1.juuni

Kõik toimib. Nii Jane soovitatud mõtlemine, mis pärineb ühelt tema  gurult – oli see nüüd bengali, peruu või taimaine – mõtle, et see inimene on olnud sinu ema või isa 😀 . Kui mu enese komme mõelda ärritavail hetkil sellele, kuidas see inimene sündis – tema esimene hingetõmme lepitab ja leevendab 😀 😀 . Kui Ralfi soovitatud ma-armastan-sind-anna-mulle andeks mistahes situatsis, kus egolaks soovitaks mõelda kõike muud kui sellises harmooniaenergia võtmes 😀 😀 😀 . Mõnus.

Sain seda – kõiki kolme varianti korraga ja kordamööda – täna hommikul proovida, kui kaks tumedat daami tulid tooma häid ja väga häid uudiseid. Tänu uudistele oli võimalus ühtteist pangas deposiiti lisada – see oli õigem ja olulisem kui käiberahade olemasolu. Seda enam, et tänu Raplasse panka sõidule nägin võimalikku varianti laupäeva veeta – seal oli laat. Lõõskavas leitsakus, nagu panni peal – tuhandete inimeste higihaisu pilv väikese tulise linnakese peal. Oijee – nii ilus vä…

Olin üsna mures Indiisu pärast, kes praadis terve päeva Tallinnas võimlemispeol – ta ise oli õhtul naastes tegelikult reibas ja rõõmus ja üldse mitte küpse. Tänan südamest Anete ja Emma emmesid, kes tema eest hoolitsesid. Eks me siin ka hoolitsesime üksteise eest üksjagu.

Tänane päev algas südaööl, mil Reedaga Härglast Lagutina juurest tiine Manniga tagasi jõudsime. Madonna kõndis autosse – mitte treikusse, vaid bussi tagaossa – nagu kulda. Emmega koju ju! Olin temaga koos seal taga, ta hingas kogu õhu ära, sittus meid täis ja kanni sai toetada vaid plekist seinaorva. Tühi temaga, ponipiiga kojutulek oli igasuguseid ebamugavusi kuhjaga väärt. Südapäeval läksin ja kasisin auto puhtaks ja oli ütlemata mõnus.

Nagu ka eilne Reedaga seiklemine – tal on väga mõnusad tulevikuplaanid ja mul on tema üle ütlemata hea meel. Annaks taevas! Tegime otse loomulikult Uduveres kolm jaburat ringi, enne kui aru saime, et see pole Pärnu-Jaagupi. Pärnu-Jaagupis tegime kolm ringi, enne kui suutsime kirikumõisasse ehitatud kohvikusse sõita. Heli oli armas ja ilus – ja nii plika oma raamatu esitlemisega – tema ema võiks sama hästi minu ema olla muide… pikem jutt, kunagi räägin – Velly laulis nagu Pariisi-saadik – iseäranis tema kolmas lugu läks mulle sügavalt südamesse – tort oli nii pööraselt hea, et sõin seda viis – viis!!!!!!!!! – tükki jutti ja pidin vestluse teises pooles magama jääma – lapsed koinisid meid, nagu ikka – ja siis korraldasid Heli ja Herlend meile täieliku… Ma ei oskagi öelda misasja.

Pidin saama kaks küülikurümpa Maamehe eest ja ühe õhtu juhtimise eest… Ja sõitsin tagasi kodu poole viie elusa küülikuga. Üks isane California, üks valge kikk-kõrv isane, üks pruun isane, üks valge kikk-kõrv emane ja üks roosa – kirjususe optiline efekt on roosa jah! – lontkõrv emane. Otsustasime Indiraga, et kui nii juba läks, siis ühe isase sööme tema sünnipäeval, ühe laename mõneks ajaks Karekale tema jõnkse paljundama – ja siis sööme – ning ühe isase ja mõlemad emased jätame. Oh aeg. Jajah, ma saan aru, et väikese tüdrukuga on mõnevõrra veider arutada, kes saab nuga, kes pikka iga – aga ta võtab seda väga normaalselt ja asjalikult – ja veetis täna suurema osa hommikust aidas, kus kõik viis olid suutnud puurist välja ronida, nautisid vabadust ja kaks neist – lontkõrvemane ja pruun isane – tahtsid väga suhelda.

Aarel oli ses mõttes über-hommik, et kõigepealt lõugas Soone Saara eeslijuraka peale – see üritas Manni õnnistada, ehkki too on juba õnnistatud ning üldse õnnestub eeslil oma kisa ja visadusega keppida meie kõigi ajusid, mitte seda, mis tekitaks ponimuula. Siiboja, tule juba… Ma ütlesin Opaalile, et võtan küünekääridega tema tülikad paariselundid maha – ja ütlesin seda pehmelt öeldes valjusti. Seejärel tumedate daamide visiit – Indi jäi sellest ilma, sest trallas sigadega, keda ma pärast hobuste jootmisveega kastsin ja väga lõbus oli. Lisaks oli vaja ehituse asemel kõigepealt küülikutele korralik välipuur ehitada, saunas siriseva kraani tihend vahetada… Ja otsustada, mida vendade NämmNämmidega peale hakata – ronivad ja närivad ja ei kipu meid vaimustama mõttega jaanipäevani või sügiseni nende nahaalset seltskonda nautida.

Aga see-eest oli tal Tallinnas elamus – läks minu sugulasega Nimeta baari Hirmofaktori õhtule, pani selle kinni, sai auhinnaks kopsaka baarikrediidi ja sai seltskonnale välja teha. Selliseid õhtuid on väga vaja. Isegi kui jääsokid, mis katsumuste hulka kuuluvad, on kilurappeid täis. Tagajärje katmiseks süütasin majas viirukiküünlad 😀 😀 😀

Kõõlusin enamuse päevast arvutis – tekstid-arved-kirjad-fotod-tekstid – ega saanud seetõttu eestlaslikul kombel leitsaku üle ohkida – lugesin Heli eelmist raamatut „Lõpupidu“ – ja kui bokse puhastasin, sain päeva rosinaks väikese vedru, kes ema sabas silkamise asemel koos minuga käru lükkas, heinu vedas, ähkis ja higistas – Namastel oli huvitav – ja see oli temast armas. Kui ma ise liiga intensiivne pole, nosibpusib hobuplika mul oma ninaga ise kõrva taga ja taskutes ja see on üks vahva ja värske ja uus kogemus – väikese gaselli Hobuseks kasvamine.

Seda kogemust saavad järgmisel kevadel kogeda sõbrad küülikufarmist – aiman, mis hakkab saama leebest-hellast-koostööaltist Ritsikast ja tema sündivast varsast. See on üks hea aimamine. Kui Maamees pole ka suve lõpuks Ketterit-Omariigitari-Aprilli paksuks pistnud, tuleb novembris jääravahetus – ehk siis aiman ka, kuhu minu kallis-hinnaline-kaunis O’Boy teel on – hurraa ja hõissa!

Ja nii ongi.

Homme tuleb Karekas – kes saab siit lahkudes ühe jänkerdise kaasa – käisin just õues vaatamas – vaene vend on nurka surutud, õnneks mitte väga rikutud kasukaga – saab vähemalt enne aine ringkäiku looduses nädalakese sajaga rokkida 😀 Ja tulevad Indi ristivanemad. Seega – järjekordne elu parim päev. Alati. Aitäh.