11.juuni

Uue kuke nimi on miskipärast Baranka. Välja näeb nagu ehmunud vikerkaar, kes sai täna Soonele sõites sissejuhatuseks tiukru käest korraliku ketuka, ent lahingust väljusid kõik tervena, hierarhia paigas – saabus rahu ja vaikus ning nimi – Baranka. Talle on ainult üks palve – sõbralikku kukelaulu palume. Ja mitte külalise auto alla magama ununeda, nagu juhtus Viktoriga, kes rullus ühtede eile pärastlõunal lahkunud külaliste tagurdava auto alt läbi ning tänu sellele, et jäi hinge vaakuma, nägid teised, just siis saabunud külalised Soone Saarat, kes lõi kukel vabandades ja silmi kinni hoides pea otsast. Jah, on õudne ja ebameeldiv. Ei, ükski teine moor polnud nõus appi tulema. Ent see veel puudub, et matan kuke – kuradi kaunis pitsiliste jalgadega noormees oli… – külaliste laste nutu saatel maha, eks ole. Jah, ilmselt on selles loos midagi märgilist. Vägagi. Ent ohvrikuked on alati õnne toonud.

Mulle tõi see kukeratoorium täna avastuse, et hirmus emmevajadus on.

Külalistevoost, ehitusforsist ja majapidamismaratonist üsna haralise ja räsituna väljudes ja Margoti juurde uue kukepoisi järele minnes sain teada. Istusin tema laudas, kuni ta oma kitsesid lüpsis, põhuhunnikus, piimalõhnas – ei teinud mitte midagi – oli pehme ja leebe kohustusteta siin-ja-praegu hetk. Misjärel sõime kõhud maasika toormoosiga mannaputru pealaeni täis. Ja seejärel pugesin kodus tuttu – Isa juurde hoiule. Mis oli ütlemata õige otsus – uni on tegelikult tõesti ainus, mis tõeliselt taastab. Õhtul pärast bokside tegu ja puntra rahulikku lahtiharutamist tegin kõigisse ahjudesse kerge soojendava-klaariva-puhastava tule – ja oligi ühe päeval nii Ema kui Isa saadud…

Kui Richard sündis, saatis lapsepõlvesõbratar Ille mulle Hando Runneli kaasa Katre Ligi luuletuse, milles oli umbes selline mõte: enam ei saa heljuda pehmetes-roosades pilvedes – nüüd pead ise olema suur soe pilv, kellelt sooja ja varju otsitakse… Niipea kui emmet igatsen, saan vastu näppe. Eile hommikul jäi Kai rongist maha ja siis sõitis seejärel hoopis Tartusse – trombid jalgades hakkasid jälle jamama. Just siis, kui koju jõudsin, tuli kõne Pärnust, kus üks mu äärmiselt lähedane moor ja seikluskaaslane, hingesugulane ja Sõber teatas, et veedab viimset aega meie ühises lemmiklinnas – on üleni vähki täis ja algab operatsioonide seeria. Ma ei soovi sellest rääkida. Ei julge sellele veel isegi mõelda. O’Hara…

Mis Soone O’Harasse puutub, siis see suutis täna mind kolm korda ehmatada – hommikul magas pardipesa taga nii sügavalt, et ei tulnud koos karjaga välja – ehmatasin kõhu lahti. Lõuna ajal jäi üksi hobukoplisse, kus Madonna teda emmes ja juhendas. Õhtul oli metsaservas. Üksi. Kui meieni rabeles, jooksis joonelt minu juurde ja küsis koos Engelberdiga lutti. Terve ja tugev, tragi ja kaunis – ja mingi trillatralla nüüd siis niimoodi. Lambatalled – 14 – võtsin eile enne Tallinna-sõitu Kulla juures arvele.

Tallinnas joogastuudio ees oli hea puhas tunne Raiti näha – poiss, kes saabus mu ellu koos hõimlase Tarviga – ise tegelikult siit Raikküla alt pärit – ei mingeid oleveidminevaid enam – ja Aleksander tegi pool päeva mehemoodi tööd, rookis stuudio seintelt tapeete maha – kuni meie Minniga ka teisel tasandil naiste moodi tööd tegime – kujunes võrratu külaskäik Mai Murdmaa juurde.

Ma ei hoiatanud kedagi, et hilinen. Soonelt ei helistanud keegi – ja kui koju kimasime, ootas meid äikese-eelne idüll – Imme ja Ene hooldasid määtsusid, Jaanika ja Anne-Daniela nautisid normaalset ilmastikku, rahu ja vaikust, laud oli kaetud, lapsed mõnulesid batuudil – ei mingit lärmi ega sajas suunas sagivat Saarat – tasakaal ja rahu, millest Maiga nii põhjalikult juttu oli. Kui Anne-Danielaga uusi maasikataimi koeraaediku külge heiskasime, fotosid arvutisse võtsime, kartuleid koorisime, loomi jootsime, saabus arvuti-Aivo – tuli Aare orbiidilelennanud mäkki kaema, aga mäkk jäi Tallinnasse, sest seal juhtus olema teine samasugune, millel teised jupid tuksis. Õnneks. Samas hea, et unustasin tagasi helistada – Aivo sai endale mõned uued kliendid ning puhastas mu arvuti vahemälu – pani peale ka ühe programmi, mis seda edaspidi ise teeb – ja taastus nii kiirus kui töölaua-kodurahu.

Kui Anne-Daniela – Isabella ootas kodus – Jaanikaga läks, tulid Reet ja Heli, kes olid kolm-neli tundi Reeda juures olnud. Lõpuks pärast Ingliste-Hõreda liinile eksimist jõudis Imme ja Reeda juhendamisel pärale ka Diana – ja oli võrratu õhtu, mil sai väga avatult ja sügavalt palju olulisi asju sõnastatud. Ootamatu ja ehmatav ohverdus – kukk Viktor – tuli sellele kasuks. Vabandust ja aitäh.

Pärast eilset ohverdust ja vähjakõnet on minul juhtunud täna iga asja peale ehmatus – justkuinaguetäkkiehk liiga sügavalt magav siga, pardipesa taha ununenud O’Hara – köötsutav punane kana… kõik paneb külmavärinad jooksma – ja ainus abi helendava närvikava toestamiseks on ikka ja ainult, alati ja kindlalt uni. Käik Isa juurde. Jah, aeg läheb kaotsi – aga seda ei kasuta nagunii. Või kui, siis valesti.

Hommik algas Delfi-tekstiga, jätkus Online-Tomiga – tänu taevale, et ta on tagasi, selgub, et on asendamatuid inimesi. Seejärel tegin oma tööd pärast arvutipuhastust uuesti lahti – 9 lugu, käteka järg… Tasapisi ja järjest, rahulikult ja tasakaalukalt, kõik saab järjest tehtud ja loodud, ehitatud ja rajatud – kui vaid kodus saaks olla. Omadega. Homme läheme lastega mõneks tunniks Jules Rodgersi sünnipäevale, laupäeval Reti aiapeole… Samavõrd kui teisi muudkui manitsen, et tuleb ära käia, välja põigata, käin ise ainult siis ära, kui on vaja tööd teha. Nüüd lähen kohe lausa kahele rajule pummelungile, taruiraraa 😀

Kui täna oli Margoti juures lüpsil-kukel-pudrul käidud, kosutav uni näpatud – pärast mida olid kõik vahutavad paigalmarsid sõlmest väljunud – sain Kristolt-Riksult uuesti ka paroolid, millega siia sisse saada – sanitaarpäev rookis need eile välja – tänu millele siinne inventuur heisatud saab. Ita Everil on õigus – probleemid tuleb välja magada, õieti magada, kuni probleemid lahenevad – mida ma nüüd ka teen. Põhiline probleem on endiselt üks mina seitsme asemel. Ma ei näe ära, kuidas seda lahendada – mul oleks majapidamisse üht naist vaja – see vist olekski lahendus. Tellin? Enne maganmaganmagan. Kogu südamest, täiel rinnal, isuga ja unenägudeta. Aitäh.