8.juuni

Vestluse jutuajamise algus 8. juuni 2010. a. 18:33   Aivo Pilisner: hi! head kolimist! ehk siis igas asjas on midagi head alati! Kati Murutar: 14. juuni 2010. a. 18:31   Kalli.   8. juuni 2013 mõni sekund tagasi   Kati Saara Vatmann: See on siin ja praegu absoluutne müsteerium. Hakkasin Sulle sõnumit kirjutama teemal, mida ma nüüd enam ei mäleta, sest suu jäi ammuli ja tädi kukkus kummuli. Saatsid mulle 8.juunil 2010 viimati sõnumi. Nägin nüüd? Tead, mul saab täna 3 aastat Soonel!!!!!!! Ja eeslil Opaal on 3. sünnipäev – tõsi, ta on praegu naistes. Miks ma just Sulle tahtsin sõnumi saata, enam ei mäleta – igatahes ma ise sain totaalse Sõnumi. Aitäh. Kuna Karekas käib sageli meil – täna õhtulgi tuleb – luba teha tagasihoidlik ettepanek. Tule mõnikord temaga kaasa. Päris tõsiselt. Kalli Ps. Ma kujutan ette, kui vähe erutav on Sulle teade tädist, kellel suu ammuli jäi – nii igapäevane pilt Su ametis, et lausa õudne 😀   Koolivend Aivo on Pärnu Ülejõe hambaravi omanik ja stom. 😀 😀 😀 Täna ongi selline maagiline päev. Südaööst saadik. Tuuritasin mööda voodit Achilluse kõõluse valu käes. Päeval, aktiivsel ajal ei tunnegi teist – aga öösel tursub üles – kõõluseümbris vist – ja hakkab painavalt valutama. Valu läks üle, kui unenäos ilmutas end Tobias. Kõigepealt vastsündinuna, siis… käes! 510! Mind tabasid eile külmavärinad, kui silmitsesin krediidi deposiiti kogutud tagastussummat. Bernhardiin Barbara õnnetu – või õnneliku – enneaegse, infektsiooniga pesakonna äbarikem, autos mulle põue sündinud Tobias oli kolm nädalat 510 grammi – teised selleks ajaks juba kahekilosed – sest tal oli nabaabtsess ja see ja too… Siis nägin Topsikut, oma senise elu armsaimat koera pubekana Liu roostikus müdistamas ja selle fakti peale jalga tõstmas, et mu laste isa kumaaritas, miks ma temalt luba ei küsi, kui endale koera VÕTAN… ai, Achilleus… Ja siis oli ta nooruk, kes soojendas Lius, kuhu rase mina koos Aleksandriga külmavangi jäi, miinus neljakümneses pakases Aleksandrit, kuni mina käpuli mööda jäävälju kuuris puude järel käisin – et mitte kukkuda ega kaotada beebit, kelle lasteisa mulle une pealt tegi tolle sügise ainsamal kohtumisel. Sel päeval avanesid Topsiku silmad, oli Frankensteini esietendus, Brigita mandlioperatsioon ja midagi nagu veel… Siis oli ta juba ise kutsikate isa. Alimentkutsikas Matiiseni (Alo auks ikka ristitud) raha eest ostetud klaasustega pliit on nüüd püramiidis. Aga sel päeval, kui 40. juubelil lastega Veneetsias olles telefonis kuulsin, et tollane hõim ei pea mind ja mu lapsi klaasustega pliidi, mis kiiresti soojeneb ja ilus on, vääriliseks, viskasin ühe sõrmuse Itaalia kanalitesse. Arrivederci! Tobias oli see mees, kes meie heaks kõik tegi. Ja et esimesel Soone-suvel kuumus, uued loomaliigid ja rahva voorimine ta kolu lõhki ajas, on… tragöödia. Ma usun, et tal läheb Nahksepa pojaga Soomes kahe vanapoisina endiselt hästi. Ja ma ei helista. Nagu mul kombeks… Niuks. See pikk järjeunenägu, mis kannakõõluse täiesti reaalselt maha rahustas!!!!!!!ehitas üksiti telje Aabrami loomalausujate raamatule. Pauhh! Korraga sain teada, miks üks Katrin tuli siia minult mingit absurdset kassiraamatut tellima. Miks ja miks ja miks – tuhat kaleidoskoobikildu käis kõrinal oma kohale. Aitäh! Varahommikul teadsin üht olulisimat sammu, mis tuleb astuda, et Aare olukord lahendada-leevendada – Olev ei tõsta enam oma jalga Baraka peale. Kõik. Ja ma ei kutsu teda ka enam siia turuvarblaseks. Mitte midagi ei juhtunud – tema on ikka tema. Ent ei Aare ega minu lähedal ei kögise iial enam keegi, kes ei saa aru, et töökoht oli talle selleks, et osta pintsleid ja värve, meisleid ja paberit – mitte selleks, et skandaalitseda, miks igal õhtul palka kätte ei saa. Kõik. Lõpp. Adios! Kui keegi Kalbu-omadest mu päevaraamatut loeb – ja te loete, ma tean 😀 – juhtub Kehtna poe juures kunstnik Roosti mõttelist osa taarumas nägema, võite talle öelda, et ta võib end välja kakeldud ennatliku palga eest rahumeeli surnuks juua – töökohta enam ei ole. Aamen. Aare, kes kavatses eile õhtul õlut juua, tegi täna hommikul rabava riituse: valas avatud ja pealt paar lonksu mekutatud õlle sigadele… Kui hea. Ütlesid nii kolm põrsakest kui mina 😀 😀 😀

Rääkisime pika-asjaliku-muheda jutu Janega, kes peab praegu olema töödejuhataja-manager-haldjas-prillimeister – ja taaskord mõtlesin sigade poolt väljasitutud pärlite fenomenile – möödunud nädalal ühe šamanoidiga rääkisime sellest – mida Jaanika sõnastas lõbusalt: igaüks on meie maises rollimängis vaheldumisi siga, pärl, sitt, pärliloopija… 😀 😀 😀

Jaanika ise on täna terve päeva meie meestega Preeriakojas meestetseremooniat vedanud.

Meil oli ürgmeeste riitusele saata sokupea.

Üleeile aidas nisukoti lõhkunud vendadest Nämm-Nämmidest suurem-tugevam, kes õnneks väiksemat keelatud vilja ligi ei lasknud, sai ahnuse palga. Eile õhtul suutis ta vaevalt käia. Täna hommikul enam jalgu alla ei võtnud, küll aga oli paks nagu pahaendeline pomm. Aare tegi kiiresti ja vaikselt temast liha ja naha – maos oli vähemalt kolm kilo nisu, mis oli paisunud ja käärinud. Aleksander abistas nii Aaret sokujuppide jagamisel kui mind kärurallil – kraapisin laudapõrandalt lambaplastiliini lahti. Pea läks aga meestega kaasa, et see indiaanilõkkes paljaks põletada – Aleksander saab sünnipäevakingituseks sellest lambi!

Ja ei mingit küsimust, kust-said-mis-maksis 😀

Kui poisid olid Jaanika juurest teele saadetud, käisime Indiga tõeliste daamidena – mõlemad sitased ja verised… – Ehitusmaailmas drellipikendusi ostmas, sõime Draakoni jäätist – überhea! – panime kolmele allesjäävale jänkerdisele nimeks Toe Tag (sest naersime end autos Toe Tagi loo ürgmees-urood peale kringliks), Redis (punased silmad ja nina) ja Maitjaa (Indi pandud – ma-ei-tea tuletis 😀 ). Käisime Estonias ujumas.

Tänase müstikaseeria otsa enam ei üllatunud, et järve ääres kirjutatud šamaniakkide-loo järel (mulle meeldis, millise pilguga vaatasid kümmekond külapoissi kirjutavat-töötavat Soone Saarat 😀 – ja sinna otsa Kuusiku kohal alla visatud 7 langevarjurit – kui mehikesed otsa said, oli geim oober 😀 😀 😀 ) laulis autoraadios Ivo Linna lugu Gloria Dei – see on ühe skisoid-šamaanitseja minu-kingitud-koera nimi… Mihkel viis Indi Väljatagusele (ja kinkis talle kaks pange ja rõngaga delfiini – nii armas), mina lugesin kõiki emotsioone alla surudes lõpuks ometi Kersna 7×7 läbi ning uinusin batuudil üsna kõvas sulnis tuules õõtsudes.

Kõik loomad-linnud väga tihedalt mu ümber. Tuduv emand totaalses turvavöös.

Eranditult iga loom ja lind oli üleni minuga, kui ärkasin – lambad ja allesjäänud vend Nämm batuudi all, hobused jalgade juures, pardid lastebasseinis, kanad peatsis õueteel, kukk Viktor väraval valvamas, kõik kassid – ka Nurinööp, kes iga paari minuti tagant Lilli käest molli sai – mu ümber batuudil. Sead ja jänkerdised – viimne kui molu koonuga minu poole – kaitsev, heatahtlik ja pühendunud.

Võimas.

Aitäh.

Poisid jõudsid surmani väsinuna preeriakojast just hobuste õhtuse mängu ajal – seletasin püstijalu magavale Karekale, miks on oluline õigest jalast galoppi joosta – mispeale Ritsikas vahetas kolm korda järjest jalga – nagu väga tubli koolisõiduhobune. Pärast soku maksa ja südame nahkapistmist jaksasid nad tilletallede aediku uude kohta halja peale tõsta. Kerekas, reo, oli meie trimmeri maha unustanud ja kaapis tagasi koju.

Aare jutustas, mida 7 meest tegid – metsamatk Aleksejeviga meeldis talle üle kõige.

Aleksander kurtis, et ei osanud higitelgis oma emast midagi rääkida – noh, teeme koos tööd ja… tööd ja… Teretorekene. Kutt on sünnist saadik minuga kõikjal kaasas käinud – kontserdid ja reisid, teater ja intervjuurännakud – no mida hekki… Nojaa, kui nii siis nii…

Helistas Raamat ja kurtis, et eeslil ei seisa tema ponide peale – ja et naabrinaine (kellest olen Eesti Naises kirjutanud, kelle mära vedanud ja kelle ja kelle ja kelle…) lubas meid kohtusse anda, kui Murutari eesel lahti pääseb ja tema ponisid panema plagab. No mida on.

Kui Karekas kirjeldas oma viimast külaskäiguturneed – 2 toredasse kohta, kust mõlemast sai lahkutud teadmisega, et sinna enam ei lähe, otsustasin, et ma kohe ei hakka proovimagi 😀

Ma tean, mis neil inimestel viga on.

Aidata ei saa.

Kuni hobustele voodid tegin ja nendega lõppenud päeva üle arutasime, luges Aare Indile unejuttu.

Mina jutustasin hobunatele, kuidas täpselt kolm aastat tagasi Ranna rantšo ja Vihtra paruni üliefektiivsete meeskondadega täiesti ulmelise kolimise sooritasime – 7.juunil siuhviuh Liu kokku – 8.siia maha – esimene telefonikõne teatas Mätta ratsatalust Opaali sünnist – Indi esimene siin-sünna oli veel kottide-kastide vahel, aga viiendal päeval sai viimne asi oma kohale. Tõsi, kui t-kadunuke siit oma suurejoonelisi võlgu tekitama seilas, tõstsin viimse kui raamatu põrandale, ladusin ümber – ka maalid – ja päriselt kohale jõudsime nüüd, mil kõik hooned on üle värvitud, koplid korras, püramiid püsti…

Tere.

Veerand tunni pärast on mu pesamunast pärijanna sünnipäev.

Öö enne tema sündi olin üleni ärkvel – igas mõttes – ja kirjutasin laivis viimase peatüki raamatust „Viimnekuu“. Läbi müüdud.

Homme tuleb talle paarkümmend külalist.

Erineva täidisega pannkoogid, rabarberikissell…

Hommik trimmeriga, siis poisid püramiidiehitust kulmineerimas – esmaspäeval peab ta teatud staadiumis olema – et tädid-moorid-daamid vastu võtta – ja on ka. Kui hea, et meie mehed täna kolmekesi Preeriakojas käisid – nad pühitsesid Jaanika elu esimese vägitöö meestega. Aitäh.

Aitäh…