14.juuni

Küüditamise aastapäeva puhul lõpetas Baranka 3päevase viisakusvaikuse Viktori mälestuseks – kuuldes kummastavat multifilmjat-koomiksilikku heliriba kusagil nurgataga, küsisin Indilt ehmunult – misseon? Baranka. Käkkulikulibuubu! 😀 😀 😀 Samal ajal andis Alfa oma hiiglaslikule tõmmule tütrele Tsõgankale kolakat, kui see teistega ülbitses, jalutas minema ja kui pube keset platsi üksinda kisama jäi, ei teinud väljagi – kel janu, sel jalad! Väga õpetlik. Nagu ka üks küüliku-Heli repliik – kui täiskasvanud tütar ema arvates näiliselt ka hädas on, siis tema kodus nõude pesemine ja põranda pühkimine mõjub mõnitamisena. Sic! Mitte sick – sic! 😀

Üksiti andis Alfa käitumine Tsõgaga võtme lady Di loo kirjutamiseks. Mida kohe vihinalmühinal kasutasin ka. Enne kuulsin naiselt, kes analoogselt meie teiste võrgustikumooridega üksinda hiidtalu peab, reaktsiooni mu elulaadi-loo väitele, et loogiline oleks leida rikas armuke:

Mäh? Minu arust küll rikas armuke loogiline pole! Isegi kui mulle valida anda, kas kõlkuda mõne rikkuri käevangus või seilata oma paadikesega tormisel merel, valin viimase variandi. Aga tegelikult mu sõbrad on alati oma õla mu segastele ideedele alla pannud, selle eest neile vapratele tänu… Kõik on olnud ja on ilus – ja nüüd sülitan kolm korda. Ilusaid unenägusid, ja ilusat homset päeva!

• Täna
• ·

Kati Saara Vatmann

Juba ongi ilus

a. kukk Baranka õppis kirema – ütleb käkkulikulibuubu!

b. Alfa õpetas mulle Tsõganka näitel pubedega ümberkäimist

c. panin valmis oma ratsapüksid ja Maruusja sadula, et õhtupoolikul, kui Anne-Daniela tuleb, 9kuune kramp ületada

Enne sain meeldetuletuse, et mul on kolmapäeval Tartus tasuta DeShel näohooldus, mille kinkis naine, kes… Ei, ma ei saa sellele ikka veel mõelda. Üks mees, kellele olen pannud kompanjonina überlootusi, andis lõpuks elumärki. Jõudsin juba arvata, et ta joob, katus sõidab – kõike seda, milleks mu ümbruskond on kuhjaga põhjust andnud. Seekord siis haigla intensiivis. Kaikene on juba väljas. Nüüd see mees ka. See-eest on üks kallis teekaaslane haiglas. Need asutused justkui ei tohiks iial tühjaks jääda. Et mitte sellest abonemendist osa võtta, delegeerisin Aare enne tänast kojutulekut Tallinnasse apteeki.

Ja keskpäeval bokse tehes teadsin ühtlasi, mida Brigitale koolilõpetuseks kingin. Vägabingoteadmine. Pääsukesed ütlesid. Aitäh.

Kui mu ema eile õhtul Ameerikast helistas ja Aleksander vastas, katkes ühendus. Aga ses mõttes ei katkenud ka, et tuli meelde: mu tõmmu poja on blondi vanaema rabav koopia – samad näojooned, miimika, käitumismustrid – ehkki ta pole ju teda iial näinud – iseloom õnneks tiba teisem – ent armas on oma pojas oma ema näha, naljakas kuulda, kuidas poja isapoolsed seepeale pöördesse lähevad ja loomulik sellega rahul olla, et geenid ja saatus oma loomingulist koostööd teevad.

Täna helistas mu ema uuesti. Rääkisime pikalt – sellest, miks väimehel on pulmapildil teksased, miks ma karjun soku peale, kes sarved elektrikarjuse linti krutib ja selle postide küljest maha veab, miks ja miks 😀 Tema enda uudis oli hea – tal on mu isaga samast rahvusest boyfriend – mis põhjendab, miks ta sel suvel ilmselt Eestisse ei tule.

Tulid Rodgersid – ja see oli võrratu. Lapsed olid suurepärases meeleolus – meie praadi-suppi-salatit nad küll ei soovinud – praad oli sokuribidest, supp aedubadest ja salat riisi-muna-paprika-tuletis – aga see-eest oli neil kaasas tohutu arbuus, mida nautisime nii meie kui notsud – nemad küll koori, aga häälekalt 😀

Kuna ma olen jätnud Anne-Danielale mulje endast kui otsusekindlast, tugevast ja julgest moorist, panin Maruusja sadulasse ja tegin totaalselt tähenduslikul päeval oma  – ja Namaste Bonita Garcia – esimese trenni. Õieti oli see kõigepealt kobamine – me Maruusjaga olime mõlemad rütmist väljas, ent see teineteise ja iseenda tunnetamine laabus juba veerand tunni möödudes – siis tants – suu kõrvuni – ja kui Anne-Daniela ka Ritsika ja Manni välja lasi, ülemeelik mäng. Mille muutis koomiliseks endast väljas Juliet Mafiosa – vehkis peput ja keerutas kaela – miks temal on sadul ja mul ei ole? Miks temale ronitakse selga ja mulle mitte? Homme, kullake. Päriselt ka.

Vaevalt oli Anne-Daniela kaunis ja eriline pesakond lahkunud, kui saabus Kreetchen. Haldjatar Rosin oli teel Viimsist Pärnusse ja veetis siin poolteist tundi, mille käigus talitasime-kallistasime kahekesi loomad, mina aina vadistasin, tema naeratas, ravis Indi näppu – ja kuni saunaahju tuld juurde panin (poisid tegid Väljatagusel homseks ettevalmistusi), jänksidele tuulekaitseks heinahunniku viisin, koerad toitsin, Baranka aedikusse käratasin, prügikonteineri ümbert prükkarite äraveojärgsed poetised kokku korjasin… luges Kreeduke-pai Indile unejuttu! Aitäh, kullake! Ma ise rääkisin neiu Rosina seina külge kinni – kohtume temaga liiga harva, et lühidalt hakkama saada. Ja kui arvestada, et Mai-Agate oli eelmises elus mu isa ning tema oli Mai-Agate tädi, oleme vägalähisugulased. Igas mõttes. Nii et ei saagi lühidalt saada.

Kui poisid jõudsid ja saunas käidud, sõime õhtut – Minni tehtud salat on lausa müstiliselt hea – heiskasin FBsse pildid – et oleks Maiele asitõend – olen tagasi sadulas, võib Tajataja koju saata – heldeke, kaks tänast teksti jäid lõpetamata, aga ma teen seda homme hommikul. Täpsemalt – Väljatagusele lähen, kui need tehtud on. Indi saan ülejäänutega ees sinna saata. Huvitav, kuhu Hausi maja pärijanna pannakse, kui seal planeeritakse hommikuni möllata???

Ja ma lähen homme Ritsikaga trallama – nii et keegi ei näe. Kui ma Murutaride kokkutulekule ei jõua, võiks keegi tulla ja mu kondid kühvli peale korjata – ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla. Oli senise elu parim päev – ja homme tuleb uus parim. Aitäh! Aitäh, Anne-Daniela ja Kreet, Maruusja ja Namaste, Indi ja Aleksander – ja Aare, keda on lihtsalt kohutavalt vähe kodus. Töödega saan ise hakkama – aga ma lihtsalt… ei taha üksi olla. Nii lihtne ongi. Äh. Ju siis praegu veel pean. Kõik on ju teatavasti alati täpselt nii, nagu peab. Kuate… Ikka on või? Kuate… Ohjah…