12.juuni

Tahaksin tohtida usaldada. Ja see tohtimine elab kahtlemata iseenda sees. Kuidas teha nii, et hommikul kell neli tekke-patju kohendades ei kiirgaks minust igas suunas mõtteid, mis üllatusi siit, milliseid sealt tuleb. Kas Tallinnas ja tallis, lauda ja lauludega, viljaruumis ja viljakusega – tööde mõttes – on kõik korras. Igale poole nina pistes – nii mõtte, sõna kui teoga – on ebakindlus ja teadmatus. Tegelikult alati. Aga mõnikord tajutavamalt-häirivamalt kui hea oleks.

Üks külaline ehmatas Viktori-draamast kuuldes ja kartis, et see oli tema.

Ilmselt mitte. Kusjuures nüüd pole see enam üldse oluline. Taluelu ei tee mitte tuimaks, vaid stoiliseks. Aga seda ei saa teistele edasi anda ega teoreetiliselt, ilma praktikata omandada. Ohtra praktikata. Palju põdedes ja piserdades. Kuni oled omandanud.

Üks tellija teatas alles minu mitmenda küsimise peale, et ei saa mu tööd mahtu – see pole probla, on olemas ka mahus töö – ja koht ülemõõdulisele – aga millal ometi hakkavad inimesed korrektsed ja konkreetsed olema? Kolljakole, kui pead teiste ebaviisakuse ja laialivalguvuse pärast lepingut rikkuma – ja kui pead endas töötlema tundeid, et seda tehakse spst, et mõni su kolleeg on õel ja kade, mõni tänamatu – siis on veider hommikuveetmisvorm küll. Kusjuures me olemegi üksteise suhtes nii õelad ja kadedad kui tänamatud – järgmisel hetkel kohe ka imetlevad ja tänulikud – see on terviku loomulik osa. Mis ei tähenda, et musta poole läbimine meeldiv oleks.

Aga selle hajutas koosveedetud veerandtund hobustega – korrastasime karjuselinti – ja vabastav naer kuke üle – noormees kardab aedikust õuele tulla ja leidis lahenduse, millest kirjutasin g-maili sõnuminurgas Margotile:

Hommik, kullake! Sa ei kujuta ette, kui hea oli eile Sinu juures põhu sees kitselüpsi nuusutades vigiseda, mannaputru süüa ja end justkui ema juures tunda.

Kõige paremas mõttes.

Baranka – see sai kuke nimeks – keeldub koos kanadega õuel jalutamast – hoiab partide sekka.

Margot:  Tore!!!!

mina:  Ja arvab, et on eelkõige lammas.

On pisut noor, et end kanamooride üle kehtestada – aga leidis lahenduse lammastes ja partides. Olgem sama paindlikud. Mina näiteks olen üleüldse… ee… mamakaru.

Täna.

Homme olen emahunt, reedel rauge hülgetädi ja laupäeval tädi jaanalind, pea liiva all

Õnnelikku päeva Sulle – ja meile kõigile.

*

See ta oligi.

Kirjutasin ühele leivaemale kaks teksti.

Käisime lastega Jules Rodgersi sünnipäeval Hagudis. Ülimõnus oli – palju kenasid-kargeid-kirkaid lapsi. Võrratud toidud. Ja müstiline leid – mõnd vaikusehetke püüdes mööda Rodgersite talu luusides komistasin Anne-Daniela praeguse töö otsa – butafooria ühe peatselt filmitava taiese jaoks. Täiesti põrutav.

Andis põhjuse rääkida šamanoididest ja šamaniakkidest, üksteise ja enese kirstu klobimisest ja loovuse-suurelisuse vahekordadest. Ja taevast tellimisest. Ehkki Soone sommidele müüa oleks nüüd juba nii lihtne, pole ta – ja ma – selleks piisavalt valmis. Nii Raeküla kui Liu läksid siis, kui viimne nael oli seljas. Valmis. Lõpetatud. Jumalaga. Edasi! Nii ka siin. Küll Jumal otsustab, millal on piisavalt valmis.

Ja millise emanda ta mulle paremaks käeks ja vasakuks jalaks läkitab.

Kindlasti läkitab. Aitäh.

Kuuldes, et Jules tahab Oma Pussi, paiknesid asjad oma kohtadele. Siuhviuh.

Ta on sündinud aastal, mil Malaisia robinsonaadil džunglistaaritasin ja auhinnaks sepistatud-vestetud-pargitud pussi sain. Uhke ja ilus asi. Aga üldse mitte minu. Trofee küll – ent kõik üheksa aastat vaguralt kapis seisnud. Nüüd jõudis poisini, kes on seda väärt. Ja samast retkest rääkinud raamat „Džungliseaduste vangid“ on praegu sobiv lugemine poisi emmele. Pean talle üht nalja rääkima. Produktsioonifirma ei lubanud tähekeste õigeid nimesid kasutada. Läksid tehisnimed. Evest sai Bibi. Kui programmiga Evesid välja noppisin, avastasin kurioosumid, mis äärepealt läbi oleksid lipsanud.

Prof. Everausist toimetas automaat Bibirausi, good evening oli good bibining, forever – forbibir 😀 😀 😀

Õnneks unustasime neile kandle ja muu taolise edasi-tagasi anda – tänu sellele võivad lapsed neid reedel Soonele oodata – kui vähegi ilma on, läheme ujuma ka.

Õhtul vestlesin Dianaga. Nagu muhe unemuinasjutt.

Ja panin pärast seda, kui koos lastega – !!!!!!!!! – boksid tegime, hobused talli, sest naabrist õpetajanna juures on tema klass lühilaagris ning hobustel on mõistlik kenasti kapis tududa.

Homme tuleb läbinisti kodune kirjutamisepäev. Ideaalis peaks ühe ilukirjandusliku teksti, millest on üsna põhjalik visand, ära vormistama. Käteka kümnes oleks ka väga fain, ehkki kirjastajahärra purjetab Pärnus ja sünnipäevitab, nii et homme rõõmustab teda mõni küpsis vast rohkem kui järgmine fail 😀

Paari artikliga on kuumaks läinud – aga see on mu meelest õigem ja toniseerivam kui hunniku ettetoodetud taieste aegumine toimetuses. Värsket väge. Nii loojasse kui loomingusse. Dianaga jõudsime konsensusele, et meie stiihia on ja jääb loomade maailm – sealt meie antennid ja energia, sõnumid ja laeng. Meid võidakse püüda linna kolida või vähemasti maal koomale tõmmata – aga siis pole me enam meie – elud on raisatud, ülesanded täitmata.

Ja selle eest saab Isalt karistada. Aitäh laadiva, analüütilise, hingelise päeva eest – homme tuleb järgmine senise elu parim päev. Kindlasti.