13.juuni

Minge p… Kohe päriselt. Jah nimelt teie, kollased ajakirjanikud, kelle eest ei pääse kuitahes sügavale metsa kolides, kelle pärast ma juba ammu ennast ajakirjanikuks ei nimeta. Kirjanik ja humanitaarteaduste magister ei seostu nende harimatute ja rumalate šaakalitega, kes

1) alustavad kolleegi päeva e-posti saadetud küsimusega, kuidas suhtun naiste-viagrasse

2) nopivad mu päevaraamatust pudemeid sõbra haigusest ja punuvad sellest umbluu, ilma et sõbralt eneselt või haiglast kommenti küsiksid

3) ei oska ei lugeda ega kirjutada

Seoses sellega lubage teie vaeva vähendada. Kuna ma avastasin siin ükspäev, et vanadusse surnt kana on võimalik koerte jaoks ära nülgida – nahk käib samamoodi maha nagu küülikul, ei pea kitkuma – ja kuivõrd NotsMötsakul tundub olevat kõhuvalu, ronisin seasulgu ja katsusin tema kõhtu, samal ajal kui orikapoisid Sink ja Pekk mul seljas turnisid ning naersin täna täiest kõrist, kui pardid möllasid laste basseinis ja kassid trallasid nende batuudil, siis lubage valmistada nende faktide põhjal teile pressiteade a la Heeringas Veenuse õlal:

Soone Saara veedab päevi ja seega ilmselt ka öid seasulus sigu kallistades, kuna meest tal ei ole ja ega selliste kuulmatute eluviiside juures ka ei tule. Kuna ta otsustas tuntud osalusvaatluste entusiastina enda peal naiste-viagrat katsetada, jookseb ta nüüd mööda taluõue ringi, nuga püsti peos, ja nülib kanu, sest eks rahuldamatus teeb oma töö – ühtlasi sunnib ta oma lapsi maltsa kitkuma, kuni loomad tema mõisa külluslikes basseinides-jõusaalides laiutavad – pealtnägijad kaaluvad nii laste- kui loomakaitse poole pöördumist.

😀 😀 😀

Huh, kergem sai. Sellest puristamisest, mis kõige mornimal moel meenutabki „uudiseid“ tänases Eesti žurnalitslikus kloaagis jäljendab. Nii nad teevadki. Vaimses vaakumis. Kuidas küll nii palju erinevaid reaaliaid kõrvuti saab olla. Miks Jumal nii tegi?

Tegelikult oli kergendus taas ridamisi oma nimekirjast tekste ära kirjutada ja saata. Pojake peitsis ära päris suure seinalahmaka, misjärel oli õige aeg ujuma minna. Ja täna on väga mitmete eriliste inimeste sünnipäev. Väga. Iga päev on nii palju sünnipäevi – maailm aina pidutseb – ja enamus inimkonnast on tumepruunide silmadega. Seda meenutas kolleegi – ahjah, mina ju ei ole ajakirjanik!!! – avastus:

Riina Jussila

Tumepruunide silmadega inimesed on oma elus kindlalt jalgadega maa peal. Nad ei lase materiaalsetel soovidel ennast kõigutada. Nad on nö. looduse inimesed. Nad on iseseisvad ja hingelises mõttes väga kindlad. Teiste inimestega suhtlemisel on tumepruunide silmadega inimesed meeldivad, atraktiivsed ning lojaalsed. Neile võib praktiliselt iga inimene kindel olla. Väga suurt tähelepanu pööravad nad oma lähedastele. Lähedaste inimeste heaolu tagamiseks on nad valmis oma elus palju ohverdusi tegema. Paljudel juhtudel on neil aga palju segadustundeid, kuna nad ei suuda täpselt paika panna, mida nad oma elult soovivad.

Saatsin Elmatarile kümnenda faili.

Hommikupoolse kollase sita maitse peale lülitasin telefoni välja ja lugesin uuesti Kersna raamatut – milline meisterlik väheste sõnade taguse väestamise võime… Geniaalne! Ja siis et… on see kollasesitane maailm ikka see koht, kus veretõve kiuste püsida? Õndsad on need, kes siit lahkuvad, ausõna. Kehatu-puhas-kirgas kosmos kogu selle maise jura asemel – miks inimesed niiväga kardavad sinna sattuda, ahmis?

Õnn on, et maisel matkal on saatjaks sinna kosmosesse lennutatud tehnika, miskaudu Diana, Heli ja Anne-Danielaga suhelda, kui nad oma taludes oma sitas kümblevad. Igal oma – aga kõigil absoluutselt olemas. Väetis või? Kes tellis? Viige tagasi, vale adressaat.

Järve äärest näljaste tallede kvarteti saatel koju jõudes oli Liu-sarnaselt kodune tunne.

Ühest küljest võib see tuleneda sellest, et kuna Reetcheni üks mära läheb Audru kanti, olen hellitanud – ilmselt asjatut – lootust lastega Liu-sööst sellega ühitada. Noh et kui juba Audrusse, siis jätaks mära sinna ja vaataks Liu kirikunina üle… Vist ei õnnestu. Järelikult vaatame suve jooksul mõne ürituse – kasvõi Viktoria suurpäevad Nurmenukus – ja sööstame siis. Ise. Palumata ja sõltumata. Just.

Teine võimalus, miks Soone nii nunnu ja kodune tundub – lisaks sellele, et ta on teatud valmisjärgus, mis tekitab lõpetatuse illusiooni – ja detailhaaval puhkev-arenev püramiid on juba iseasi, nagu end ise koguv pühakoda – aeg siin hakkab läbi saama. Lius oli nii. Imetlesin tehtut ja saavutatut, tänasin ja naeratasin ning lahkusin. Aamen. Või siis pigem halleluuja 😀

Kersna Rock-Summeri-dokki vaadates olid igal sekundil karvad seljas püsti, selle saatel kirjutasin ka tema raamatu analüüsi. Ja – jättes käteka 11.faili servi seisma, lasin Lady Dil end FBs kõrva tagant sügada: Jagan omavoliliselt Kati Saara üht parimat lugu, mis ilmus Pärnu Postimehes:

• Elulaadi vabad peremehed
  See arutlus tahtis esmalt pealkirjastuda „Elulaadi vangid“. Eks me tunne end ka siis, kui oleme vabalt ja vaimustusega valitud elulaadi peremehed, mõnikord vangidena – siis, kui meist olenematud olud ei lase vabadust Marxi-soovitatud tunnetatud paratamatusena tajuda. Kui unistused ei täitu. Kui riik töötab meile vastu – või vähemasti mitte meie poolt. Kui väsimus ja lootusetus tuleb peale. Igaühel meist kaob mõnikord siht silme eest ja pind jalge alt – pisiasjad ja argisõtkumine hajutab ja vajutab pitseri.
  Ent alguses oli sõna. Sõna vägi määrab uuemal ajal nii ilmselt ja otseselt selle, mis saab ja jääb, et tuleb olla mitmekordselt ettevaatlik ja tähelepanelik. Seega – mitte vangid, vaid peremehed.
  Juhtus nii. Õhtulehe kallis kolleeg Agnes vestles minuga just sellest, kuidas Eestimaa põlisasukad uustulnukaid omaks võtavad või siis mitte – väitsin, et haritlannasid, kes moodustavad meie riigis uusmaalastest loomakasvatajate veendunud võrgustiku, peetakse libahuntideks. Ja samal hetkel algaski sügavalt olemuslik huntimine. Selle saaga puhul, mis lõpuks siiski niivõrd-kuivõrd lahenes, on olulisim vastata küsimusele, miks. Mis asi on eelmise ajastu maarahva korteritesse taandanud (too vanu kombeid õpetanud papi elab keskuse paneelis ja peab oma hõimu noorte juures vaid põldu)? Kuhu on kadunud peremeheväärikus ning millest on tingitud viltu-fokuseeritud kibestumine?
  Põhjus on oma riigi taas saamisega kaasnenud julmus põllumehe-põlise-rikka vastu – linnapoisid lasid senise agraarsüsteemi põhja ning traditsioonilisim-konservatiivseim rahvakiht jäi maoli selle alla. Seniste reeglite järgi elanud maarahvas kadus soomedesse ja korteristus. Ka väljend „elulaadi vabad peremehed“ on sel taustal mitmeti lahtisõnutav. Nagu ka korteristumine. Korter-istuv rahvakiht on elulaadi-vabaks kohitsetud. Senised tegijad, kes põlvest põlve loomi ja põldu pidasid, on ühest küljest ehk sellest tüdinud ja väsinud – teisalt nad lihtsalt ei saa. Ainult loomadest ja põllust ei ela tänases Eestis ära. Paradoks jah, aga meie, libahundid, loome ja loomandame paralleelselt – kõik, mis oma kõrgharitud erialadega (oleme kirjanikud, arstid, psühholoogid, teoloogid, ärijuhid jne) teenime, selle vabalt valitud elulaadisse investeerime.
  Kooselu loodusega laeb loovuse – meie töödes ja loomingus on loomadelt ja maalt saadud vägi, seda meilt kui valgustöötajailt ostetaksegi – ja ühtlasi annab vaba vaimustus mitme inimese jõu teha nii talu- kui valgustööd. Kui pole vaimustust ja mõtestatust, kahaneb peremees orjaks – siis pole juttugi ekstaatilisest tööst ega ülendavast pühendumisest. Alandatu on kuri ning võõrastab-kardab neid, kes täna suudavad.
  Meiesuguste hulgast suudavad omakorda paremini, küpses eas Pipide kombel pihikut lõhki pingutamata need, kes oskavad Brüsseli ja pankadega suhelda – oma riigile õnnetuseks loota ei saa. Kuna lasterikkad ja vanurid, arstid ja õpetajad, teadlased ja politseinikud ka ei saa, kolisebki õhus pidev retooriline küsimus, mis asi ja kelle jaoks see Eesti riik hetkel üldse on. Paljud meie libahuntide võrgustikust muide kandideerivad sügisel kohalikesse omavalitsustesse, ehk siis…
  Praegu on nii, et kui idealistidest-utopistidest haritlased tahavad maal ettevõtlust alustada ja pöörduvad investeeringuteks pankade poole, küsitakse näha kasumit ja bilanssi ja tõestust, et tegelikult sa laenu ei vaja. Inimnäolises ühiskonnas on selliste eneseületajate garandiks, käe- ja isameheks riik ise. See tekitab turvatunde ning rahulike meeltega peremees töötab oma vabalt valitud elulaadis palju, hästi ja mitmel rindel. Ei orja paaniliselt ega korter-istu.
  Ja on ka nii, et kui Brüsseli teenistuses olevatele ametnikele meie elulaaditalude kasutegurist jutustada – võõrsõnutsi on need muu hulgas rekreatsioon-rehabilitatsioon – on paljud meist vastuseks kuulnud põlastava „ei“ või lausa naeru. Kes ei teaks, mis on pahatahtlik-üleolev ametnikunaer…
  Nõnda me siis humanitaarlaste-teadlastena-jne teenitu oma muinasmaadesse investeerimegi – ja vastutasuks saame loomadelt ja põllult nendeks erialatöödeks kanalduse otse Allikast. Senised põlised-rikkad manitsevad meid, et maal ei maksa miski midagi ning kiirgavad meie peale mõistmatut korter-istunud elulaadi-vaba hirmu ja vaenu. Samal ajal lüpsab üks pisike psühholoogiproua igal hommikul ja õhtul käsitsi 14 kitse ja turustab piima siin riigis aina haigemale rahvale, üks teoloog sossutab sadu jänesepoegi ja pedagoog pügab ühe käega käsitsi paarisada lammast, teise käega rohib maasikapõldu, kuhu pole külarahva hulgast tööjõudugi palgata…
  Ühe programmeerijast turismitalu perenaisega, kes peab samuti kui mina hobuseid ja lambaid, arutasime, et meiesugustele pole määratud riigi-panga-Brüsseli asemel loota ka loogilisele lahendusele – jõukas armuke. Esiteks tullakse meile kosja selleks, et lasta end üleval pidada, meie juures oma keskeakriisi või eksistentsiaalset vaakumi lahendada. Teiseks ei sobi meile illusoorne turvatunne, mis kaasneb armumisega – laseme end siis loominguliselt ja eneseteostuslikult lõdvaks, vaimne toonus lõtvub, eksistentsiaalne telg kaob ning pärast roosa pilve hajumist annab oma loodud maailma uuesti üles ehitada. Meie pärisosa ongi sitatantra, söödamantra, karmajooga ja riistvõimlemine – sang-kang-hang-pang.
  Anname eeskuju ja julgustame elama vabalt, südamehääle järgi valitud elulaadis. Paraku on vastus küsimusele, miks põllumees-põline-rikas ise kurjalt elulaadi-vabana korter-istub, tõsiasi – Eesti riigis pole tema vabadus tunnetatud paratamatus, vaid riiklikult kultiveeritud võimetus. Ei saa. Ja neid, kes tänu haridusele, mitmele erialale ning viiele tööpäevale ööpäevas ikka jaksavad, tuleb karistada. Inimlikult mõistetav. Riiklikult aga sedavõrd dramaatiline tendents, et hakka või tõesti Omade kandideerimisele lootma. Naiivselt?

Meeldib · · Unfollow Post · Jaga

• • See meeldib sõbrale Heli Künnapas ja 3-le kasutajale.

Jane Vain Meeldib. Täiega.

2 tundi tagasi · Meeldib

Kati Saara Vatmann Oijah? Tänan tunnustuse eest – paneme edasi, rokime täiega, tüdrukud!

3 minutit tagasi · Meeldib

Kati Saara Vatmann Ps. vaatasin just ammulisui oma taluhoovi – lastebasseinis möllas 7 parti, batuudil trallas 3 kassi, lapsed kitkusid sigadele maltsa 😀 😀 😀