2.ja 3.juuli

Tissu sünnipäev. Meie vissu-Tissu sai täna Purilas kolmeseks – külla läheme, kui vasikas sünnib. Siis üksiti katsikule ka. Pererahvas oli lõbustatud ja liigutatud. Tõsi, kõik emotsioonid ja reaktsioonid on praegu pehmelt öeldes peetusega – samal ajal, kui Lõuna-Euroopas on kümme kraadi ja uputused, on siin 30+ varjus, kõigi putukate pika kevade käes peetunud kurnad korraga valmis, loomad redutavad enamuse päevast lautades-tallis, käivad korraks söömas-joomas – ja uihaih tagasi varju.

Eile avastasin, et päikesepiste ja nõgeste kohta võib öelda siiralt: hea! Sain õues telefonist liigseid numbreid kustutades veerand tunniga päikesepiste, mida tuli kaks tundi klaariks magada – ent möödus jäljetult. See oli lausa uskumatult hea, sest kalleid käis palju ja kirjutamist oli ohtrasti. Varahommikune kirjutamine ongi praegu ainus võimalus erialatööd teha – päevane leitsak on mõnevõrra apokalüptiline, õnneks pole ma eestlane ega pea vinguma 😀 Ja nõgesed on sellepärast head, et kui neid koos Indiisu ristiemaga kitkuda ja lõigata, saab töö märkamatult tehtud nii, et ei märkagi – ja paljud pikalt rääkimata jutud jagatud nii, et pikka rääkimatasust enam polegi.

Kirikuõpetajast politseinik Valdo ja onkoõde Helen on võrratud kaaslased – nüüdseks juba ligi viisteist aastat! – nad on lühidalt öeldes täiesti korras, paigas, helged, probleemideta – nii hea…

Nõgeste kitkumise-lõikamise ajal kuulsin, kuidas läheb ühistel tuttavatel, Lustidel endil läheb lustilikult hästi – varsatirts Namaste uuris tasapisi Helenit, ilma et Maruusja sekkunuks – vana must lubabki lapsel üha pikemaid ringe teha. Meie kappame tibinaga igapäev koos bokse puhastada. Nii armas.

Nagu seegi, et Reti ja Mihkel tulid õhtusöögile ja Indi ristivanematega kohtuma. Meil kujunes silmside Hanna-Liisaga – tibuliisa kinkis mulle mõnusa vildaka naeratuse ja me mõlemad pilgutasime vasakut silma – oleme rääkinud… – selge, et päeva rosin!

Kui kõigil kallitel küladel oli väga naljakas osliku lõugamist kuulata ja tühikargamist vaadata – siis mina helistasin täna hommikul dr. Siibojale – Tiiiiiiit! Ehkki ka Margotil on kolm paari mune pannile panna, läheb Tiidul veel mitu päeva, seega saatsin osliku täna Raikküla ponide juurde, kuhu ammu oodati.

Samal ajal, kui Künnapased – pardon, Herlend :D, ma kipu teid ikka Su sulni naise järgi nimetama – viisid Häädemeeste tagant ristand-uttesid juurde, siis Karekas sai meie juurest ühe nende jänkerdise kasutada – oma jänksidele tittede triksutamiseks. Kui ma oleks valge isase tegudele – ja seejärel potti – saatmise juurde jäänud, oleks väga valesti läinud. Aare, kes ehitas terve nädalavahetuse sõna otseses mõttes panni peal, jälgis neid mõnda aega – ja avastas, et mitte suurem isane ei kolgi väiksemat, nii et karvatutid taga, vaid ta hoopis ke…b nii, et hoiab samal ajal hammastega kuklast. Seega on nii lontkõrv kui valge nüüd california jänkerdiselt tited saanud ja… Mis sellest rääkida. Nii on. Nämm.

Mehed vannitasid õhtul saunas Minnit, kuni mina viskasin bokse – kõrvalistele võis jääda mulje, et mind ahistatakse – tegelikult oli minu valik, ise tahtsin nii – kohe väga päriselt. Kuna hobused – eriti pisitirts trillerdavad sel ajal ml sabas, saan nendega aru pidada, mõtteid korrastada ja reastada. Nii oligi selleks ajaks, kui saunas paistes jalgu kõlgutasin, palju häid inimesi rõõmuga toidetud, nõgesed niidetud, homne päev reas – ning täna oligi järjekordne elu parim päev.

*

Kuumus ajas meid öö otsa üles – Indi ja Aare rändasid mööda maja veidigi jahedamat magamiskohta otsides, kus kummastavad unenäod kogu aeg taga ei ajanud… Tsiteerides Valdot – oh vabandustvabandust! 😀  peame igal hetkel laste ees vabandama, et oleme selliste plärts-sügiste, krõps-talvede ja leitsakusuvedega maale saanud-jäänud, kõneleme maailma väikseima kasutusega keelt – vabandustvabandustvabandust!!!

Hommikune kirjaspurt oli über-produktiivne, misjärel kaklesin sotsiaal-Oleviga – ta mögises töötingimuste, palgamaksmise tsükli ja selle ja tolle pärast minu kallal, kes ma talle selle otsa korraldasin, tra – lubasin ta autost välja tõsta ja molli mõõta – ja ta uskus õnneks 😀 😀 😀 Misjärel sõitis auto nagu telefoniputka – rääkisin suvediskode asjus Piibelehe Kristiga, külavanemaga, siis vet-Siibojaga ja isand Raamatuga. Kui olin mehed maha pannud, järgnes intensiivne tund Kessuga – ta oli Kariibi meelt, Ayurveeda-restardilt ja kriisipiirilt õnnelikult tagasi ning meie vestluses sisaldunud kümme tähtlauset on nii olulised-olemuslikud, et kasutan neid ühe suure teksti finaalis, seega siin ära ei raiska. Kirjutan raha eest, mehed! Vaid nii palju, et iga kohtumine ja kokkusattumus oli täna mitmekihiliselt paljutähenduslik, nagu ka see, et kui Kessuga Viru keskuse Rahvaraamatust väljusime, läks kogu keskuses mõneks sekundiks vool ära, parkimisautomaadid surid ära ning kõiki meid, kes me seal mäksa moludena tehnika kollapsit jõllitasime, lasti priilt minekit 😀

Soetasime just Ülemiste keskusest Indile sünnipäevakingituse, sõime nuudlirooga ja ma korrastasin sinna juurde märkmikku, kui tuli kõne Soomest. Ja tuldigi meid üle vaatama. Näis-näis… Olin Soome kolmiku tulekust nii õhinas, et eksisin Tallinnast Raplasse kihutades ära – Kohila all oli äkki bensiin otsas, ähkisin aurude pealt Statoilini, ent ikkagi olin natuke varem kodus, toitsin kisavad talled, jootsin jänesed-sead, tõmbasin põrandad siuhviuh üle, et objektist jääks parem mulje.

Ülimalt intensiivne kolmikvestlus selgitas välja, et tegemist pole selle ettevõtlusega, mida oletasin – ent kõva rahvaste liikumist tuleb sellest üha enam ja enam ja õnn kaasa 😀

Siis sõitis Opaal bussiga naistesse – panime talle jahukoti pähe, et ta mööda servamata laudu sisse turniks – allkirjastasime Tõnuga doku, mille järgi ta vastutab eesli heaolu, tervise ja elu eest või muidu. Ikka see vihmavarju kui vihma tõrjumise viguri kaasa võtmise pusiness. Kusjuures kohale jõudes panigi poiss mitu korda läbi traatide – ta ei teadnud, mis need on! Vaene laps. Ööseks pidi Raamat nad talli panema – ja küsis kutti kohe kauemaks enda juurde – ent Mann, kes eesli käes kannatab ja kohati nii tüdinud ja vihane on, oli üliütlemata õnnetu, kui seljasturniv kisakõri minema viidi – otsis ja norutas… oo armastus, oo naised…

Mis muud kui tall puhtaks, täna kogutu kirja ja ritta… Piimapulbrit ei jõudnudki talledele juurde osta, Reetchenile jäi löökdrell tagasi viimata ja paar ametlikku kirja posti panemata – kuldne trio soomest tuli ju noh…

Aga selle eest oli kumm täis, pauer laes ja kõik siin ilmas võimalik – nagu ka Neinariga kohtudes, on pärast Kerstiga vestlemist alati tunne, et edasi läheb aina paremaks. Oleme temaga mõlemad nagu väikesed idealistlikud tüdrukud, kes mängivad suurte asjadega – loomad, numbrid, kinnisvara – ja kes teevad seda kõike alati võimalikult paljude elude õnnelikuks muutmise nimel, mitte arvel. Nii on.

Homme on nii, et varahommikul tuleb üks tekst, pärast talitust Käteka teise kaheksas, siis piimapulbri ja postkontori ring, misjärel üsna ilmselt lõunauinak, et jaksaks veel ühe teksti kirjutada.

Kui tohiks midagi meile kõigile – nii loomadele kui inimestele – soovida… Paluksime viis kraadi vähem. Eiei, me ei virise – seesinane kuumakas lihtsalt halvab mõnevõrra. Paljudel on ikka kohe väga raske. Ent pole paanikat ega muret – on usaldav kulgemine. Kasvõi higiloigus – ikka oleme rõõmsad 😀