7.juuli

Kui sisetunne ja südamehääl käsib, võib lapsele ka hommikul unejuttu lugeda. Kuna mu lapsed käisid õhtul kaasa lustimas sellega, kuidas naabrite pereisa saemootori seljas sõitis – laste krossiks noh 😀 – jäi unejutt hommikuks – ja sai veel parem. Ja me tegime avastuse, et üksildane tund võrdub koos 21 minutiga. Lastega koos loomi emmedes-määtsutades läheb täpselt 21 minutit. Mina krutin tallepiimad – lapsed jagavad käätsudele kätte. Seni panen valmis koerte ja sigade toidu – viin kätte – ja ankurdun aita Alma Materiks. Annan lastele kätte jänkside graanulid ja tallede kaerahelbepudi – kuni nad nendega lippavad, panen valmis lammaste odrad ja hobuste kaerad – lapsed viivad kätte, emme kitkub seni sigadele maltsad-naadid-nõgesed – ja valmis ta ongi.

Mul polnud täna plaanis autolaest piimapulbrit kasida ega kanu rabarberitigudega rõõmustada. Oli plaanis laste isale käteka teise üheksas saata. Aga plaanivälised tegevused just toreda päeva teevadki. Kui olin hommikuse teksti skisoid-šamanoididest ära visandanud, läksime Retit uute dokude järele viima. Kuni noorproua Babtšenko pabereid vormistas ja ennast pildistas, hoidis Indiisu Tibuliisut ja meie pojaga tõime loomakliinikust lisaks virnale kassi-ussirohule ka Elsa jaoks ühe tou – nägi välja nii, et tänases menüüs võiks pisike doping olla. Ja sõitsime Kabala villaveskisse – armas vana veski, mis on Sangaste omaga samast ajastust. Meenutas talguid ja viibungeid Kranichi juures – kes seda nüüd müüb – koormajagu kruusa seal teeks ja sillaks visatud ja mis kõik… Olid ajad. Huvitav, kuhu on jäänud toonane lähedus? Ju ta ootel on – piisab kohtuda – ja ta on tagasi.  Sama kehtib ka Soplede ja Ehrenbergide, Annukite ja Pangodi Karini kohta. Nii lähestikku elatud ajad ei kao kuhugi.

Sellest oli Retuga pikalt juttu – ka tema ei saa aru, kuidas Tallinn-Tartu-Pärnu maantee ääres elades võib ometi oma seniste sõprade trajektooridest nii kõrvale jääda. Näe, on nii.

Sinder, et mul fotokat kaasas ei olnud – minu kolm last ja lapselaps Vigala jõe ääres – üks ilusam kui teine, kaksteist kilo villa teel lõngaks – koos peremehega veskis ekskursioonil – sügisesest villast teeb ta meile vatiini, millest Lumivalgeke õmbleb lastele tekid jõuluvana kotti.

Tagasi Reti juures korjasime lastega ära terve mäe rabarberit, millest saab Indi peo ja püramiidipeo jook ja pannkoogimoos – teisest poolest saab Reti oma peole samad kodupoolised keeta – ja Reti andis meile titepiimapulbri, mis Tibuliisa paukuma paneb. Aga see paukus ka meil autos. Ma ei tea, kuidas suutis Indi selle sedasi ümber ajada, et seda oli eranditult kõigi istmete ja mattide peal ja vahel ja laes ka. Sead rõõmustasid. Mulle kohvi peale jäi ka. Aitäh.

Eks autot oli nagunii vaja puhastada – nüüd sai see koos Aleksandriga tehtud.

Samal ajal homse indiaanilaagri asjus Jaanika ja Karekaga räägitud. Kontrollitud, et sel nädalal Aarekene ikka on rongi peal, mille vastu sõidame. Ja lapsed toidetud. Mis puutub ussirohusse, siis varasem vaniljemaitseline pasta oli igatahes sujuvam värk – Taavetile ja Lillile õnnestus nõme piklik tablett sujuvalt sisse meelitada, Puhh sülitas enda oma välja ja pani võssa ning Notsut – kõige kõhnemat vaesekest, pole ma täna üldse näinudki.

Õhtul kell üksteist on kõigile kassidele siiski see haavel hammaste taha lükatud. Ja endal hambus küsimus, kas kogu maailm on tagurpidi käima hakanud või mis. Aare avastas koju jõudes, et oli mäkile akudrelli laadijast toidet kombineerides justkui tegelane Vesipruulist ja Tatikast läbi lasknud vidina, mis maksab 150 raha. Tal on teha Reti ja Mihkli tantsulka järgmisel laupäeval, jaanipäev, Hageri noorte pidu… Ühel sokupoisil on lisaks kahepäevasele kõhulahtisusele nüüd ka kere paistes, ta hoiab karjast eemale, on apaatne, ei söö – nii et mulle tundub, et homme õhtul pärast preeria meestekat tuleb teha üks töö, mis on Kareka siinkäies juba traditsiooniks kujunemas. Pidi jänes tehtama, aga näednüüdsiis. Just siis, kui noored arvasid äikesepilve möödumise puhul, et aeg oleks mul neid järve äärde viia – reede õhtul on seal pummelungid, nii et imeline ajastus nagunii – helistas t lennujaamast, mille nimetus muutus iga viie minuti järel. Pooletunnise jauramise järel olin mina saanud rea armastuseavaldusi, süüdistusi, ähvardusi, lubadusi ja kui ta Aleksandrit selles ja Minnit tolles süüdistas, andsin telefoni lastele, et ta võiks seda neile öelda – mispeale tuli jälle rida lubadusi ja jauramist. Indi pani telefoni kinni, et emme saaks rahus loomi talitada – seepeale helistas überkokk uuesti, teatas, et ta ei saa kunagi rääkida, keegi ei kuula teda kunagi, me peaksime Indiga sõitma Tallinnasse temaga õhtusöögile, ehkki ta on Helsinkis – või oli see London või mingi M-tähega Manila. Veel korralekutsumisi, enesekiitust, teateid, et ta pole kunagi purjus olnud, ei võlgne kellelegi midagi, siis jälle et armastab meid ja kuulub meiega kokku… Ja järjekordne rõve sõim, mille otsa tuli jälk sms ja vaikus. Loodetavasti viis lennuk ta Honolulusse – kui üksnes mäluaukudest koosnev aju peaks selle kliinilise juhtumi siia tooma, tuleb paraku politsei. Sõbrad mendid – ma tean, et teie hulgas on päris palju meie päevaraamatu lugejaid 😀 – kui helistan, siis on tõsi taga ja üsna kiire – aitäh. Misjärel postkasti kirjanurgas sõlmus ootamatu pundar siseringi info totaalsest nuriväändumisest. Tõsine õudukas. Tundsin, et hakkan nutma või karjuma või… läksin hobunate pesasid puhastama. Nad kõik tulid mu ümber nohisema ja juttu rääkima ja pärast Namaste kallistust ja Manni musi polnud mul enam pooltki nii paha kui enne. Hoovis köötsutas Alfa hapu näoga laste elektriauto kõrval. Arvasin juba, et ka tal on mingi kõhutõbi, ent pärast minu hädaldamist ja lambakallistamist ajas mutt end kargule ja keksutas oma teed. Ohissandjumalküll.

Peaksin praegu kirjutama lugu šamanoididest, käteka üheksandat faili või veel paari lugu, mille ettevalmistus on juba tehtud, aga ma olen suuteline ainult üle Minni pea maailma suurimaid lemmikloomi vaatama, Kroonikat lugema – mu hingeseisundit näitab juba see, et nisukese asja ostsin – ja mu peas keerleb haige sokk ja Aare plahvatanud arvuti, siseringi infokaos koos kõige näotumate tagajärgedega, kus mina pean kõigi osapoolte inetuse eest vastutama, teiste intriigide vahel, mis tegelikult üldse minusse ei puutu, ikkagi kurjajuur olema… Ja halleluuja.

On üks hea trikk.

Magama minna.

Homme on hoopis teistsugune päev.

Elu järjekordne parim päev.

Aitäh.