. Ja ei saa olla nii, et mina maksan ja fossiilid määravad mu osutatud teenuse mulle koolirahaks. See pole minu probla, et nende pere mehed… Ei räägi. Nagu öeldud – pole minu rida. Aga see-eest tuli minu laste isa ikkagi last uude elufaasi saatma. Tuli Brigita. Ja nad võtsid Retu koos Tibuliisaga kaasa. Ja kuna Valtu seltsimajas oli tisku, tuli ka rahvuslik Aare onu Tomi onnikesest koju käima – koos mu hõimlase Tarviga – nii et meestega on meil hästi.

Ma tean, et hästi hakkab olema ja aina paremini tulema ka mu laste isaga – hetkeseis läheb mööda. Põhja prantsatamata ei saa ju end uuesti üles tõugata.

Küll on nõudnud eneseületust Pegasuse-töö spurtimine, kui sellised kirjad laksavad, kuum-tuul-vihm-kärbsed esinevad vaheldumisi ja üldse on kuidagi… ma ei oskagi öelda, milline olemine. Igatahes mitte kahemilline. Nii ülimalt intensiivne, kohustav… Ma pole ammu pidanud nii jõuliselt olema kõike haldav, kõiki kuulev ja tunnetav Mama Saara – ise nii sajas suunas välja venitatud… Aga iga ohja otsas olev töö ja tegevus saab kohe-kohe valmis. Kui vaid kõigi alade lõpuspurt nii ühel ja samal ajal poleks. Aga on. Ju siis nii on vaja.

Õnneks oli tasakaalustuseks ütlemata mõnus vestlus Indi ristiemme Heleniga – tulevad juba sel pühapäeval – ja Lagutinaga – meie kõigi poolt ülivägaigatsetud Mann on titene ja tuleb koju, võiks juba täna, ent kuna Henrik saab alles reedel suurt autot anda, jääb nii – tahtsin E-Piima võilillefoto konkursil osaleda, aga fotode formaadid on väga plakatid – täna formaadin ja osalen, pean enne uurima, kuidas see käib – ja E-piimaga on vaja kohtuda ja nõu pidada – ka Kessuga, kellega hommikul pikalt ja mõnusalt vestlesime – ja Heli Künnapase raamat on midagi hoopis muud kui oletasin. Parem.

Küsisin temalt paar jänksi Indi sünna pidamiseks.

Ja lihased tegin eile õhtul oslikuga kaklemiseks asjata soojaks – vastupidiselt varasemate õhtute madistamisele, mil kõrvuline Napoleon märad uuesti välja ajas, mögises ja jõulist segadust tekitas – kell kaheksa olid kõik kombekalt oma boksides – kus kaerad? Head ööd, emme! Millised head lapsed…

Vestlesime hommikul pikalt ka Andrus Teemantiga – ponidest ja lammastest, miniveistest ja suhtumistest, tema ja minu elukorraldusest. Ja siis – oo seljaaju antennilist toimet ka hüdra tasandil olevuse puhul – olin sunnitud ühe tööga seoses t. isikut meenutama – ja ta saatis mulle samal hetkel kirja, mis koosnes vaid kirjavigadest ja milles polnud mitte ainsatki mõtet ega pooltki bitti infi. Appi! Delete. Samas on tõeliselt hirmutav, milline sõnatu side ja traadita telefon inimeste vahel toimib – peegel, hingesugulus, mida mitte üldsegi ei tahaks… Müstika. Kohati kole, enamasti tore müstika.

Kirjutasin end Pegasuse teksti spurtides iks-dimensioonidesse – selle kõrvalt tegin lõunasöögi ja pesupäeva ja kõik, mis mu tavalise päeva moodustab.

Kui lõunauinakuks batuudile roomasin, helistas poja – võidurõõmus ja õnnelik, et tema innustus ajabki täna isa ja õed kõik siia kokku. Nii armas 😀 Tema osavõtlikkus Aare asjus. Tema väikeperemehelik suhtumine ema talusse. Tema naljakalt ülepaisutatud mehelikkus – ronib sõna otseses mõttes taburetile, et suurem ja mehem olla.

Alo näib olevat leppinud tõsiasjaga, et Brigita on noor naine ja enam mitte laps.

Reti peab õppima kunsti, mida mina olen õppinud 46 aastat – ka rahaliselt vaesematel-kriitilistel aegadel mitte deprekasse sattuda ega põdeda-paanitseda – on võimalik kõike nalja ja usaldusega võtta. Vanajumal – Isa! – ei lase meil kellelgi kannili kukkuda, kui usaldame, lõdvestume, voolame – ega sega tal meid aitamast.

Tahaksin, et selline õhuline ja tugev, usaldav ja julge, armastav ja hoidev tunne, nagu praegu, kestaks. Ja areneks-süveneks. Nojaa, kui tõeliselt tahan, siis nii ongi. Ja ongi 😀