4.juuli

Eile intervjueeritud teadjamehel oli tuhat korda õigus – maailma huvitavaim uurimisobjekt, mis meile siia ilma kaasa pannakse, on tõepoolest meie enese isik – ja temaga resoneerivad-assotsieeruvad peeglid. Tunnen kogu südamest kaasa Madonnale, kes täiesti jabural kombel Opaaslit igatseb – naisehing annab hetkega andeks mehe tühikargamised ja kisa ja tahab teda tagasi 😀 Ma ise tahtsin täna kolm ohmu-utte lahti lasta ja lubada neil oma teed alustada – tee viis vendade Nämm-Nämmideni – ja peksa saanult lambakarja hulka, kus nad midagi teha ei osanud – korjasin kokku ja pistsin nende aedikusse tagasi – vastutad selle eest, kelle oled loodusliku valiku vastaselt elule putitanud. Kui kaua veel???

Hommikul avastasin, et olin kuumast ja elamustest eile nii loves, et suurt osa vestlusest selgeltnägijaga ei mäleta. Ent iga töö ja tegemine tuletas meel- ja aistinghaaval kõik järjest meelde – aina silkasin kirjutuslaua vahet ja lasin taastunud lindil jäädvustuda. Aitäh.

Kumb on olulisem – kas agrovarus käia, kirbukast katkiläinute asemel mõnekümnesendised plätad tuua, Reedale tehnikat tagasi toimetada, äikesehoogude vahel loomad hooldada, elektroonika päästa – või ärrituda postkasti järjekordselt maandunud täiturikirja peale t-le – et näha, kellele vastus saata, tegin lahti ning sain teada, et hirmsat karjääri tehes tehti soomtes nordea ees kuuetonnine auk ja pauk – sellest siis räme römin, kui võlgu meenutada – mis mõistagi ka täna kusagilt v totške iks asuvast solgitorust tuli – ent olulisem oli jänkerdisele-notsudele haljast ette niita, sest ehkki üks valgustöötaja hakkas hommikupoolikul jalgrattaga siia tulema, et vikatiga mõnuga niita, jättis padukas ta kuhugi vihmavarju – ja üks äripartner, kes pidi siia meie plaane kõrvutama saabuma, jõuab lahetagant hilisööl ja kahtleb, kas nii hilja sobib tulla. Teatud küsimustes sobib proua Mauruse juurde igal kellaajal tulla 😀 😀 😀

Üks uus lugu telliti – seega on seinal 9 aktuaalset ja mõnikümmend aegaküll-lugu. Ühe koostööpartneriga on vaja silmast silma kohtuda, et meie leping ümber programmeerida. Tuld! Violetset ja helesinist – helerohelist ja kuldset tuld vaheldumisi!

Kui õhtul bokse tegin – tänu mitmetunnisele äikesele said hobunad täna kauem õues olla ja essu oli poole vähem – kutsusid naabrilapsed Indi mängima – armas – ja Ritsikas kurtis, et pidev nägudevahetus on tema jaoks liig. Ta kurvastas kohutavalt, et Tajataja jäi temast Ema Maie juurde. Opaasli äraolek morjendab teda, nagu selgub, veel hullemini kui Manni – ja kui poni boks kõige esimesena puhtaks sai ning ta sääskede ja kihulaste eest sinna varjus, läks vaene mafioss päris pöördesse – paaniiiikaaaaa! Huvitav, kas ta hakkab siis, kui sadulas galopini jõuame, samuti niimoodi pead kaela otsas pööritama nagu ähmitsedes galopeerides? Ai.

Üks mu eriline sõbratar kolis äikesemarus justleitud poihvrendi juurest tagasi ema juurde – ka töökoht jäi sinna hvrendi juurde maha. On ikka elukene – nii erilistel lastel kui nende emadel ja hõimlastel.

Meie kassidest kaks – Notsu ja Taavet – on jäänud kahtlaselt kõhnaks – ilmselt ussid. Kui neile homme rohtu toon, pean ka Nurinööbile tabletti andma. Kusjuures see tüüp on ennast nii täis söönud, et laudas laiab uus põlvkond noori väheldasi buberteid. Mis korralagedus see olgu?

Nüüd, õhtul, mil tahan Pärnule jänksi-Heli raamatuanalüüsi ära saata, helistab Raikküla Raamat juba mitmes kord. Kui Opaasel tal ka kümnes kord traataia maha võttis, ei ole sellest vähimatki kasu, kui vastu ööd seda kuulen – Raikkülla korrapidajaks ma ju ometi ei sõida 😀 Kui mehed omavahel hakkama ei saa, toogu eesel tagasi – küll Tiidu tulekuni talume. Mind häirivad hetkel palju rohkem alalistirisevad vennad Nämm-Nämmid ja pidevalt kudisev valge isaküülits. Need, keda lähitulevikus horisondil indiaanlase siuhviuh osavnuga ootab, on kuidagi eriti jutukad… Kes möliseb, sel pea maha, nii või? Ega me asjata hommikul Jaanikaga üsna pikalt vaikuse teemal arutlenud.

Homme tuleb pojakene. Aare läheb Kareka juurde päevaks appi. Tom on kõhubakteriga haiglas – loodetavasti reedel ikka väelauldakse. Olen taevane vägi siin maises kehas, olen raudse kindluse torn. Lasen koorma kukkuda õlgadelt maha, lasen mõistuse muredest priiks. Teenin tõde, kuhu tee ka ei viiks… Keldi. Paluks seda. Eriti Minnile. Tema eestlaulmisel 😀