30.-31.mai

Mitte miski ega keski ei muutu. Kui sõidutasime eile õhtul tagasi titepiimapulbri järele rollerdanud Retiga poisse paaris voorus koos tehnikaga koju tagasi, mõtlesin taas-vaba (näiliselt 😀 ) tütart vaadates, kui ta uudishimulikult ja teovalmilt autoaknast välja ja ringi vaatas, kui samaks me kõik tegelikult sünnist saadik jääme. On perioodid, mil rõhud ja asetused nihkuvad – ent seejärel sujume oma vakku tagasi. Tahaksin oma vanima poja tegelikest vagudest rohkem teada. Mitte sõnu ja unistusi, tulevikuvisioone ja lootusi, vaid tegelikku tänast päeva. Aga miski ega keski ei muutu – ja ma pole neid kunagi teadnud. Ka siis, kui ta Indi-vanusena ise oma kuldsed lokid maha nüsis, saime mitmeid päevi hiljem teada, miks ta ka öösel päkapikumütsiga magab 😀

Kujund selline.

Ei muutu ka see, et kultuuri „tootjad“ siin julmas rahariigi agoonias peavad ikka veel – ja jälle – ja veel enam kui kunagi varem – paaniliselt ringi vaatama, et metseene leida…

Õnn, et olin nii väsinud, et uinusin kut kott, muidu tulnuks veel üks muutumatu matakas – unetu öö tabelite joonistamisega – sissetulekud-väljaminekud… Seda õõva ma endale enam küll kaela ei lase. Jah, võin ka praegu oiata, et aasta lõpus peab firmakontol olema 2500 krediiditagastust, millele lisandub iga kuu viimasel päeval lahkuv intress, elekter on suveti sajaka ringis, telefonid kokku natuke üle 50 ja lauakapakett 35, prükk ja kodukas kokku umbes 15, erakontolt kodulaen 250 – ja lisaks lugudehonoraridele (mida seoses raamatu ja novelli kirjutamisega on ning kohe uue raamatu kallale asumisega saab ka edaspidi olema vähem kui senises rutiinis – ning raamatuhonoraridega on lood sellised, mis võiksid une ära võtta, kui elaksin ja närveldaksin mõne t kõrval, aga nüüd ise ja endana võtan pidevat raharaharahajama rahuliku usalduse ja leebe voolamisega – küll saab – ja saabki!) on õhus 100 ja 3000, mida võlglased lihtviisiliselt maha joovad ja siis kainemal hetkel mind sõimamas käivad või rämedaid kirju saadavad, pluss – kus see tabel mul ongi… – 30 + 50 + 130 + 35 + 800 + 2300 – ja mõne kuu pärast tulemas 200 + 800 + 750… Nii ilus vä? On muidugi.

Ilus oli ka FBs tulnud kiri ühelt Toila daamilt:

Tere Kati-Tahan öelda et Sul on fantastiline poeg(Richard)-nad Kaisaga meie pere sõprade suured sõbrad ja nüüd siis ka meie sõbrad.Tegin reedel oma mehele vene armee stiilis sünnipäeva ja Sinu poeg ning Kaisa olid ka meie suures sõprade ringis:)Kirjutan tegelikult sellepärast et öelda -oled kihvt tugev armas tark tubli naine.Unista suurelt ,lenda kõrgelt ja roki sajaga edasi:)Ja palju õnne ka tütre lasteaia lõpetamiseks -nüüd siis emme jälle kooli jah?:)

Armas pöördumine.

Kenas resonantsis sisemõtlustega teemal – kui üks või mitu su last on silmnähtavalt-südatuntavalt hädas, kas peaksid neile siis jälle ja taas ja veel abi pakkuma? Ei. Mitte et poleks kõikvõimalikke monolooge alla neelanud ja andeks andnud – oled muidugi, ema ju – aga kui ei küsita, ei saa ega tohi abi pakkuda. Ja kui küsitakse, pole samuti mõtet – nagunii ei aita. Igaüks elab koos oma unistuste ja lubaduste, hinnangute ja intriigide, keeramiste ja kärutamistega, lootuste ja pettumustega oma elu ise ja ainult ise, alati ja üksnes ise. Lihtsalt.

Une ja äikese-eelse kuumusega heideldes sain Küüliku-Heli raamatuga ühele poole – üllatuslikult saabus õpetajahärra ja jõudsime täpselt äikese eel ujuma. Äikese ajal – oh tubliduse tippu! – läksime naabri-Ingega sumbasse – autasuks terve rida mõnusaid uusi tantse, neist üks ballett 😀

Õhtul üllatas üks siitkandinaine südamliku ja armsa smsiga ning postkastis oli ühe sähviva valgustöötaja kiri:

Ole tervitatud armsatest kirjaneitsitest ja primadonnadest parim

sain siin kohaliku Märjamaa  mehele mehele

töötan Maximas Märjamaal ja ka näe kõik on üles nokkinud selle vana Naised kus sa minust kirjutad ja kiidavad ja imestavad

ole Sinagi armsake kiidetud ja tänatud ja ülistatud olgu su and. Küllus voolaku uksest ja aknast

oled suur armastuse meister

sära ja jaga seda maailmaga

Neti on su suur armastuse meister. hoia ja väärtusta teda.

tea et HUM -valgus ja RAM- päike on võimsad kaitsemantrad mis panevad valguse kaitsesse. jorise ja tooni vahepeal

inglivalgust su teedele ja tähesära su unesid valvama, rõõmu elada ja lusti mängida. ole vapper – sa oledki vapper. oled kirkaim keda tean. väga karismaatiline ja sul on isegi tead vägesid rohkem kui kellelgil teisel.  kanalda omadega ühte suunda ja püsi tasakaalus. harmoonia on su elus mäng mida vajad ehk. ma ei räägi sinuga paha pärast. austan ja väärtustan sind väga sügavalt. valge vennaskonna valgust sulle ja sinise vennaskonna kaitset .

sära ja sädele , kirgastu ja helju. sülfiidide ja sireenide ja metsahaldjate ja loodusevaimude ja oma loomade seltsis. tingimusteta puhas armastus olgu su pärisosa ja sünniõigus

KUMEKA kaitsku sind vägede valitseja.

Lilla leek kirgastagu ja puhastagu sind

Peainglid ise andku sulle abi kaitset ja kirgastumist. sulnis olgu su elu .

austusega

*

Täna on Indiisul jälle Tallinna võimluspäev, mina loodan, et lubatud vihm tuleb ja laseb kergemalt kirjutadakirjutadakirjutada kui leitsakus ähkimine, ajud pehmed 😀 Nelja paiku korjan poisid kokku – Aare ja Aleksandri toon kodu hoidma, Olevi viin pansionaati, Reedaga sõidame Pärnu-Jaagupisse Küüliku-Heli raamatupidustustele ja kolme küüliku järele – ja hilisõhtul toome Madonna Lagutina juurest koju. Kustkohast kütuseraha ja paarituskalõmm võta, ma hetkel veel ei tea. Päev toob selle. Kindlasti. RAHU, ainult rahu 😀

Alkeemia.ee

Buddha: “Möödunud armastus on kõigest mälestus. Tulevane armastus on ettekujutus. Ainult siin ja praegu saame armastada tõeliselt.”

Eneseareng > Õnn & rahulolu

Unista ja märka

30.05.2013

Ühe inimese unistus võib olla teise inimese argipäev. Tihti seda argipäeva ei märgata. Vahel tundub, selleks et inimene hakkaks märkama ja väärtustama enda ümber toimuvat, on talle vaja üht silmi avavat dramaatilist läbielamist. See võtab aja maha ja paneb hindama seda, mis tal olemas on.

Kui ma olin väike poiss, oli mul vanaonu Pärna, kes oma noormehe eas oli jäänud pimedaks. Koguni 50 aastat oma elust pidi ta kandma seda rasket saatust. Ükskord kui sõitsime maale, istus ta auto esiistmel. See sõidu algus on mul siiani meeles ja ei ole mälust kustunud. Onu küsis: “Poisid, kas teil on unistus?” Väikesed poisipõnnid nagu me vendadega olime, ei osanud me selle peale midagi öelda. Kehitasime õlgu ja küsisime, et mis selle unistusega on siis? Vanaonu vastas, et temal on üks suur eluunistus. Kui ta selle saaks, siis võiks eluga väga rahule jääda.

Küsisime naerul suudega, et mis on siis tema unistus. Siis ta vastas: “Poisid, kuulake mind. Ma tahaks ühe korra oma elus näha päikeseloojangut või päikesetõusu.” See oli kõik, mida ta tahtis. See oli tema suurim unistus. Toona ei saanud ma selle lause mõttest aru. Mida aeg edasi, seda rohkem on elu mulle seda mõtet avanud. Selles lauses on väga palju elu mõtteid peidus.

Meil kõigil on oma unistused. Mõni meist ei saa aru, et elab unistuste elu, mõni meist näeb aga ei mõista tegelikult seda, mis tal on.

Käin tihti päikeseloojangut vaatamas, vaatan seda värvidemängu, seda looduse hiilgust ja ilu. Olen ka päikesetõususid vaadanud. Mõlemad on midagi nii võimast ja midagi nii ajatut. Seda vaadates mõistad, et kõik liigub edasi, päike loojub alati ja ta tõuseb ka alati. Nii on ka eluga, me liigume edasi tõusude ja mõõnadega, seda ei tasu unustada. On rasked hetked, on mõnusad hetked, see on lihtsalt osa elust.

Ühe inimese unistus võib olla teise inimese argipäev. Tihti seda argipäeva ei märgata. Vahel tundub, selleks et inimene hakkaks märkama ja väärtustama enda ümber toimuvat, on talle vaja üht silmi avavat dramaatilist läbielamist. See võtab aja maha ja paneb mõtlema rohkem selle peale, mis meie ümber on.

Muidu tormame oma igapäeva saginas ja rütmis aina edasi. Edasi kuhugi, kuhu me ise ka päris täpselt ei tea. Jooksme ja tormame võidu, kellel on kallim korter, kellel on kallim auto, kes töötab kõrgemal kohal, kes saab rohkem raha.

Onu Pärnal oli unistus, mis oli suurem kui kõik need asjad kokku, ometi on see unistus meile iga päev näha. Kindlasti on veel palju asju, mida tema ei näinud, aga meie näeme – kallima naeratus, esimeste liblikate lend kevadel, tärkav loodus, metskits põlluserval hüppamas ja palju muud.

Just nende momentide märkamine meie ümber aitab ära hoida draamat meie elus. Kõik see annab elule naudingu ja maandab stressi, mis koguneb elurallil. Ometi kipub minema tihti nii, et enne me neid ei vaata ja märka, kui draama on käes.

Ma ei tea, mida teha selleks, et me rohkem märkaks ilusaid momente ja tõelisi väärtusi enda ümber, aga minu unistus on, et me avaks silmad ja vaataks enda ümber toimuvat tegelikku elu, seda päris elu, mida pakub meile võimas keskkond, kuhu oleme sündinud.

Autor: Rain Siemer