5.juuni

Hommik algas O’Rosinaga – Ogaliku kolmikutest O’Hara kihutas minu juurde, kui Engelbert Humperdinki määtsutasin – ja nõudis teist pudelit endale – Engelbert saab hommikul kaks, täna sai poolteist 😀 Kusjuures oma osa kaubeldes trampis pitsiline kaunitar jalgu, nagu Scarlett. Teine rosin oli Ritsikas. Kui kaera jagasin pusis nosuga mu kõrvade taga ja sosistas häid sõnu ja mõtteid. Tallist väljudes jälgis hoolega iga Madonna liigutust, et keegi jumala pärast jälle ära ei kaoks.

Nojaa, mõistagi algas mu hommik tegelikult kolm tundi varem – Pärnule küülikute kõvakaaneline, eile tellitud Delfika telg, päris suur ports kirjavahetust – meeldivat! 😀 – ja Käteka teise kaheksas. Magustoiduks üks armas ja hell kõne. Nii peas rääkivate häältega daam kui eile õhtul tulemata jäänud kompanjon – põhjuse sain ka täna hommikul teada – vodkajahutussüsteem lülitus ootamatult sisse – panid mind taas ootele. Aga ma ei oota. Ma elan.

Ja olen imelikult õnnelik. Kohe üleni ja sügavuti. Aitäh.

Iseäranis Delfi-Madisele, kellega vestlemine viis meid Indiga Estonia järve äärde – ligunesime nagu konnad kaldavees ja korjasime piibelehti – viu ja vops. Vestlus t vanema vennaga polnud na meeldiv – ta oletab, et vennarisu istub kusagil siin Eestis põõsa taga, varjub Nordea ja Norra maksuameti eest, kõik kontod nullini arestitud, aga muidu läheb jube hästi ja meie kõik oleme haiged ja sassis 😀 Ulme.

Vestlus Naiste Pille-Mai ja TCM Valvega oli jälle ütlemata konstruktiivne.

Misjärel sõlmus info- ja suhtumiste ja kokkusattumuste sigrimigri. Ühe loo pildid olid udused. Teise loo… mis iganes. Kolmandaks tekitas Tomi haigus nagunii kaose, mida võimendas pisiasi, et meistrimehe arvutilaadija jäi koju – seega kibeles ta nii sellele järele kui Kareka juurde võsatalgutele – ent niigi peata indigokommuun mingite ootamatute kibelustega küll leppida ei kavatsenud ning kuna osade minu tööandjatega olid papiliselt pikantsed lood, polnud ka iga tööpäev ja –tund pehmelt öeldes väikese tähtsusega. Kõik oli kuidagi kontrolli alt väljas – ja samas võimatu kontrollida – loomad redutasid varjus, lapsed järves – ja mina ei teadnud lihtsalt teatud aja jooksul kohe üldse, mida peale hakata. Kuumus ei võimaldanud ei kirjutada ega vikatiga niita – trimmer on Kareka juures – iga püüd üldse välja hiilida päädis kuumalitriga. Tegelikult oli ikka täielik pundar. Mida kaunistasid tulemata jäänud kellakuulja ja messias.  Üks ikka kaunimaks kui teine.

Viisin bussi pealt tulnud poja ujuma, pärast lugesin kolm tundi erinevaid ajakirju.

Ja kui – närvid miskipärast helendamas, käed-jalad sõlmes, pebred püksis, jalad ja käed nõgestest ja sääskedest kuplas – õhtuse talituse lõpetasin, karjatasin Karekale – justkui ta oleks mu sõbrants:

Oijeh, õhtune loomade talitamine oli nagu maraton – kuidagi ERITI raske.

Mõtlesin, et tellin kosmosest jõuka mehe, müün selle südamlike naabritega talu maha, kolin koos loomadega mehe juurde, ta palkab nii sulase kui toatüdruku – ja ongi totaalne õnnejunn.

Kirjatööd teen, ratsutan, sügan tallesid, olen ilus ja õnnelik.

Seda kuplas ja kurnatud, üksildast ja koinitud tädi, kes mind paergast peeglist vaatab, mina tunda ei taha.

Loomade peale sisisen, laste peale visisen – stress ja persses leivaisad – mehetus ja koorma totaalne jagamatus – ja siis veel vaja Tallinnat ka kontrollida, et mõni sõnn iseenese tarkusest jälle kuhugipoole jugama ei paneks, et mõni sotsiaalmees ikka suvatseks…

No kuulge, kaua võib – see ongi elu või???

Ma ei taha midagi muud kui seda mis on – mu lapsed ja loomad, töö ja kaasavara – kusagil, kus on helged ja heledad sama riiuli üleaedsed – võimalikult kaugel – jagatud vastutus ja tööd, usaldusväärne Mees kõrval, kellega kultuuriüritustel ja külas ka käia.

Nüüd hakkab väga siiber saama üksildasest rühkimisest vastu üleaedsete tahtmist ja justkui meistripoisi kiuste ka veel kõikse aeg. Ma ei taha enam, et kõik on kogu aeg valesti – tal nii töökohtade kui koduga – ikka midagi puudu, mis iseenesestmõistetavalt olema peab, et rahul olla suvatsetaks. Kantagu kätel koos lehmaga, palun, eks. Ma ei ole moskva telefon stuudioehituse tellijate ja ehitaja vahel – minult ei saa ei materjali ega saa ma siit ka kontrollida, et ja mis ja kuidas. Ei kummatki pidi. Ma ei ole lehma ori ega seapoisi toapoiss ja enesestmõistetavast emmemisest on lampideeeeniiiiiii.

Ma pole kogu maailma rõõmustaja ja kõigile meeldija – 46aastasena olen ehk pälvinud õiguse olla mina – oma helge muinasjutuga – ja ikkagi õnnelik ja mitte tühjaksväänatud… Aitäh.

Järgnes tunnine vestlus Karekaga, kus puristasin endast kõik välja. Selleks, et tellitud lugu rõõmus saaks. Vahu sain pealt, meele rõõmsaks – aga kirjutamise asemel vajusin hoopis magama. Kell kolm näeme, arvudin! Ja loomikud. Jätsin tallis boksiuksed lahti, et hobunad saaksid ööd nautida, selle asemel, et end hommikuks kõrvuni kusse ammoniakeerida. Kuna ma ei jaksa nüüd enam täna loodetud neljandat kirjatööd sooritada, tuleb homme rohkem jaksata. Mis on vast tänu sellele võimalik, et zumba jääb ära – mitte ainult Soone õuemurul, mis on tegelt jummala niitmata, vaid üldse.

Telligem selline homne: kolmest viieni Delfikas. Viiest kaheksani Jane lugu. Talitus. Käteka teise üheksas. Lapsed ujuma. Hääled peas end paika niitmas, nagu üleeile lubas 😀 – äkki homme kolmandal katsel jõuavad 😀 😀 😀 Pesaleidja lugu. Õhtune külaline. Homme peab ta jõudma. Sest homme on Ritsika sünnipäev. Paberite järgi neljas, absoluutselt iga hobuinimese arvates kolmas. Mis iganes – krdi poro-mafiossid – meenutab mustlasema Lillit, kellel oli tädi pass – mille järgi ta oli 14 aastat tegelikust vanem 😀 – loodame, et Julieti sünna on tegelikult ka ikka homme 😀